Täpsus ja lakoonilisus kõigis detailides ongi AK kullaproov. Tundub, et ta ei teegi vigu: kui film läheb käima, kulgeb kõik täiuslikult nagu hea kontsert suurepäraste interpreetidega. Võib aru saada, et osal kriitikutest on raske üle saada oma déjà vu-elamusest, tahaks ikka uut ja modernsemat, mis?
Soome arvustused sellele filmile läksidki muide kahte lehte: Helsingin Sanomat pritsis mürki, Tampere Aamulehti, suuruselt teine päevaleht, oli vaimustuses. Minu meelest see ongi AK filmide üks võlu, et midagi eriti pidulikku korda saatmata kutsub ta esile arvamusi seinast seina. Venelased ütlevad, et on veregrupi küsimus, kas film meeldib või ei. Näib nii, et minule AK veregrupp sobib.
Soome filmikorüfee Antti Alanen on kirjutanud AK kohta muu hulgas, et André Bazini määratluse järgi kuulub ta kunstnike hulka, kes usuvad kujutisse, mitte reaalsusse. AK ei usu reaalsusse. Tema filmidel on oma reaalsus.
Rohkesti mainitud AK eeskujude kõrval – need on prantsuse filmiloojad Robert Bresson ja Jean-Pierre Melville – toob Alanen oluliste refleksidena soomlase loomingus esile Charles Chaplini ja Luis Buñueli erilise huumorimeele. Kas see on just lõpuni paikapidav osutus, aga kindlasti on nende võimalike maitseainete segamisel kokku saadud üks väga erilise mekiga, võib-olla AK roog.
Alanen osutab muide ka mitme «ismi» olulisusele AK filmide lahtimuukimisel; kes viitsib tööriistakastis sorida, lasku käia: need on dada-, sürreal-, eksistentsial-, absurd- +ism. Ja kui seda on veel vähe, võib kauba peale rääkida AKst kui postmodernismi toojast Soome filmi. Mine võta seda Alaneni kinni. Mängufilme teeb AK juba alates 1983. aastast.
Berliini pressikonverentsil kõneles AK, et kuna tal on vilets mälu ning ta ei viitsi oma filme kokku lugeda, jagab ta need triloogiateks. Eelmine, Soome-triloogia koosnes filmidest «Põgenevad pilved» («Kauas pilvet karkaavat», 1996, muide esimese PÖFFi tähtfilm), «Mees ilma minevikuta» (2002) ja «Äärelinna tuled» («Laitakaupungin valot», 2006).
Nüüd on siis käsil uus, sadamalinnade triloogia, mis algas 2011. aastal filmiga «Le Havre», jätkub nüüd filmiga «Teispool lootust» ja küsigem: kas tuleb lisa? AK on lubanud juba varem filmitegemisest loobuda, nüüd lubas ta siiski triloogia ära lõpetada ja seejärel rahulikult «pinsi peale» jääda. Ega see kerge töö ole, sest mees väntab ikka veel filme 35 mm filmilindile. Seisus kohustab?!
Lõpetuseks veel kolm taustapildikest.
Soome filmiloo grand old man Peter von Bagh toob oma 700-leheküljelises piiblis «Soome filmi uus kuldraamat» (2005) tähelepanuväärsena ära seitse AK filmi. Filmiajaloolane Sakari Toiviainen tõstab Soome filmi 100. sünnipäevaks 2007. aastal ilmunud raamatus «Sada aastat, sada filmi» esile viit AK filmi, koolipoisimatemaatikat pole kokkuvõtteks vist vaja kasutada.
Selge see, et AK kujuteldav ausammas Soome filminduses on kaunis majesteetlik, värske lavastus annab meistrist taas märku. Igati mõtlemapanev tähis naabrite riigi ja kultuuri tähtpäevade teel, hea, et see just nüüd meiegi kinodesse jõuab.
Seejuures ei saa ju unustada, et mitme AK filmi sündmustikus või kujunduses on tähelepanu väärivaid seoseid Eestiga: juba varajase «Calamari Unioni» tegelased otsustavad loo lõpus Eestisse põgeneda (1980. aastate keskel!), «Hoia rätikust kinni, Tatjana» («Pidä huivista kiinni, Tatjana») osa tegevusest toimubki Eestis ning meie Georg Otsa laulu kuuleb mitmes filmis, teate ju näiteks tema soomekeelset «Musta mere valssi»?!
Viimaks, kes tahab tutvuda AK lemmikutega filmiajaloost, saab klassiku maitset testida aadressil: www.criterion.com/explore/163-aki-kaurismaki-s-top-10.