Sisukord
Arvustused
Postimees
17.06.2017
Eesti Rootsi laevalt varastati kohver 700 000 euroga (5) Ninasarvik õpib jooksma Timo Soini «Kaardimaja» «Kullakesed, olete peole saanud!» (1) Savisaare protsess: lavastaja – jumal, peaosas – jumal (9) Riik kuulutas kustutusvoolikud igandiks (5) Laiapea looming tutvustab ühiskonnas märkamatuid inimesi Vahur Laiapea tantsis Afganistani vanglas Argentina tangot (1) Välismaa PILTUUDIS: Ratas astus Macroni seltsis Élysée palee ette Kõigest 5000-naelane lisainvesteering oleks aidanud tragöödiat vältida Ameerikat mürgitab narkoepideemia (1) KOHALIK VAADE: Ratas kiitis häid suhteid Lahkus Saksamaa taasühendaja Afganistani vanglatest on saanud piinakambrid ja terroripesad (1) Taliban kasutab pantvange relvana Arvamus Timo Soini «Kaardimaja» Andres Adamson: varem lähtus oht Eestile lõunast, mitte idast (9) Edasi 1952. aastal: edukas ettevalmistus Juhtkiri: Ratase näitlejatöö Keskerakonda puhtamaks ei tee (22) Sihikindel saarlane Savisaare protsess: lavastaja – jumal, peaosas – jumal (9) Rein Veidemann: tuhk ja/või teemant Medalinoppijad Raimonds Pauls: Jaak polnud mingi Kremli ööbik, ta oli tõeline eestlane (4) Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: kui istuksin kohtus Edgari kõrval... (3) EKI keelekool: sidesõnad ja ja ning (1) Kultuur Aja auk. Muusa suri ära Eesti kultuuri täheatlas: tõusmine barrikaadidele Nick Cave kolmes pildis Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud Kammerooperi käesirutus transtsendentsi poole Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism Sport Anett Kontaveit Hollandis poolfinaalis! «Paksukeste meeskond», dopinguliha ja kivi bussiaknas (3) Realist lahkuda ähvardav Ronaldo alustab Venemaal jahti järjekordsele trofeele Joosep Susi: kas sportlased on tõesti lollid? (1) Postimehe videolugu: istu ühes paadis viiekordse veemoto maailmameistri Rasmus Haugasmäega Seitse geimi ja muud veidrused ehk FIVB tahab võrkpalli uueks luua Tarbija Toidupoed teevad jaanide eel võidu sooduspakkumisi AK Aja auk. Muusa suri ära Inimene saab jääda inimeseks vaid inimlikes tingimustes Eesti kultuuri täheatlas: tõusmine barrikaadidele Artemi Troitski: kui eesti muusika peatus... (2) Rein Veidemann: tuhk ja/või teemant Nick Cave kolmes pildis Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud Kammerooperi käesirutus transtsendentsi poole Eesti kirjanduskultuurilised kõnetused Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism Arter Mehed, kes kuulavad kaableid (8) Kunstnik ja fotograaf Peeter Laurits: uned ja ilmsiolek pole vastandlikud Täiskasvanud naasevad jooksujalu lapsepõlve (1) Horoskoop Mis kihk kisub porgandpaljaks? (1) Filmiarvustus «Muumia» - turvaliselt jube Minimalistid alistasid kampsunid Laulupeo teevad muusikud, mitte Facebook Eesti kokteilisuvi: kurk, kasemahl ja lehmakomm Keilalanna maja on tema muuseum Jüri Kolk: lühike puhkus, napp nädalavahetus, üürike elu (3) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Inimene saab jääda inimeseks vaid inimlikes tingimustes

3 min lugemist
Adolf Hitler FOTO: War/Scanpix

Juba pool sajandit lokanud holokaustikirjanduse kiuste söandab Timothy Snyder raamatus «Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus» väita, et mitte ainult pole me kuue miljoni Euroopa juudi genotsiidi Teise maailmasõja ajal vääriti mõistnud, pole me samuti osanud sellest õppust võtta.

Niisugune lööklause on populaarses žanris ootuspärane, ent tuntud Yale’i Ülikooli ajalooprofessor, kelle sulest on varem eestikeelses tõlkes ilmunud raamatud «Punane prints» ja «Veremaad», ei lahma sõnadega huupi. Snyderi raamat on autori eruditsioonile ja moraalsele kirele tuginev ekskursioon Hitleri maailma ja sündmustesse, mis sellest tõuke said. Eeskätt ei kirjuta Snyder ajaloo ülevaadet, vaid esitab teesi holokausti olemusest, mis nõuab lugejalt nii mineviku kui ka tuleviku ümberhindamist.

Snyder määratleb Hitleri antisemiitlikku ideoloogiat zooloogilise anarhismina, mille aluseks on rassidevaheline olelusvõitlus piiratud loodusrikkuste pärast. Raamatu pealkiri viitab Ukraina viljakale maale, millest Hitleri nägemuse järgi pidi saama saksa rassi eluruum, kuid ühtlasi rõhutab see füüreri maailmapildi ökoloogilist tahku. Snyder lükkab tagasi levinud ettekujutuse Hitlerist kui marurahvuslasest – natsionalism oli vaid instrument masside mobiliseerimiseks ja võimu kindlustamiseks.

Hitleri tõeline siht oli luua riigita tsoonid, milles rassisõda kui ainus tõeline loodusseadus saaks puhtal kujul realiseeruda. Juudid kui mitterass rikkusid rassisõja loomulikku kulgu abstraktsioonidega nagu riik ja eetika, mille varjus nad taotlesid üleilmset võimu. Maailma ökoloogilise tasakaalu huvides tuli nad hävitada. Hitleri poliitika oli järelikult sisuliselt bioloogiline ja mõõdult kogu planeeti hõlmav.

Raamatu lõppsõnas, milles Snyder esineb ennem prohveti kui ajaloolase rollis, kirjeldab autor, kuidas eri maailmaosades võib puhkeda kliimamuutuste tagajärjel uus ökoloogiline paanika, mis päädib luuluga globaalsest vaenlasest, kes tuleb kõrvaldada. Säherdune katastrofistlik mõtteviis näeb vaid globaalseid probleeme ja kõikehõlmavaid lahendusi ning hägustab piiri teaduse ja poliitika vahel.

Paanikat ohjeldavate sammude asemel võivad massid mobiliseeruda totaalsete ideede toetuseks, mille järgi on allakäigus süüdi geid või moslemid või – miks ka mitte – venelased. «Mõeldes, et me oleme mingi ülemaailmse vandenõu ohvrid, lähenemegi Hitlerile,» kirjutab Snyder tuliselt. Kui riigipea hüüab välja idee, et kliimamuutus on hiinlaste sepitsetud vandenõu, on see kahtlemata vesi totaalse ideoloogia veskile.

Snyderi sõnum on aga sügavam kui üheülbaline argumentum ad Hitlerum, mis ammugi pole veenev. Tema keskne mure on riik. Selmet näha Natsi-Saksamaas modernse riigiaparaadi ekstsessi, leiab Snyder, et Hitleri põhiline poliitika oli riigistruktuuride õõnestamine. Loonud õiguslikke tühimikke nii Saksamaal kui ka mujal (enamasti Ida-Euroopas, kus riikide likvideerimine oli mõnikord lausa kahekordne), oli füüreril võimalik korraldada riigikaitse kaotanud juutide mõrvakampaania.

Natsi ekstremismi mõju ulatus sõltus sellest, kui tugevad olid riigi institutsioonid. Harutades natsipoliitika rakendamist riik riigi haaval, demonstreerib Snyder, et ainuüksi antisemitism ei seleta holokausti. Hoopis kodakondsuse ja bürokraatia puudumine osutus juutidele saatuslikuks. Lõppude lõppuks polnud see, mis eristas inimest loomast või asjast, millega omavolitseda, mingisugune sünnipärane tunnus nagu mõistus, vaid isikut tõendav dokument.

Tervikpildi nägemiseks kulub lugejal omajagu aega. Kui raamatu algus- ja lõpuosa moodustavad lööva terviku, siis ülejäänud paarisajal leheküljel käsitleb Snyder põhiteesi vaid riivamisi. Ühtlasi kannatab keskosa liigse kordamise all. Ometi avaneb kannatlikule lugejale uudne ettekujutus holokaustist, nagu raamatukaanel ka lubatakse.

Selmet käsitleda holokausti identiteetide põhiselt, nagu sakslased ja juudid või venelased ja poolakad, loob Snyder tervikpildi, mis moodustub täielikult partikulaaridest. Ajaloolaval astuvad ette konkreetsed riigid, institutsioonid ja isikud ning eri tingimused ja juhused, mis nende ainulaadseid otsuseid mõjutavad.

Snyderi tõlgendus on seetõttu äärmiselt inimlik. Tsiteerides poola kirjanikku Gustaw Herling-Grudzińskit: «Inimene saab jääda inimeseks vaid inimlikes tingimustes,» toonitab aga Snyder, et meil tuleb kindlustada riiklike institutsioonide paljusus, et neid tingimusi säilitada. Riik kui püsivuse ja mitmekesisuse tagaja on parim ravim totaalse ideoloogia vastu, mis näeb maailma vaid üldistes kategooriates.

***

Timothy Snyder «Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus» FOTO: Raamat

Timothy Snyder

«Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus»

Tõlkija Olavi Teppan

Varrak 2017

360 lk

Seotud lood
16.06.2017 19.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto