Kui kunstnikusilma ja ilumeelega inimene asub toimetama hooletusse jäetud aias, võib kindel olla, et tulemus saab vaatamist väärt. Niisugune, väga eriline ja silmapaistev on ka Mari Riina Risti, kunstnikunimega Leekpea aed Rakveres.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Galerii: Rakvere kunstniku koduaed näeb välja nagu meistriteos
20. juuni 2017, 23:59
Galerii: Rakvere kunstniku koduaed näeb välja nagu meistriteos
Kodu, mille aiast on saanud kunstiteos, ostis Rist oma perega 12 aastat tagasi. Maja oli läbi aegade olnud kahepereelamu ja tänu sellele on seal Rakvere linnamaja kohta väga suur aed, mis vanasti kuulus mitmele perekonnale.
Pärast majaostu polnud perel esialgu aia jaoks üldse aega. «Alguses hakkasid pihta kibedad maja renoveerimise tööd, sest kolisime kohe sisse. Aed seisis paar aastat üsna muutumatul kujul, sest kogu energia läks ehitustöösse. Tegin siis lihtsalt umbrohutõrjet – kaotasin ohakapõllu ja krundi äärtesse tehtud tarbetud peenrad,» räägib Rist.
Kuid tasahilju hakkas aed üha rohkem tähelepanu nõudma, ei tahtnud enam sedasi tühjana seista. Perenaisele tundus, et on aeg hakata ilupõõsaid ja -taimi soetama. «Mul vedas hirmsasti, sest linna lähedal tõmbas üks puukool otsi kokku ja sain olematu raha eest väga palju põõsastaimi. Istutasin neid järk-järgult, kuid paljud on oma asukohta hiljem muutnud,» meenutab Rist algaja aiakujundaja esimesi samme.
Aed ümber sõstrapeenra
Pisut ebatüüpiliselt kujunes Risti aia keskmeks sõstrapeenar, mis vanasti poolitas kahe pere aialappi. «Ei hakanud põõsaid üles võtma, vaid teen neile tänase päevani ilukuuri ja nad annavad meie perele talve jagu morsimaterjali. Võib-olla oleks pidanud selle ära kaotama ja aiale täiesti uue näo andma, kuid kuna aed oli maja ehitamise ajal teisejärguline, siis polnud jaksu sellega tegeleda,» arutleb perenaine.
Kui järg jõudis viljapuuaia kätte, algas Ristil tõeline loomeperiood. Maha said võetud need puud, mille ubinatel polnud väärtust. «Ühel aastal kaotasime maja juurest ära kolm õunapuud, mille tagajärjel tekkis suur muruplats. See oli minu kui kunstniku jaoks nagu puhas lõuend. Võtsin siis ette aia suurprojekti – veesilma rajamise,» räägib ta õhinal. Nüüd on veesilmast saanud aia pärl, mille ümber lokkavad taimed ja kus aeg-ajalt kudrutavad pardidki.
Veekogu on täielikult Risti omalooming. «Mõtlesin välja süsteemi: katuselt voolav vihmavesi jookseb trappi ja sealt omakorda maa-alust toru mööda veesilma. Suurte vihmade korral hakkab see üle ujutama, kuid üleliigne vesi voolab muruplatsile, kust imbub maasse,» selgitab ta.
Inspiratsiooni küllaga
Mõistagi pole Risti aed kaugeltki valmis: ka sel kevadel sai lõpetatud kaks projekti, üks neist, valge aiapaviljon, oli perenaise ammune suur unistus. «Tegemist oli taaskasutusprojektiga, mis on minu lemmikteema. Armastan vanu asju ja materjale ära kasutada. Paar aastat tagasi küpses mõte ära kasutada puidumaterjal, mis maja korrastuse käigus kõrvale sai pandud. Rustikaalse välimuse eest olen tänulik oma klassiõele, kes andis terve koormatäie kasutatud katuselaudu,» räägib ta.
Teine tänavune oluline ettevõtmine oli kõrvalhoone lammutamine. «See varjas aastaid vaadet aiale ning oli juba üsna halvas seisus. Selle tulemusena vabanes üle 60 ruutmeetri pinda, mille korrastamisega hetkel tegelemegi. Rajame aeda autoparklat, kõnniteed paviljoni ja okaspuude peenart,» loetleb perenaine.
Loomingulise inimesena Rist inspiratsiooni ammutamiseks Pinteresti ja aiandusajakirju ei vaja. «Miksin erinevaid asju kokku ja kui mulle tundub, et see on kena ja sobib mu aeda, siis nii see jääb. Mu õde on keraamikõpetaja ja ta on mu aeda kinkinud palju omanäolisi esemeid. Leian, et ilus, värviline keraamika sobib imehästi lillepeenart kaunistama,» ütleb ta.
Suurepäraseks õpetajaks aiapidamisel ja -kujundamisel on olnud aga lihtsalt aeg. «Olen olnud algusest peale iseõppija ega tea siiani eriti taimenimesid või lillesorte. Minul käib kõik tunde järgi. Ja eks ikka omad vitsad on peksnud ka – üks aasta võttis külm kogu elupuuheki ära. Ei teadnud siis, et see on küll dekoratiivne, kuid Eesti kliimas väga tundlik ja tahab poputamist. Aga mis seal ikka, järgmine kevad oli taas istutamisrõõm,» ütleb kunstnik muretult.
Uute projektidega alustab Rist peamiselt kevadel, sest siis on tal, nagu paljudel aiapidajatel, eriti suur ind tööd teha. «Aed on kasvanud koos minu perega. Suureks abiliseks on teleprodutsendist mees, kes ka igal võimalikul hetkel Tallinnast koju kihutab ja aitab aias mul raskemaid asju teha. Samuti lapsed, sest nende jõu ja kiirusega ei saa ma võistelda. Lõppkokkuvõttes on aed natuke minu nägu – kirju ja mitmetahuline ning kogu aeg uuteks väljakutseteks valmis,» ütleb Rist.
