Sisukord
Arvustused
Postimees
17.06.2017
Eesti Rootsi laevalt varastati kohver 700 000 euroga (5) Ninasarvik õpib jooksma Timo Soini «Kaardimaja» «Kullakesed, olete peole saanud!» (1) Savisaare protsess: lavastaja – jumal, peaosas – jumal (9) Riik kuulutas kustutusvoolikud igandiks (5) Laiapea looming tutvustab ühiskonnas märkamatuid inimesi Vahur Laiapea tantsis Afganistani vanglas Argentina tangot (1) Välismaa PILTUUDIS: Ratas astus Macroni seltsis Élysée palee ette Kõigest 5000-naelane lisainvesteering oleks aidanud tragöödiat vältida Ameerikat mürgitab narkoepideemia (1) KOHALIK VAADE: Ratas kiitis häid suhteid Lahkus Saksamaa taasühendaja Afganistani vanglatest on saanud piinakambrid ja terroripesad (1) Taliban kasutab pantvange relvana Arvamus Timo Soini «Kaardimaja» Andres Adamson: varem lähtus oht Eestile lõunast, mitte idast (9) Edasi 1952. aastal: edukas ettevalmistus Juhtkiri: Ratase näitlejatöö Keskerakonda puhtamaks ei tee (22) Sihikindel saarlane Savisaare protsess: lavastaja – jumal, peaosas – jumal (9) Rein Veidemann: tuhk ja/või teemant Medalinoppijad Raimonds Pauls: Jaak polnud mingi Kremli ööbik, ta oli tõeline eestlane (4) Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: kui istuksin kohtus Edgari kõrval... (3) EKI keelekool: sidesõnad ja ja ning (1) Kultuur Aja auk. Muusa suri ära Eesti kultuuri täheatlas: tõusmine barrikaadidele Nick Cave kolmes pildis Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud Kammerooperi käesirutus transtsendentsi poole Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism Sport Anett Kontaveit Hollandis poolfinaalis! «Paksukeste meeskond», dopinguliha ja kivi bussiaknas (3) Realist lahkuda ähvardav Ronaldo alustab Venemaal jahti järjekordsele trofeele Joosep Susi: kas sportlased on tõesti lollid? (1) Postimehe videolugu: istu ühes paadis viiekordse veemoto maailmameistri Rasmus Haugasmäega Seitse geimi ja muud veidrused ehk FIVB tahab võrkpalli uueks luua Tarbija Toidupoed teevad jaanide eel võidu sooduspakkumisi AK Aja auk. Muusa suri ära Inimene saab jääda inimeseks vaid inimlikes tingimustes Eesti kultuuri täheatlas: tõusmine barrikaadidele Artemi Troitski: kui eesti muusika peatus... (2) Rein Veidemann: tuhk ja/või teemant Nick Cave kolmes pildis Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud Kammerooperi käesirutus transtsendentsi poole Eesti kirjanduskultuurilised kõnetused Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism Arter Mehed, kes kuulavad kaableid (8) Kunstnik ja fotograaf Peeter Laurits: uned ja ilmsiolek pole vastandlikud Täiskasvanud naasevad jooksujalu lapsepõlve (1) Horoskoop Mis kihk kisub porgandpaljaks? (1) Filmiarvustus «Muumia» - turvaliselt jube Minimalistid alistasid kampsunid Laulupeo teevad muusikud, mitte Facebook Eesti kokteilisuvi: kurk, kasemahl ja lehmakomm Keilalanna maja on tema muuseum Jüri Kolk: lühike puhkus, napp nädalavahetus, üürike elu (3) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism

3 min lugemist
Säutsupääsuke Keiti Vilms FOTO: Marianne Ubaleht

Ligi 40 aastat tagasi pidas Hando Runnel ühe omas ajas väga tähtsa kõne «Kellele kuulub keel?». Nüüd viimaks oleme saanud sellele küsimusele vastuse. Keel kuulub Keiti Vilmsile.

Keiti on väga paljusid õpetanud eesti keelt nägema hoopis teise pilguga ning vabastanud selle ka nooremate põlvkondade jaoks igavusehaardest, juhul kui selle on sinna surunud keelehariduse reeglistik või luuleklassika saledaks nööritud stroofid või paksud romaaniköited. Ta on neile näidanud, et kõige selle asemel võib keel olla interaktiivne mänguväljak, ligipääsetav igaühele. Ja et sinna kord juba astuda julgenu enda keel on sestpeale igas mõttes vaba – vaba nagu hunt, käib, kus tahab, teeb, mida tahab.

Kalambuure ja sõnamängu eri liike on eesti luules mõistagi viljeldud läbi aegade. Olenevalt ajastust on neil olnud seal valdavalt «rakenduslik», sekundaarse kaunistise või siis kirjanduse ja kirjanduselu piirimail paikneva esprii roll. Üksikjuhtudel (Laaban, Alliksaar, Ehin, Runnel) on klassika staatusse tõstetud ka nende  läbivat tarvitust. Kuid ka siis enamasti mitte nähes kalambuuri kui midagi autonoomset, vaid ikka pigem kui vahendit, olgu pikema tekstiterviku või mingi meetodi illustreerimise teenistuses.

Keiti Vilmsi puhul on tegemist natuke teise asjaga. Kuna hetkel midagi paremat pähe ei tule, nimetaksin seda nähtust «vulkaaniliseks kalamburismiks». Sellesarnast n-ö pidurdamatut, «hulgikalamburismi» on eri valdkondades täheldatud seoses eri asjadega: alates peavigastusest, skisofreeniast, kroonilisest alkoholismist (vrd onu Heino) või muude uimaainete tarvitamisest, kuulumisest teatud õilsatel sajanditel Prantsuse (või mõnda teise) Euroopa õukonda jne, ning lõpetades mõne 20. sajandi kirjandusvoolu spetsiifilise haruga.

Niisiis, Vilmsi-fenomeni üks võti on nimelt kvantiteedis, sessamas vulkaanilisuses. Ta on pea päevast päeva mingi sõnatorkega süstinud keelelist loovust paljude veebiasukate ellu või vähemalt toonud nende näole elustava muige. Nüüd jõuame kvaliteedi ehk mihus(us)e juurde, nagu Aavik ütleks.

Vähemalt minu kitsa elu- ja lugemiskogemusega, minu lühinägeliku silma ja väärdunud maitsega mõõtes küünib tõeliselt tabavate, loova ja heuristilise väärtusega sõnamängude, plahvatuslike ahaa-elamuste keskmine osakaal «vulkaanilistel» sõnamängijatel vaid äärmisel juhul 25 protsendini. Keitil kipub see olema üle 50. Ja vaat selles on midagi tõesti kummalist.

Muidugi on Keiti säutsude loomulik elukeskkond seal, kus nad on sündinud – sotsiaalmeedias. Seal võib potentsiaalselt igast lõimest hargneda pikem kollektiivne sõnajämm. Seal võib sootuks omaette lisatähenduse anda haakumine mingi sõnumivoos parajasti aktuaalse päevasündmusega jne. Eks igaüks ise tea. Seetõttu on sealt keskkonnast teosteks välja kistud tekstid paratamatult natuke nagu kalad kuival.

Igasugune veebikirjandus konverteerub teatavasti paberile oluliste tõrgetega ja isegi blogiproosa nõuab ümbertrükkimisel mingit «tõlkimist», noateral käimist, et mitte algkuju kergust, õhulisust, otsekui suvalisust, võluvat üüriksust kaotada ning samas ka paberil mitte haledasti hõredalt mõjuda. Kujutan ette, et autor ja koostaja seisid raamatut «@keitivilms» kavandades õige raske ülesande ees.

Minu meelest, kui kahele äärmuslikule võimalusele mõelda, on valitud parem suund. Selle asemel et üllitada näiteks paks tellis, kus leheküljed tihedalt tuhandeid kalambuure täis pikitud, on riskitud parem siis juba natuke flirtida kitšiga ning vormitud ligi paarisajaleheküljeline ülielegantne trükis, kus igal leheküljel vaid üks kalambuurne teos. Ka sisu pole juhuslik ega valitud mingi mõeldava «paremuse» või «efektsuse» põhimõttel, vaid moodustab pigem assotsiatiivselt seotud rea, peaaegu et püüab jutustada mingit lugu.

Lõpetuseks: Keiti Vilms ei ole üksi. Ja ma ei mõtle siinkohal mitte seda lihtsat tõsiasja, et keelemängud kui sellised on näiteks found poetry jms kõrval üks levinumaid sotsiaalmeedia-spetsiifilisi «luulelähedasi» žanre. Kui mõelda 2010. aastate eesti luulele üldse, siis on mu meelest selle üks iseloomujooni uue sajandi eesti «keeleluule» väga tugev esilekerkimine (Mart Kangur, Jüri Kolk, Kaupo Meiel, Siim Pauklin jt). Ja seal on oma koht ka Keiti Vilmsil. Õieti ta on selles galaktikas nagu must auk, otse kirjanduse ja mittekirjanduse kartlikke piire puudutamas ning mitte kuidagi tahtmas enam mahtuda isegi seda luulet ennast liigendava keelekesksuse ja angažeerituse teljele.

FOTO: Raamat.

@keitivilms 

«Eesti esimene säutsukogumik» 

Koostaja ja toimetaja Merilin Pärli 

Tallinn: Tänapäev, 2017 

176 lk

Seotud lood
16.06.2017 19.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto