Sisukord
Kultuur
Postimees
17.06.2017
Eesti Rootsi laevalt varastati kohver 700 000 euroga (5) Ninasarvik õpib jooksma Timo Soini «Kaardimaja» «Kullakesed, olete peole saanud!» (1) Savisaare protsess: lavastaja – jumal, peaosas – jumal (9) Riik kuulutas kustutusvoolikud igandiks (5) Laiapea looming tutvustab ühiskonnas märkamatuid inimesi Vahur Laiapea tantsis Afganistani vanglas Argentina tangot (1) Välismaa PILTUUDIS: Ratas astus Macroni seltsis Élysée palee ette Kõigest 5000-naelane lisainvesteering oleks aidanud tragöödiat vältida Ameerikat mürgitab narkoepideemia (1) KOHALIK VAADE: Ratas kiitis häid suhteid Lahkus Saksamaa taasühendaja Afganistani vanglatest on saanud piinakambrid ja terroripesad (1) Taliban kasutab pantvange relvana Arvamus Timo Soini «Kaardimaja» Andres Adamson: varem lähtus oht Eestile lõunast, mitte idast (9) Edasi 1952. aastal: edukas ettevalmistus Juhtkiri: Ratase näitlejatöö Keskerakonda puhtamaks ei tee (22) Sihikindel saarlane Savisaare protsess: lavastaja – jumal, peaosas – jumal (9) Rein Veidemann: tuhk ja/või teemant Medalinoppijad Raimonds Pauls: Jaak polnud mingi Kremli ööbik, ta oli tõeline eestlane (4) Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: kui istuksin kohtus Edgari kõrval... (3) EKI keelekool: sidesõnad ja ja ning (1) Kultuur Aja auk. Muusa suri ära Eesti kultuuri täheatlas: tõusmine barrikaadidele Nick Cave kolmes pildis Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud Kammerooperi käesirutus transtsendentsi poole Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism Sport Anett Kontaveit Hollandis poolfinaalis! «Paksukeste meeskond», dopinguliha ja kivi bussiaknas (3) Realist lahkuda ähvardav Ronaldo alustab Venemaal jahti järjekordsele trofeele Joosep Susi: kas sportlased on tõesti lollid? (1) Postimehe videolugu: istu ühes paadis viiekordse veemoto maailmameistri Rasmus Haugasmäega Seitse geimi ja muud veidrused ehk FIVB tahab võrkpalli uueks luua Tarbija Toidupoed teevad jaanide eel võidu sooduspakkumisi AK Aja auk. Muusa suri ära Inimene saab jääda inimeseks vaid inimlikes tingimustes Eesti kultuuri täheatlas: tõusmine barrikaadidele Artemi Troitski: kui eesti muusika peatus... (2) Rein Veidemann: tuhk ja/või teemant Nick Cave kolmes pildis Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud Kammerooperi käesirutus transtsendentsi poole Eesti kirjanduskultuurilised kõnetused Vikerkaar loeb. Keiti Vilmsi vulkaaniline kalamburism Arter Mehed, kes kuulavad kaableid (8) Kunstnik ja fotograaf Peeter Laurits: uned ja ilmsiolek pole vastandlikud Täiskasvanud naasevad jooksujalu lapsepõlve (1) Horoskoop Mis kihk kisub porgandpaljaks? (1) Filmiarvustus «Muumia» - turvaliselt jube Minimalistid alistasid kampsunid Laulupeo teevad muusikud, mitte Facebook Eesti kokteilisuvi: kurk, kasemahl ja lehmakomm Keilalanna maja on tema muuseum Jüri Kolk: lühike puhkus, napp nädalavahetus, üürike elu (3) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nädala plaat. Jazz-rock ei ole kuhugi kadunud

2 min lugemist
Phlox FOTO: Kuvatõmmis

Phlox

«Keri»

MKDK Records

Hinne: 4

Fusion ehk jazz-rock tundub olevat muusika, millel leidub igal ajal publikut. Ikka tuleb kusagilt nurga tagant välja pikkade juuste, habeme ja prillidega intellektuaalsema muusika huviline. Millegipärast on fusion’i-sõbrast jäänud just selline klišeeline mälestus. Sellisel moel võiks ju ka öelda, et fusion on igavene dissident, iga riigikorra ajal vangis nagu Tiit Madisson. Kuigi ega see pole ka kellegi õige jutt, sest fusion’i puhul pole poliitiliselt midagi kahtlast, küll on aga selles midagi igavesti intellektuaalset ning sellegagi peab olema ettevaatlik.

Kui kostavad vanad head fusion’i-helid, meenuvad kohe Chick Corea või Tartu levimuusikapäevad. Ülimalt professionaalsed muusikud ülimalt keskendunud nägudega tegemas ülimalt täpset muusikat, mille puhul nauding sulab üheks matemaatiliste tehetega ja näppude ning koordinatsiooni täpsusega. Fusion seostub ka igavusega, keskpäevase raadiomuusikaga nõukaajast. Igavus ei ole siinkohal midagi negatiivset, vaid pigem neutraalset.

Kodumaine fusion-bänd (või on see post-fusion?) Phlox alustas oma tegutsemist 90ndate lõpus ja nende esimene album kandiski nime «Fusion». Nende muusikat kannustas pigem 90ndate post-rokk, mil ilma tegid bändid ja nähtused, nagu Tortoise, Labradford, Jim O’Rourke jne. Eesti underground’is seostus see skeene millegipärast Aivar Tõnso ja ulmeplaatide ümber toimuvaga. Lisaks Phloxile märgati sel ajal nimesid, nagu Beggars Farm, Luarvik Luarvik jne, Phloxi plaadifirma MKDK Records kujunes märgiliseks.

2017. aastal on Phlox tagasi ja nad on endiselt fusion mis fusion. «Keri» algab närvilisemalt ja selles mõttes intrigeerivamalt, kuid plaadi edenedes suubub see oma žanri klišeedesse, muutudes ühtlasi rahulikumaks ja järelemõtlikumaks ning purjetab (või betoonpurjetab, nagu ütleb ühe loo pealkiri) sellisena tähelepanuhorisondilt välja. Parimad hetked on plaadi esimesed kolm lugu – «Mahlad» on kiire ja matemaatiline samal ajal, teostab nii kiireid muusikalisi arvutusi ja motiivide vaheldumisi, et juuksed tõusevad selle tegevuse tõttu tekkinud elektrist peas püsti. Korralik kakofooniline saagimine.

«Rotwangi» barokset helimõtisklust saadab kusagilt põhjast kostev mörina- või WC-poti äravoolu heli laadne kostum, intellektuaalne maitsekus kohtub anti-intellektuaalse maitsetusega. Phloxi puhul on täheldatud ka huumorimomenti, aga õnneks on tegu huumori dadaistlikuma versiooniga. «Käsi» kestab kõigest 55 sekundit, kuid jõuab selle juures palju. Free jazz’i ja Roomet Jakapi dadaistlikku häälutamist võtab see ühte patta panna.

Plaadile hinnangut andes võib öelda, et fusion elab ka aastal 2017 ja Phlox on selle kenasti ära apgreidinud, on lisanud uusi võimalusi, jäädes samal ajal traditsioonidele truuks.  

Seotud lood
16.06.2017 19.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto