Toona oli tekkinud kummaline olukord, kus välismaised ökonomistid ja finantsspetsialistid hoiatasid nagu ühest suust, et Eesti devalveerib vabatahtlikult või on sunnitud devalveerima jäigalt euroga seotud krooni kursi. Seevastu Eesti analüütikud ja spetsialistid kinnitasid, et tänu valuutakomitee süsteemile on devalveerimine peaaegu võimatu. Üks väheseid erandeid, kui mitte ainus, oli ajaleht Äripäev, kes aeg-ajalt hirmutas rahvast devalveerimisega, kajastades mõne äriringkonna sellekohast soovi, sest krooni devalveerimine oleks võimaldanud neil oma kaupu ja teenuseid lihtsamini eksportida.
Umbes 160 000-le eluasemelaenu võtjale oleks krooni devalveerimine olnud aga õudusunenägu, sest pangad surasid devalveerimisriski laenuvõtjatele, sõlmides laenulepingud alguses Saksa markades, hiljem aga eurodes. Devalveerimise korral oleksid nende eluasemelaenud läinud päeva pealt kümneid protsente kallimaks.
Aga nagu öeldud, päästis krooni devalveerimise eest valuutakomitee süsteem ja fikseeritud kurss algul Saksa margaga, hiljem euroga. Valuutakomitee ehk sõltumatu emiteerija süsteemi põhiolemus oligi kursi seotus mingi valuutaga ning ringluses oleva valuuta hulk pidi olema kooskõlas emiteerija ehk Eesti Panga kulla- ja valuutareservidega.
Ehkki ta ise seda päriselt tunnistada ei söanda, võib valuutakomitee maaletoojaks lugeda Eesti Panga praegust presidenti Ardo Hanssonit, kelle tollane peaminister Tiit Vähi kutsus 1992. aasta märtsis rahareforminõunikuks.
«Ühel õhtul õhtustasime neljakesi – Tiit Vähi, Siim Kallas, Jeffrey Sachs (maailmakuulus majandusteadlane, kes oli Hanssoni doktoritöö juhendaja ja kes tuli paariks päevaks Tallinna nõu andma – toim) ja mina – Sub Monte restoranis (praegu asub seal õllelokaal Põrgu – toim). Järsku lõi meile nagu välk pähe, et selline mudel, valuutakomitee süsteem, võiks ju sobida,» rääkis Hansson viis ja pool aastat tagasi, paar päeva enne Eesti Panga presidendiks saamist.