Tagantjärele tark olles võib öelda, et 2009. aasta augustis oli maailm finantskriisi kõige hullemast faasist üle saanud. Märtsi alguses oli enamik börsiindekseid nagu üks mees – ka Tallinna börs – põhja saavutanud, aga südasuveks olid juba kümneid protsente tõusnud.
Tõsi, äärmine närvilisus polnud aga turgudelt kaugeltki mitte kadunud, ehkki murede keskpunktina ei nähtud enam New Yorgi Wall Streeti ega Londoni Cityt, vaid turud muretsesid pigem perifeeria, Kesk- ja Ida-Euroopa, Skandinaavia ja Balti riikide pärast.
3. augustil 2009 avaldas majandusleht Financial Times rahvusvaheliste sündmuste kolumnisti Gideon Rachmani kirjatüki pealkirjaga «Europe prepares for a Baltic blast» («Euroopa valmistub Balti pauguks»). Illustratsioonina oli kujutatud ilmakaarti, kus kolme Balti riigi kohal olid tumedad äikesepilved ja selle kõrval ehmunud näoga ilmateadustaja.
Balti riigid olid tollal tõesti keerulises seisus. Läti oli juba sunnitud abipalvega pöörduma Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poole ja Leedu president Dalia Grybauskaitė tunnistas Financial Timesile, et abi võib paluda ka Leedu.
Mõni päev varem helistas mulle Financial Timesi kord nädalas ilmunud fonditööstuse lisalehe FTfm toimetaja John Dizard. Pea tunni kestnud telefonivestlus jättis mulje, et ta plaanis kirjutada kommentaari, mille idee oli soovitada Balti riikide valuutadel eurost lahti siduda. Millegipärast arvas Dizard, et krooni kursist vabakslaskmine on teatud elanikkonna hulgas (äriringkonnad, noored ja maailmas rohkem ringi liikuvad inimesed) populaarne. Ainult et valitsus ei soovi seda millegipärast teha. Igatahes vestluse lõpus lausus ta, et kui tema oleks Eesti peaminister, laseks ta krooni kursi vabaks.
Dizardi kommentaar ilmus päev enne Rachmani oma pealkirja all «Will the Baltic states keep the euro peg?» («Kas Balti valuutad jäävad seotuks euroga?»).
Toona oli tekkinud kummaline olukord, kus välismaised ökonomistid ja finantsspetsialistid hoiatasid nagu ühest suust, et Eesti devalveerib vabatahtlikult või on sunnitud devalveerima jäigalt euroga seotud krooni kursi. Seevastu Eesti analüütikud ja spetsialistid kinnitasid, et tänu valuutakomitee süsteemile on devalveerimine peaaegu võimatu. Üks väheseid erandeid, kui mitte ainus, oli ajaleht Äripäev, kes aeg-ajalt hirmutas rahvast devalveerimisega, kajastades mõne äriringkonna sellekohast soovi, sest krooni devalveerimine oleks võimaldanud neil oma kaupu ja teenuseid lihtsamini eksportida.
Umbes 160 000-le eluasemelaenu võtjale oleks krooni devalveerimine olnud aga õudusunenägu, sest pangad surasid devalveerimisriski laenuvõtjatele, sõlmides laenulepingud alguses Saksa markades, hiljem aga eurodes. Devalveerimise korral oleksid nende eluasemelaenud läinud päeva pealt kümneid protsente kallimaks.
Aga nagu öeldud, päästis krooni devalveerimise eest valuutakomitee süsteem ja fikseeritud kurss algul Saksa margaga, hiljem euroga. Valuutakomitee ehk sõltumatu emiteerija süsteemi põhiolemus oligi kursi seotus mingi valuutaga ning ringluses oleva valuuta hulk pidi olema kooskõlas emiteerija ehk Eesti Panga kulla- ja valuutareservidega.
Ehkki ta ise seda päriselt tunnistada ei söanda, võib valuutakomitee maaletoojaks lugeda Eesti Panga praegust presidenti Ardo Hanssonit, kelle tollane peaminister Tiit Vähi kutsus 1992. aasta märtsis rahareforminõunikuks.
«Ühel õhtul õhtustasime neljakesi – Tiit Vähi, Siim Kallas, Jeffrey Sachs (maailmakuulus majandusteadlane, kes oli Hanssoni doktoritöö juhendaja ja kes tuli paariks päevaks Tallinna nõu andma – toim) ja mina – Sub Monte restoranis (praegu asub seal õllelokaal Põrgu – toim). Järsku lõi meile nagu välk pähe, et selline mudel, valuutakomitee süsteem, võiks ju sobida,» rääkis Hansson viis ja pool aastat tagasi, paar päeva enne Eesti Panga presidendiks saamist.
«Ma ei ütleks, et kellelgi oleks siin ainuisikuline autorlus, aga järsku tekkis ahaa ja nüüd me saame aru, kuidas seda oleks võimalik teha,» lisas keskpanga juht eile.
Hanssoni sõnul oli valuutakomitee üks eeliseid see, et Eestil oli nii vähe kogemusi ja me ei olnud mitte kunagi rahapoliitikat kujundanud. Alustades oli ehk kõige lihtsam teha kõige lihtsamat süsteemi: raha emiteerimine toimub nii, et vahetad valuuta lihtsalt kroonide vastu.
Teiseks kaalukeeleks olid mõned head näited, nagu Argentina, mis oli kehtestanud valuutakomitee süsteemi 1991. aastal: tollal töötas süsteem hästi ja riik oli inflatsiooni kontrolli alla saanud. Tõsi, Argentinas läks hiljem süsteem siiski käest ära, sest seda ei toetanud valitsuse rahapoliitika. Sama süsteem oli küllaltki edukas ka Hongkongis.
«Kolmas põhjus oli see, et meile oli väga suur surve, eriti töösturitelt, kellel olid rahad kinni, et valitsus või keskpank võiks neid aidata. Poliitilisele vastuseisule on hea, kui on selline lähenemine, mis ütleb sorry, ma ei tohigi teile vastu tulla, sest meie süsteem töötab sisuliselt autopiloodina,» rääkis Hansson.
Eesti kroon seoti 25 aastat tagasi Saksa margaga ja pärast Euroopa ühisraha euro kasutuselevõtmist (ülekanderaha võeti kasutusele 1999. aastal ja sularaha 2002. aasta alguses) euroga, mis tähendab, et krooni rahapoliitikat viidi ellu tegelikult Frankfurdis – alguses Bundesbankis ehk Saksamaa keskpangas ja hiljem Euroopa Keskpangas (EKP). Meie eluaseme- ja teiste pikaajaliste laenude baasintressiks oli algul Saksa marga kuue kuu LIBOR ja hiljem kuue kuu Euribor.
Kuna EKP rahapoliitika oli kuni Mario Draghi ametisseasumiseni 2011. aasta novembrist üsna Saksamaa keskpanga rahapoliitika nägu, võib öelda, et sisuliselt oli Eesti eurotsooni liige juba krooniajal.
«Olime eurole nii lähedal kui üldse oli võimalik väljaspool eurotsooni olla. Harjusime piirangutega, mis olid tingitud fikseeritud kursist, mistõttu üleminek eurole oli peaaegu märkamatu. Lõpus raiuti läbi väike võimalus, et meie valuutale toimub mingi spekulatiivne rünnak,» märkis Hansson.
«Valuutakomitee süsteemis ei olnud meil küll sõnaõigust rahapoliitika kujundamisel. Nüüd toimetame samamoodi, aga saime ka koha rahapoliitika kujundajate laua taga. See tähendab, et kasvatasime oma rahapoliitilist autonoomiat. Enamik teisi riike, kellel olid ujuvad valuutakursid, pidid oma suveräänsust loovutama, meie aga saime seda veidi juurde,» lisas ta.
