Sisukord
Muusika
Postimees

Ameeriklaste invasioon Läänemere randa

3 min lugemist
Pixies FOTO: Positivus Festival

Kui vaadata lõunaeestlase pilgu läbi, siis on Positivus kahtemata kõige korralikuma line-upʼiga festival lähema paarisaja kilomeetri raadiuses. Tallinnast vaadates see vast päris nii ei ole, Helsingi Flow on tänavu artistide kaalukuselt Positivusest märgatavalt üle. Aga ka Läti piirist ainult 15 kilomeetri kaugusel merekuurordis Salacgrīvas 14.–16. juulil peetav muusikapidu pakub tänavu meeldivat võimalust näha ja kuulda aktuaalseid ning paljutõotavaid artiste. Mõnel neist on huvitavam minevik, mõnel tulevik.

Riigist riiki, peost pittu

1986. aastal formeeritud Bostoni bänd Pixies on omalt poolt jätnud kustumatu jälje isemeelsesse indie rockʼi ning sirutanud oma mõjuhaarmeid otsapidi palju kaugemale ja sügavamale. Debüütalbum «Surfer Rosa» 1988. aastal valmis võrdlemisi kiires tempos, solist Black Francis sai 13 pala sisselaulmiseks aega täpselt ühe päeva, kitarripartiidega tegeleti samas ligi paar nädalat – tont teab, mis sealt välja oleks tulnud, aga juhtumisi oli produtsendiks Steve Albini, kes juba põhimõtteliselt ei lähe kompromissidele. Sellel plaadil on ka tänaseni absoluutselt värskena mõjuv, geniaalne «Where Is My Mind».

Pixiesel olid vahepeal segased ajad. Või mis segased, vahepeal ei eksisteerinud bändi ei sisuliselt ega vormiliselt. Kolme aasta eest tuli aga uus ning täiesti korralik plaat ja sellest ajast peale on nad ka ringi tuuritanud, kuigi ilma kahe Kimita. Bändis ei ole enam bassinaist Kim Deali ega ka ta välja vahetanud Kim Shattucki, Black Francisest on saanud Frank Black, kuid häda pole midagi, pigem vastupidi.

Black on algusaegadega võrreldes umbes kaks korda suurem, laval kannab viisakat ülikonda ja õppejõuprille ning on kahtlemata siiani heas vormis nagu ka bänd tervikuna, seda nii stuudios kui ka laval. Pixies müristab sooja vastuvõtu saatel festivalilt festivalile, kuulutades efektsete karjete ja massiiv-meloodilise müra saatel endiselt oma jõulist, head söövitavat rokki ja peent sürreaalsusetunnetust, millele kord pihta saades jääb ainult imestada, kuidas seda varem ei märganud.

Washingtonil on, mida öelda

USAst tuleb ka festivali vähemasti minu jaoks kõige oodatum mees – 36-aastane jazz-saksofonist Kamasi Washington. Kamasi on hetkel ilmselt kõige kuumem jazzʼi-mees üle ilma ning siin ei tasu silmas pidada võrdlemisi kitsast eliit-jazzʼi-skeenet. Kui näiteks brittide mõjukas The Guardian pani möödunud nädalal ritta selle suve potentsiaalsed laulud, siis oli võrdlemisi triviaalsete ja ootuspäraste hitikandidaatide seas ka Kamasi Washingtoni värske singel, 14 minutit kestev ja mitte just tava-jazzʼi raamidesse mahtuv «Truth»!

Kamasi ei tahagi üldse tavalistesse raamidesse mahtuda. Kui mõned varasemad isereliisitud kettad välja arvata, siis ilmus tema ametlik debüüt, suurepärane kolmikalbum «The Epic» aastal 2015. See meistriteos kestab ligi kolm tundi ja palade keskmine pikkus ületab kümmet minutit. Albumi esitluskontsert Los Angeleses kestis näiteks neli tundi ja ilmselt oleks veelgi kestnud. Siin pole aga küsimus mitte minutites ja tundides, vaid selles, et tegemist on märkimisväärselt kirgliku ja virtuoosse materjaliga, mis tõstab Washingtoni 21. sajandi jazzʼi kõige olulisemate tegijate sekka.

Laval esineb ta tavaliselt kümneliikmelise bändi saatel, tore, kui selle koosseisus saaks Positivusele tulla ka Thundercat. Washington suudab tekitada kaose ja selles luua jumaliku korra ning sulatada vägagi erinevaid meloodiaid kokku üheks tundeliseks ja originaalseks meloodiaks.

Malbet unelust ja raju peoräppi

Cigarettes After Sex sõitis Brooklynist Positivusele kohale ka möödunud aastal. Oli hea kontsert, aga kuidagi rabe. Vahepealse aastaga on nii mõndagi juhtunud. Juba ligi kümneaastane bänd andis äsja välja omanimelise debüütalbumi, mis on soojalt vastu võetud kõikjal maailmas. Nende vaikselt unelev dream-pop on ilus ja liigutav ning petlikust tagasihoidlikkusest hoolimata ülimalt sugestiivne.

Cigarettes After Sex on eelkõige Greg Gonzalez – sõbralik ja veidi salapärane habemik, kes on niihästi bändi kitarrist ja vokalist kui ka produtsent. Tema käe all elustub lummav atmosfäär, mis sobiks suurepäraselt mõnda David Lynchi filmi. Mõnusalt pahelise nimega Cigarettes After Sexi DNA ulatub pigem kusagile 1980ndate keskpaika Cocteau Twinsi peibutuse ja salapära kanti kui ligi kümnendi võrra hilisemate, sageli põrandalaudadelt enda peegeldust nautivate shoegaze-kollektiivide manu.

Duo Rae Sremmurd lendab kohale Mississippi osariigist Tupelost ja pöörab erinevalt malbest Gonzalezest lava pea peale. Duosse kuulub kaks täis tätoveeritud energilist venda Swae Lee ja Slim Jxmmi, kes päästavad nii oma albumitel kui esinemistel valla raju trap rapʼi laviini. Sügavad biidid, haaravad meloodiad ja jõulised vokaalid.

Sotsiaalmeediasensatsioon ja internetipropeller Rae Sremmurd paugutab parasjagu mööda ilma ringi oma mulluse albumi «SremmLife 2» materjaliga. Mõned hip-hop-puritaanid peavad neid toladeks ja võrdlevad 90ndate alguse popsensatsiooni Kris Krossiga, kuid ei ole see asi nii hull midagi. Southern rap’il on oma esteetika ja reeglid ning ei tasu unustada, et vennaste taga on Atlanta produtsent/räppar Mike WiLL Made-It, kelle alles tänavu ilmunud debüütalbum «Ransom 2» on aasta üks olulisemaid ja tõsiselt võetavamaid rap-plaate.

***

Postivus

14.–16. juulil Lätis Salacgrīvas

Ellie Goulding, Pixies, Grandmaster Flash, Kamasi Washington, Rae Sremmund, Cigarettes After Sex, Alt-J, The Lumineers, Maximo Park, Mew, JP Cooper jpt.

Seotud lood
28.06.2017 30.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto