Kaks nädalat tagasi pannuks ma selle loo pealkirjaks «Edgar, anna Keskerakond vabaks», sest siis olnuks jutt Edgar Savisaare jonnakast soovist kandideerida kohalikel valimistel Keskerakonna lipu all, mis tähendanuks erakonna jala külge sangpommi sidumist. Nüüd, alternatiivnimekirjaga ähvardades, annabki oma ta erakonna vabaks, muidugi kui praegune Keskerakond tahab vabaks saada. Ja kingib sellega hingamisruumi peaminister Jüri Ratasele, kelle kukkumist Savisaar ometi soovib.
Mullu sügisel sai Reformierakonna opositsiooni lükkamine võimalikuks ainult seetõttu, et sotside ja IRLi valitsuspartneriks tõusis Jüri Ratase Keskerakond. Edgar Savisaar teab, et tema juhitud Keskerakonnaga poleks too võimupööre võimalik olnud.
Niisiis pole see Edgar Savisaare valitsus ja selle valitsusega Edgar Savisaar ei lepi. Samuti tekitab tas trotsi, et Tallinna linnavalitsus on isegi pärast tema lahkumist püsti jäänud ja Keskerakond nimetas linnapeakandidaadiks Taavi Aasa.
Poliitikauksed sulguvad, kohtuuksed jäävad avatuks. See on tegelikkus, mida Edgar Savisaar põrnitseb ning millega ta ei taha ega suuda leppida.
Ta tahab näha Jüri Ratase langemist peaministri toolilt ning Taavi Aasa lahkumist linnapea kabinetist. Siin on põhjus, miks Savisaar tahaks minna valimistele oma nimekirjaga – lõhkuda valitsusliit, võttes praeguselt koalitsioonilt parlamendienamus ja esitada pärast valimisi Keskerakonnale pealinnas võimule jäämiseks nõudmine puhastada linnavalitsus teda reetnud ametnikest.
Kunagine poliitkombinaator kombineerib seekord üle. Valesti. Seda mõistavad ka tema lähedale jäänud keskerakondlased. Kolmapäevaks lubatud, kuid tulemata jäänud uudis Savisaare-Toomi valimisliidust on selle kinnitus.
Kui Edgar Savisaar kandideeriks Keskerakonna nimekirjas, peaks erakonna esimees, valitsusjuht Ratas terve suve ja pool sügist kõigil Euroopa Liidu eesistumise üritustel selgitama kodumaa ajakirjanikele, miks korruptsiooniprotsessi peamine kohtualune peaministripartei nimekirjas troonib, ja head seletust poleks tal anda.
Eraldi nimekirja puhul aga – milline kergendus. Edgar Savisaar kandideerib? Jah, lehest lugesin, tal on mingi oma nimekiri. Aga Keskerakond ju maksab tema kohtukulud ja tegi talle ajaloonõuniku kohe? Jah, seni küll, aga tegelikult ei ole tal Keskerakonnaga enam kokkupuuteid, ta on nagu koostööprotokoll Ühtse Venemaaga, mis ei toimi.
Seda öeldes ei valetaks Jüri Ratas peaaegu mitte sõnagi.
Vihast ja trotsist tekitatud kombinatsioonis annaks Edgar Savisaar nii Keskerakonna vabaks ja Keskerakond laseks Edgar Savisaarest lahti.
Piltlikult jääksid talle vaid Lasnamäe hääled. Aga needki on kasutud, sest pole tõenäoline, et päris Keskerakond hakkaks pärast kohalikke valimisi Tallinnas tegema koalitsiooni Savisaare valimisliiduga. See oleks niisama ebausutav nagu praegu kujutada ette Reformierakonna ja Keskerakonna ühist valitsust. Õigustav-vabandav «poliitikas on kõik võimalik» siiski iga kord ja igas olukorras ei kehti.
Nõnda ei usu ma suuremat pilti vaadates, et õigus oleks näiteks Sakalal, kes juhtkirjas väitis, et «päev-päevalt tundub üha selgem, et koalitsioon selle [IRLi ja Keskerakonna siseprobleemide] käigus kukub».
Riigikogu keskfraktsioonis on kindlasti solvumist ja kibestumist, kuid ilmselt ei lähe keegi neist valitsuse 54-häälelist enamust lõhkuma. Koalitsiooni tegevusvabadust see kõik mõistagi ahendab või vähemalt muudab ettevaatlikumaks, kuid nüüdsele valitsusliidule alternatiivi mina küll ei näe. Vähemalt praegu.
Kui eksperdid tunnistasid Edgar Savisaare osalemise kohtuistungitel võimalikuks, siis muidugi võib ta ka valimistel kandideerida. Ent Edgar Savisaart päris hästi ja kunagi lähedalt tundes olen ma ikka ja jälle imestanud, miks tema – üks Rahvarinde loojaid, Eesti iseseisvuse taastamise aegne peaminister, Keskerakonna kauaaegne liider – ei tee enam õigel ajal õigeid samme.
Keskerakonda, oma kunagist koduerakonda, Savisaar hoida ei taha. Savisaart Savisaar hoida ei oska. Inimlikult kurb. Poliitiliselt ennast lõplikult hävitav.