Sisukord
Kolumnistid
Postimees

Ahto Lobjakas: eesistumise eestistamine

3 min lugemist
Ahto Lobjakas FOTO: Eero Vabamägi

Eesistumise vastutust mõistetakse riigikantseleis ja välisministeeriumis väga hästi: hoolitseda ELi elu sujuva kulgemise eest. Professionaalse ettevalmistatuse tase tähendab, et üle elataks ka valitsusevahetus, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Iga Euroopa Liidu eesistumine tähendab eesistujariigi jaoks tasakaalupunkti otsimist enda ja Euroopa vahel. Väiksemate riikide jaoks ühtlasi enda ja maailma vahel – suured riigid samas asetavad Euroopalegi kuueks kuuks veel tugevamalt oma pitseri. Eesti, kes on eesistuja rollis esimest korda, otsib ühtlasi kohta mineviku ja tuleviku vahel – see mõte pidi raskelt rõhuma neid, kes omal ajal otsustasid eesistumise 2018. aasta peale jätta, et praeguseks üsna bürokraatlikuks taandunud sündmuste jada poolaasta jooksul hübridiseerida Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga.

Nii võib ka EV 100 kultuuriprogrammi tutvustust – «innustatuna loodusest, tõugatuna traditsioonist ja digitaalsest tehnoloogiast» – lugeda eesistumise sõnumina maailmale. Vähemalt neile 30 000 kõrgetasemelisele väliskülalisele, keda juulist detsembrini Eestisse oodatakse. Jätta enda tutvustamine juhuse hooleks, olnuks kriminaalne. End «üle brändida» oleks samas alp – siingi on kõik tasakaalu küsimus. On tore näha, et hoolimata oma küsitava maitsekusega puukella-ideoloogiast täidab kultuuriprogrammi suuresti Eesti muusikute maailmale tutvustamine.

Enda parimast küljest esitlemine on iga ELi eesistuja jaoks de rigueur. Osa sellest on eesistuja enda teha: organisatsioon, transport, toit. Osa aga on ette antud ja paremal juhul valiku küsimus. Nii tehakse otsuseid, millega ei määratleta ainult seda, millisena me tahame nähtud olla, vaid ka seda, kes me oleme. Pole kahtlust, et väikesesse postsovetlikusse piiririiki tullakse esimest korda vältimatult stereotüüpidest tõugatuna. Nõukogude Liit, Venemaa, Ida-Euroopa on selle koordinaatteljestiku ankrud, meeldib see või mitte. Kuid võit ei ole see, kui me suudame tõrjuda katse paigutada meid eks-NSVLi või Ida-Euroopa riikide sekka. Võit on see, kuid meid võetakse möödaminnes Euroopana, et tähtsamatest asjadest rääkida.

Eesti ametlike esindajate jaoks on tegemist miiniväljaga, kus iga mees ja naine on kapten. Saatuslikud valikud ähvardavad igalt küljelt. Digitaalse tõugatuse esitlejad, kes tahavad kindlasti esile tõsta äsjast Uberi seadust, on kindlasti teadlikud selle firma ja tema ärikultuuri – isegi ühiskonnakultuuri – küsitavusest meie partnerite jaoks ELis. Pole kahtlust, et Silicon Valley on tulevikusuundumuste esindaja, aga paljud neist suundumustest (mh sotsiaalse vastutustunde ja sihtriikide seadusandluse vältimine, naiste kohtlemine) ei ole edu retseptid praeguses euroopalikus kontekstis.

Samalaadne kahevahelolek ähvardab meie sisemist enesemääratlust. Noorte laulu- ja tantsupeo moto «Mina jään» seletamine väliskülalistele ei saa olla kerge ülesanne Euroopas, mille uhkus on avatud piirid ja jagatud tsivilisatsioon ning mille jaoks suurimad ohud on atavistlikud identiteedid, mille juured on veres, usus või territooriumis. («Lähen selleks, et tagasi tulla» oleks igati euroopalik juhtmõte.)

Kõike seda saavad Brüsseli ajakirjanike koorekihile selgitada juba sel nädalavahetusel teiste seas ühiskonna- ja kultuuritegelased, kelle nimestik meenutab meile, et Eesti vabakond pole mitte kodanikuühiskond, vaid avaliku ja erasektori koostöö. Esindavad teda (mõne erandiga) riigi palgal olevad või olnud propagandistid, suisa riigiametnikud või Kulka jm riigi rahastusest sõltuvad kahe sfääri vahel hõljujad. Nad on väga mõistlikud inimesed, kes ei pese kindlasti meie ühiskonna musta pesu külaliste ees. Kuid seegi on valik.

Eesistumine toob reljeefselt välja meie hirmu asjadest rääkida nii, nagu need on. Niipalju sellest, kuidas asjad Eestis praegu on, näib meile eneselegi lõpuni mõistetamatutel põhjustel riigikommunikatsiooni küsimusena, mis nõuab «meilt kõigilt» diskreetsust. Suurim Eesti meediakommunikatsiooni test on Narva, kuhu suur osa saabuvatest välisajakirjanikest hästi tuntud põhjusil ilmselt minna tahab – ja kus ükskõik kui hästi kavandatud e-PR Ivangorodi müüride ees üle parda lendab.

Samas on Narva ka meie endi test. Nagu eesistumine kuulub Eestile, kuulub ta ka Narvale. Ükski Eesti ametnik ega poliitik pole loodetavasti nii rumal, et seletada välisajakirjanikule, et käegakasutavalt päris ja elus linn on tegelikult olemas valitsuse armust, põhiseaduse preambula ajutise erandina. Võimetus eestivenelastest kammitsematult rääkida on meie endi avalik-privaatne tragöödia.

Eesistumise juhatamine ise on Eesti ametnikele kahtlemata jõudumööda. Eesistumise vastutust mõistetakse riigikantseleis ja välisministeeriumis väga hästi: selleks on hoolitseda ELi elu sujuva kulgemise eest. Professionaalse ettevalmistatuse tase tähendab, et üle elataks ka valitsusevahetus. On valdkondi, kus selline lahendus oleks eelistatav praegusele seisule, kus ministriks, kes peab juhatama ELi ministrite kohtumisi, on totaalne noviits. Sest vallata tuleb kompleksseid küsimusi Brexitist järgmise eelarvetsüklini – nende saamislugu, ELi praeguseid huvide ristteid ja tulevikustsenaariume. Selleks on vaja kogemusi ja kontakte. Muidugi ei jää asjad katki ka noviitsidega, lihtsalt Eesti jaoks saada olevad reputatsioonipunktid nopib keegi teine – nagu omal ajal kriisis olnud Küprose puhul.

Seotud lood
28.06.2017 30.06.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto