Sisukord
Arvamus
Tänane leht
30.06.2017
Eesti Rasmus Puur ja Edmar Tuul – kõrge lennuga sõbrad Antiigilaat pakub kaupa nööpnõelast allveelaevani Eesti tahab tõusulainet tabada Isa juurde igatsenud poiss kukkus neljandalt korruselt Majandus Sõõrumaa turvafirma võtab valvama droonid (2) USA pankade aktsionäre tabab rahasadu Välismaa Välismaa lühiuudised 30.06.2017 Vene raha kadumine Costa Bravalt tegi hispaanlased kurvaks Krimm sunnib ka hispaanlasi Kremli-kriitikut kuulama Nemtsovi mõrv: Tšetšeenia killerite järjekordne töö (1) Iraak teatas edusammudest Mosulis Arvamus Kersti Kaljulaid: Eesti Euroopa Liidu südames – et jää murduks! (40) Postimees 1923. aastal: Jaan Tõnisson: laulupeod olid ja jäävad tähtsaks! Lauri Hussar: laulupidu kui eestlase usutunnistus (3) Kultuur Edgar Wright vajutab lapatsi põhja Aja auk. Trussarites Prince ja tsiklimehed Vene filmielu – läbilõige, suvi 2017 Nädala plaat. Bänd, mida peab enne surma kuulma Sport Tänakule avakatsel viies aeg Kanepi teekond lõppes Kalju sai mõru võidu, Levadia sattus üliraskesse seisu Hirmuäratav lust ja lillepidu Poolas Enesepiitsutajate tähetund: kes lükkaks kuninga troonilt? Jeets loodab MM-ralli tempoga kohaneda Kius või ebaõnn? Kalju ründajad sattusid bürokraatia ohvriks Tartu Lärmakas jõeäär heidab linnale halba varju (3) Ütle sõna sekka! Tartu järgmise nelja aasta kulutuste alused pannakse paika just nüüd Ihaste ratsakeskus loodab taas jalad alla saada Välismaine maasikas on endiselt kodumaisest kaks korda odavam Vabadus ja uus aeg tulid Eestisse uute maitsetega (3) Laulupeole sõitnud hiidtudeng viipab kätt ja pilgutab silmi (1) Ettevõtlikud tudengid tõid USAst võidu Üle heade mõtete linna kõlab hea muusika Rannu noored said suveks rularambi ja välitegevusala Hooldustöötajad saavad õppida Jõgeval Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kersti Kaljulaid: Eesti Euroopa Liidu südames – et jää murduks!

9 min lugemist
Kersti Kaljulaid. FOTO: Presidendi kantselei

Suurim oht Eesti arengule on rahvusvahelise koostöö taandumine. Me vajame Euroopa Liitu ja meie eesistumise ülim eesmärk saab olla Euroopa Liidu suhtes tõusnud kõhkluste hajutamine, kirjutab president Kersti Kaljulaid.

Me elame väga keerulises maailmas. Nii on oma mõttelõnga lahti harutanud ühel või teisel ajahetkel pea kõik poliitikud, kelle ülesanne on olnud Eestit hoida. 2001. aastal – tagantjärele ju väga lootusrikkal etapil Eesti ajaloos – lausus Lennart Meri need sõnad oma aastapäevakõnes. Meri arvates oli väliskeskkond muutumas selliseks, kus Eesti eesmärke saavutada ja huvisid kaitsta on keerulisem kui eelmisel kümnendil. Võimaluste aken oli sulgumas ja sestap tuli kiirustada, et sulgumise hetkel asuks Eesti ikka vabas maailmas. Vaba maailm tähendas meie jaoks rahvusvahelist võrgustumist nende riikidega, kellele on olulised liberaalsed demokraatlikud väärtused. Miks? Sest neil väärtustel põhineb arusaam, et ka väikeriikidel on enesemääramise õigus.

Organisatsioon, mis meie julgeolekut oma pehme jõuga aitab tagada, oli ja on Euroopa Liit. Kõva tagatis ja sellisena arusaadavam on muidugi NATO. Jah, me teadsime ELiga liitumiseks valmistudes, et me saame sellest kuulumisest majanduslikku kasu – otseselt toetusi ja ligipääsu suurele turule. Jah, me tahtsime anda oma kodanikele garantii, et ELi kuulumise kaudu aktsepteerib Eesti alatiseks need kodanike vabadused, milleta me oma elu enam ette kujutada ei tahtnud – ELi teatavasti ei saa kuuluda teistsugune riik. Aga esmatähtis oli julgeolek. Kibekiire töö käis eelkõige selle loosungi all, et tuli kindlustada Eesti iseseisvus pikaks ajaks.

Ühinemisreferendumi eel tehti massilist teavitustööd. Hannes Rummi juhitud kampaanias tiirutasid kõikide Eesti erakondade poliitikud mööda Eestit sama usinasti kui mistahes valimisteks valmistudes. Tulemus on olnud vaeva väärt. Eesti õigus kuuluda läände on praeguseks ka meist läänepoolsemate riikide jaoks enesestmõistetav.

Saatusekaaslastel, kes jäid sulguva võimaluste akna teisele poolele, ei ole kellelgi veel õnnestunud saada edukaks asumisest Ida ja Lääne vahel. Jah, kõik ei ole vaid vaenuliku geopoliitika tulemus – korruptsioon sööb seal vahevöös tihti arenguvõimalusi vähemalt sama hoogsalt. Aus ja läbipaistev demokraatia ei ole mingi rikaste riikide hüve, see on rikkaks saamise eeldus. Demokraatliku ja ausa riigi pidamine on jõukohane igal tulutasemel ja igas geograafilises asukohas, kuigi diktaatorid väidavad vastupidist.

Aga on fakt, et erandeid ei ole – ida ja lääne vahel asumist aktsepteerib küll läänemaailm, aga mitte idanaaber. Venemaalt maailma vaatamine käib ikkagi läbi mõjusfääride ja need, kes tahavad kaubelda Venemaaga väärtuste üle, peavad loobuma ambitsioonidest läheneda läänemaailmale.

Et jää murduks

Eesti arengule on suurim oht rahvusvahelise koostöö taandumine. Me vajame ELi ja meie eesistumise ülim eesmärk saab olla ELi suhtes tõusnud kõhkluste hajutamine. Kõhklejaid on meil ja veel rohkem on neid mujal. Me peame saavutama, et see kõhe tunne, mis inimestel meie kontinendi toimetuleku ja arenguvõime suhtes on ja mis on tunnetuslikult viimastel aastatel suurenenud, hajuks. Et jää hakkaks murduma.

Hea paik alustamiseks on korraks üle vaadata, kas EL on ikka selline organisatsioon, nagu me 2004. aastal liitudes lootsime ja ootasime. Seisab ta ikka oma lepingutes kirja pandud alusväärtuste eest? Ega EL tõepoolest ole see suur ja võõras, arusaamatu bürokraatlik masinavärk, nagu teda vahel esitlevad need, kes ei viitsi süveneda? Kas EL ikka päriselt ka liigub kriisist kriisi ega tee midagi piisava kiirusega selleks, et neid kriise ületada, nagu kahtlustavad need, kellele see liit põhimõtteliselt küll meeldib, kuid kes ootaksid sellelt selgemat «valitsemist»? Või kas EL ikka on majanduse arengupidur, üle reguleeritud turg, mis tõmbab kõikidele liikmesriikide poliitikute headele kavatsustele kriipsu peale ja nõuab kõigilt ühesugust stagneerumist, nagu väidavad need, kes soovivad hääli saada radikaalset EList eemale rabelemist pooldades?

Isegi üsna pealiskaudne analüüs osutab, et EL on saanud viimase kümnendi probleemidega siiski päris turvaliselt hakkama. Mis peamine, kriisireguleerimiseks on alati valitud selline mehhanism, mis on süvendanud koostööd. Varem kokku lepitule on kiirkorras lisatud uut ja vajalikku, selleks et paremini hakkama saada. Kordagi ei ole valitud koostööst taganemise meetodit. Euroala on praegu vastupidavam kui enne Lehman Brothersi põhjustatud globaalset usalduskriisi pankade ja panganduse vastu. Kriisis ehitati kiiresti üles vajalikke kaitsemehhanisme, hoidmaks euroalal stabiilsust ja inimeste elujärge kõikjal Euroopa sellisena, nagu kriisieelne reaalmajanduslik arengutase lubas. Jah, kõikides riikides ei säilinud eri tasakaalustamatuse kaudu üles ehitatud õhulossid – ei Kreekas, ei meil Eestiski, kus õhku oli üksjagu odava laenuraha tõttu sees.

See õhk tuli Eesti majandusest visinal välja ja edasine kasv on olnud märksa turvalisematel alustel, isegi kui selle kiirus ei ole enam kunagi saavutanud vahetut kriisieelset taset. Ilmselt sai õhku ka pisut liiga nobedasti välja lastud, sest samal ajal kasvu pidurdumisega erasektoris pidi riik tegema sammud, et me saaksime liituda euroalaga. See oli valus, aga tasus ennast kindlasti ära, sest jätkuva majandusruumide kokku kasvamise tingimustes oleks Eesti jäänud liitumiskriteeriumist kiirema inflatsiooniga piirkonnaks veel pikaks ajaks ja me poleks võib-olla veel praegugi euroalal.

Kreeklased õppisid samal ajal, et poliitikute antud tühjad lubadused, mida varem aitas likvideerida kiire inflatsioon, võivad euroalal asudes viia järsu kohanemiseni, kui paljulubajad ükskord vahele jäävad. Ja vahele kõik sellised euroalal igatahes jäävad, see on üks põhilisi euroala eeliseid – siin ei saa poliitikud kuidagi oma rahvale lasta oma majanduslikku võimsust paremana paista, kui see tegelikult on. Vähemalt mitte pikka aega ja püsivalt.

Igatahes – euroala sai parem kui enne ja see suudab ootamatutele arengutele, nagu Lehman Brothers, kindlamini vastu panna. Ilmselt suudab euroala tulevikus veel paremaks saada – ka meie eesistumise ajal on laual üks Euroopa Komisjoni mõttepaber, mis pakub välja uusi mõtteid, et järgmised kriisid mööduks stabiilsemalt ja karistaksid ainult neid, kes on võtnud kõrgeid riske.

Samamoodi läheb Schengeni ala ja terroriohuga. Loomulikult imestasid paljud inimesed, miks Schengeni ala ei ümbritse infosüsteem, mis aitaks alati teada, kes on Schengeni alal sees ja keda siin pole. Loomulikult on oluline kurikaelte kohta olevad andmebaasid, lihtsalt sõrmejälgede andmebaasid ja Schengeni infosüsteem niimoodi koos toimima panna, et Schengeni alal oleks turvalisem. Ja loomulikult oli vaja kriisi selleks, et kõhklejad, kes igas andmebaasis suurt venda näevad, laseks Schengeni ruumil edasi areneda. Kuid ka siin näeme, et EL astub samme, mis süvendavad koostööd, mitte ei loobu juba saavutatust. Arusaamine, et ühine «müür» ja ühised silmad ümber Schengeni on tõhusam ja suurem garantii kui piirikontrolli taastamine sisepiiridel, on valdav. Vastupidine ei oleks ilmselt vastuvõetav ka meile, ELi elanikele. 

EL on suurtele kriisidele reageerinud kiirusega, mis võimaldab alal hoida saavutatu ja likvideerida need kriitilised vajakajäämised, mis on ilmnenud. Vahel on liidul tõesti olnud ka väga kiire. Näiteks Krimmi okupeerimise järel või pärast Brexiti hääletust. Kui ikka on olnud tuli taga, on ka väga kiiresti kokku lepitud. Niisiis suudab EL tulekahjusid kustutada, kui seda on tõepoolest vaja. Ukraina sanktsioonid püsivad, Brexitiks on EL27 praegu süsteemsemalt valmistunud kui Suurbritannia ja seda näeme juba esimeste läbirääkimispäevade tulemustest – teemad võetakse ette selles järjekorras, mida eelistab 27.

EL ei ole ka majanduslikult oma liikmeid alt vedanud. Vaid üks riik on praegu tõesti vaesem, kui oli aastal 2004, mil toimus suur laienemine. Liitunud riigid on 1,87 korda rikkamad. Eesti on 2,4 korda rikkam – oleme võitnud veel rohkem kui meie laienemisringi teised riigid. Aga ELi tuleviku seisukohast sama oluline on, et ka vanad liikmesriigid on kõik peale ühe jõukamad kui enne 2004. aastat. Euroopas on väga pika ajaga võrreldes praegu madalaim tööpuudus. See võit on tulnud suuremast turust, paremast tööjaotusest ja spetsialiseerumisest, sellepärast ongi see edu üldine ega piirdu vaid vaesematega, kes nii-öelda järele võtavad. Miks siis inimesed kõikjal Euroopas tajuvad, et lisandunud jõukus ei ole neile andnud suuremat majanduslikku turvatunnet? Mulle tundub, et seletus on olemas.

Me unustame vahel, et ELi kuulumine ei vabasta kuidagi liikmesriikide valitsusi nende põhikohustustest – langetada otsuseid, mis puudutavad makse, sotsiaalset tasakaalu ja õiglust, haridust ning tervishoidu. EL ei kirjuta oma liikmetele ette, millist majandus- ja sotsiaalpoliitikat nad peavad ajama. EL pakub vaid võimalust kokku lepitud raamistikus elu Euroopas nii korraldada, et kõigi valitsuste võimalus oma rahvale head teha oleks võimsam kui ilma ELita. Vastutus jääb liikmesriikidele nii omas riigis langetatud otsuste üle kui ka muidugi ELis koos kokku lepitu üle. Kas kõik Euroopa valitsused ikka on oma rahvale seda ausalt öelnud? Mulle tundub, et ei ole. «Brüssel» saab tihti pähe liikmesriikide valitsuste küündimatuse eest.

Eesti alustab suvel oma esimest eesistumist. Paljud ootavad meilt tehnokraatlikult edukat presidentuuri. Läbiv teema on kõik, mis on digitaalne – mitte ainult viies vabadus, aga digiteemad turvalisuses, naabruspoliitikas, hariduses, riigivalitsemises – kõik see on partnerite ühisel heakskiidul tassitud meie lauale. Praegu lisatakse sinna hunnikusse juurde see, mis Malta eesistumisega valmis ei saanud, nii nagu meie paneme jaanuaris poolikud kaustad järgmise eesistuja lauale. Kõik see tehnokraatlik töö tuleb meil hästi ära teha. Aga palju tähtsam on, et Eesti eesistumine õnnestuks ideoloogiliselt.

Digi-Eestina me juba olemegi andnud Lääne-Euroopale ka midagi olulist juurde, mida seal muidu poleks – teadmise, et digitaalsetest tehnoloogiatest võidavad kõik, kusjuures eelkõige tavalised inimesed ja väikeettevõtjad, sest neile on raske paberbürokraatia kõige koormavam. Ka see panus on muide ideoloogiline, mitte tehniline. Kui see oleks vaid protsesside automatiseerimise tehnoloogia, siis oleks meid ammu kopeeritud ja suurema rahaga edestatud. Tegelikult poleks me kunagi ette minna saanudki, sest ega e-Eesti aluseks olevad lahendused ole siin leiutatud, kiivalt kaitstud ja kõrgtehnoloogilised. Vastupidi – need on mujalgi eksisteerivad ja hästi tuntud lahendused, mida meie ainsana oleme suutnud rakendada kogu ühiskonna muutmiseks.

Meie anname Euroopale lootust, et modernne mõtlemine demokraatliku riigi pidamises sobib ka 21. sajandil majanduse arengumootoriks. See on eurooplastele oluline, sest tugev, samas demokraatlikke vabadusi jõuliselt tagav riik on Euroopa inimeste peamine turvatunde alus.

Iga riik peab oma e-riigi looma ise, sest iga riik on omaette kultuur ja kõikjal on oma komberuum. See kultuur peab säilima ka küberruumis. Sellepärast ei ole meid kopeeritud ja sellepärast ei ole ka meie soovitus oma Euroopa partneritele meid kopeerida. Meie soovitus on palju filosoofilisem – kui inimesed ja ärid on internetis, siis kas saab ükski riik endale lubada seda, et avalik haldus seal ei ole? Kas riik tahab olla viimane, kes sunnib oma inimesi raiskama aega ja tulema kohale?

Jah, küberruumis võib olla ohtlik, aga ei ole kuigi mõistlik seetõttu loobuda pakutavatest võimalustest. Nii, nagu me ei jäta tänavaid kurikaeltele, ei saa riigid jätta küberruumi kurikaeltele. See on meie kohus – edastada digitaalse ühiskonna ideoloogiat, julgustades meie partnereid pakkuma ka oma kodanikele ja elanikele – kelle hulgas leidub ju alati ka meie, Eesti kodanikke – sedasama tehnoloogiast võitvat ühiskonnakorraldust, nagu meil endil juba on.

ELi kodanikud on praegu üsna nõutud iseenda ja oma riikide tuleviku suhtes, kahtlevad ELi tulevikus. Meie huvides on tugev, toimiv ja usaldusväärne EL mitte ainult Eesti, vaid kõikide liikmesriikide silmis. Brexitit nähakse palju suuremana kui ühe liikmesriigi otsust lahkuda EList. Vananev rahvastik ei suuda tagada sotsiaalseid hüvesid, mida paar kümnendit tagasi mõtlematult lubatud. Sisseränne, mille osaks pole samas olnud lääneliku demokraatia ja vabaduste austamise järjepidev õpetamine ja kasvatamine, ei paista enam lahendusena demograafilisele probleemile, vaid on muutunud mureks iseeneses.

Kõiki neid muresid on ELina lihtsam hallata kui omaette hoides ja välismaailmale sulgudes. Siiski mängivad paljud poliitikud tulega, kirjeldades ELi kui hädade allikat. Seda teevad poliitikud mõnes raudse eesriide tagant pääsenud riigiski, saades samal ajal liitu kuulumisest otsest majanduslikku tulu. Brüsseli sõimamine ei ole seejuures kaugeltki odav populaarsus – vastupidi, võib osutuda vägagi kalliks. See võib tõepoolest viia riigi lahkumisele EList või liidu lagunemiseni, selline on praegune reaalsus.

Eesti ideoloogiline ülesanne eesistumise ajal on selgelt ja kuuldavalt, kasutades ära oma eesistumisest tulenevat suuremat nähtavust, meenutada Euroopa rahvastele seda, miks nad omal ajal selle liidu lõid, sellesse astusid ja mida nad sellest saavad. Me peame rääkima vabadusest ja rahust. Inimõigustest, õigusriigist, üksikisiku enneolematult hästi lepetega reguleeritud vaba liikumise õigusest. See on meie kohus ja meie õigus – Euroopa ja EL ei ole juba ammu enam kuskil «seal» ja «nemad», see on «siin» ja «meie». Jah, me võime lõpuks meenutada ka seda, et pärast laienemist on rikkamaks saanud mitte ainult juurdetulnud, vaid ühe erandiga ka kõik varem olnud, aga peamine on väärtused ja vabadused.

Euroopa südames

Minu jaoks on Eesti eesistumine eriti õnnestunud siis, kui järgmisel aastal Euroopa tulevikust rääkivad pead enam ei arvaks, et ELi ähvardab lagunemine. Et neile meenuks, kuidas EL oma peamistes ettevõtmistes on õnnestunud ja kuidas isegi kriiside kaudu on oma algatusi parandatud, mitte neist loobutud.

Me peame õnnestuma, sest meie jaoks on tugev ja iseendasse uskuv EL eksistentsi küsimus, mitte ainult parim võimalik valik nagu meie suurimatele partneritele. Kuid kodanike ohuhinnang ELile põhineb arvamusel, nagu poleks EL suutnud viimastel aastatel teha edasiviivaid otsuseid. See pole lihtsalt tõsi ja nende seisukohtadega tulebki meil argumenteerida.

ELile võib paljutki ette heita, kuid see ühendus ei ole viimase kümnendi raskuste ees taganenud, loobunud ühiselt mõtlemast ja otsustamast. Me ei ole loobunud ühistest väärtustest. Tegelikult on kõik kriisiohje meetmed olnud just sellised, mida oleks olnud mõistlik teha kriisitagi. Paljuski sellised, nagu eksperdid ammu soovitanud – ainult et poliitikud vajasid raskemat perioodi, et nende otsused oleks rahvale pigem  enesestmõistetavad kui pika poliitilise selgitustöö tulemusel arusaadavad. Ent liigutud on alati edasi, mitte tagasi.

Jah, muidugi on asju, kus EL ei tegutse hästi, mõistlikult või kus ta ei peaks üldse tegutsema, kuigi kulutab praegu sinna palju aega ja raha. Vahel tegeleb EL liiga palju sellega, kuidas viia ELi käega katsutav kasu iga kodanikuni, ja vahel tegeletakse liiga palju asjadega, mis oma olemuselt ei ole piiriülesed. Need on sageli üsna populaarsed tegevused – Erasmuse programmi teavad ju kõik –, kuid need ei ole oma olemuselt sellised, millega ühiselt oleks parem toime tulla. Paljud loomulikud ühise ja solidaarselt tegutsemise valdkonnad (välisabi, kaitsekoostöö) saaks rohkem tähelepanu ja ressursse, kui subsidiaarsus- ehk lähimuspõhimõttest selgemalt kinni peetaks.

Vigu tuleb parandada, nõrgad kohad paigata. Ent ELi põhiväärtused ja peamised vabadused on katsumustele hästi vastu pidanud. Neist loobuda pole vaja olnud, järelikult saab endiselt neile ehitada. Järgmised pool aastat saame seda teha siin, Eestis, Euroopa südames.

Seotud lood
29.06.2017 01.07.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto