Sisukord
Arvustused
Postimees
03.07.2017
Eesti Andres Ammas: see pidu kuulutas tärkamise aega! (3) Kõigi aegade turvalisim pidu (20) Majandus Interaktiivne kaart: kuidas kaitseväe radar nurjab tuuleparkide ehitamise (20) Tuleva pensionifondid on miinuses (2) Välismaa Aktivistid protestisid Hamburgis eelseisva tippkohtumise vastu AJA PEEGEL. Naine, kes vallutas ookeani USA endise mõrvapealinna õppetunnid Earhart jõudis eestlannast sõbrannast ette Amelia Earharti saatusliku reisi kajastus Postimehes Arvamus Juhtkiri: laulu- ja tantsupidu läheb alati ajalukku (1) Jüri Reinvere: muretsev Eesti muretseb, aga sörgib Läti sabas (1) Postimees 1939. aastal: Inglise kuningas riigikaitsest Madis Vaikmaa: vere kutse ehk asi on tundes (3) Olev Remsu: avalikus ruumis vohab vulgaarsus. Miks? (6) Kultuur Tõsine dokumentaalsari või hoopis Putini valimiskampaania avalöök? (10) Läbi probleemide tähtede poole Andres Ammas: see pidu kuulutas tärkamise aega! (3) Filmid Setomaa roheluses (1) Sport Medali võitnud Zirk saavutas eesmärgi Magnus Kirt Pariisis kuues Tänakule jäid võidu asemel tühjad pihud (3) EM-hõbe valusate hoopide kiuste Kommentaar: kas Rally Estonia suudaks asendada MM-kalendris Poolat? (1) Kontaveit alustab homme, brittide ässad tervisehädade kimpus Kas kuninga võim röövis põnevuse? Tartu Jaan Tõnissoni selts kutsub täna kõiki Raadile Onu Eskimo auks kerkib mälestusmärk (1) Raudtee remont toob sõiduplaani muutusi Ülikool müüs Poe tänava ruumid 305 000 euroga Tartusse lisandub teine koerteplats ERMi endise näitusemaja saaga jätkub teisipäeval Kõneravi vajavate laste rühmi tuleb kõvasti juurde Väikesi atleete ootavad treenerid staadionile ja spordisaalidesse higi valama Tähtvere tennise juubelit tähistab puureketiturniir Seljakotiga kunstnik paitab tiigrit nagu sangar seiklusfilmis Nüüdse nooruse vabaduse oaasis Pirogovil kiikus eestimaise trükikunsti häll Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tõsine dokumentaalsari või hoopis Putini valimiskampaania avalöök?

3 min lugemist
«Putini intervjuud» - välispoliitikahuvilistele põnev ja vajalik vaatamine FOTO: Kaader filmist

«The Putin Interviews» («Putini intervjuud», Showtime 2017, USA)

Režissöör: Oliver Stone

Eetris telekanalis PBK 19.–22. juunil

Juuni keskel Ameerika Ühendriikides esilinastunud filmilavastaja Oliver Stone’i neljaosaline dokumentaalsari «Putini intervjuud» on välispoliitikaga kursis olevate inimeste jaoks kindlasti huvitav vaatamine, mis tekitab vastuolulisi emotsioone ja võib olla kohati isegi häiriv, kui mõelda, millise tõuke selline sari annab Venemaa riigijuhi populaarsusreitingutele.

Neljaosaline dokumentaalsari jõudis juunis esmakordselt televaatajate ette, linastudes Ühendriikide telekanalis Showtime. Arvestades, et Vladimir Putini igapäevasest elust teab tavainimene väga vähe, siis kergitas Stone’i sari saladuskatet ja lubas vaatajad riigipeale lähedale.

Stone intervjueeris Putinit viimase kahe aasta jooksul rohkem kui kümme korda, kusjuures intervjuude toimumiskohad olid väga erinevad. Juttu puhuti Kremli koridorides, presidendi Sotši residentsis, pargis, autos, lennukis ja isegi hokiareenil.

Dokumentaalsarja on kutsutud ka Putini valimiskampaania avalöögiks. Ei ole võimalik teada, kas see oli niimoodi ka planeeritud, aga kahtlemata näitab sari meest väga heas valguses ning pakub mõningast arusaama sellest, miks riigipea populaarsus on Venemaa rahva seas sedavõrd kõrge.

Stone’i kohta on varem öeldud, et ta on Ameerika-vastane ja sarja vaatamise käigus on mõistetav, miks seda väidetakse. Intervjueerija ehitab tihtipeale küsimused üles stiilis «mina küll nii ei arva, aga Ameerikas öeldakse, et...». Selline lähenemine aitas tal Putiniga saavutada parema kontakti ja välistas selle, et riigipea peaks teda oma vaenlaseks.

Sarja edenedes oli järjest rohkem näha Putini ja Stone’i vahelist sümpaatiat. Näiteks Kremlis Putini tööruumides ringi vaadates avastas Stone «juhuslikult» presidendi laualt enda kirjutatud raamatu. Oli näha, et režissöör imetleb Venemaa riigipead, mida ilmestasid ka intervjuude sees tehtud kiiduavaldused. Kohati jäi mulje pigem fänni ja staari kohtumisest, mitte tõsiseltvõetavast intervjuust.

Stone lasi Putinil vabalt rääkida ja tal oma arvamust avaldada ning ei seganud presidendi mõtetele vahele, mis muutis sarja kindlasti sisu osas sügavamaks ja informatiivsemaks. Eesmärk oligi ju saada ettekujutus sellest, mis toimub selle ettearvamatu maailmaliidri peas. Samas lasi selline vaba lähenemine Putinil rääkida täpselt seda, mida ta tahtis edasi anda.

Seetõttu ei pakkunud üllatust ka see, et Putin sai esitleda Venemaa vaatepunkte näiteks NATO ja Ukraina teemadel stiilis – «NATO on Venemaa vastu agressiivselt meelestatud ja me peame end kaitsma» ning «Venemaa kaitses Ukrainas oma kodanikke, keda kohalikud võimud väärkohtlesid.» Sedasama on läänemaailm juba korduvalt kuulnud.

Stone’i kiituseks tuleb öelda, et küsimusi esitades oli ta järjepidev ja puudutas teemasid, mis läänemaailmale korda lähevad. Räägiti ajaloost, Nõukogude Liidust, Putini eraelust, NATOst, Venemaa ja Ühendriikide suhetest, Ukrainast ning paljust muust. Olulisim teema, mida ei puudutatud, oli reisilennuki MH17 allatulistamine Ukraina kohal 2014. aasta juulis.

Stone üritas pakkuda alternatiivi Lääne retoorikale ja anda ülevaade sellest, mida arvab n-ö vastaspoole liider. Loomulikult on iga vaataja enda hinnata see, mil määral saab Putini juttu tõe pähe võtta.

Puudutati ka presidendi eraelu, millest palju ei teata, ning televaatajad lasti ringkäigule Putini residentsi, kus muuhulgas asuvad nii kirik kui ka hobusetall.

Oli näha, et Putin ei soovinud sugugi mitte kõigile küsimustele vastata, aga ta tegi seda ikka. Ning kuigi ei sooviks seda tunnistada, siis suutis Venemaa riigipea jätta endast konkreetse, intelligentse ja sümpaatse mulje ning mõjuda vaatajale usutavalt. Samuti suutis Putin näidata end lääne propaganda ohvrina, keda Ameerika Ühendriigid ja muu maailm pidevalt laimavad. Intervjuude käigus mõjus ta mõistliku inimesena, kes on igati valmis koostööks ja sõbralikeks läbirääkimisteks.

Putin jagas oma varasematele ametivendadele kiitust ning ei olnud selles osas kitsi. Näiteks rääkis ta pikkadest telefonikõnedest, mida ta Ukraina kriisi alguses Ühendriikide eelmise presidendi Barack Obamaga. Putini sõnul toimusid need vestlused äristiilis ja kuigi riigipeade arvamused erinesid, siis hoiti ikkagi pidevat kontakti ja saavutati omavahel dialoog. Samuti avalikustas ta, et suhtlus toimus Vladimiri ja Baracki, mitte president Putini ja president Obama vahel.

Välispoliitikaga kursis olevaid inimesi paneb Putin iga episoodi jooksul vähemalt korra pead vangutama ja ohkama. Tekib tunne, et paljudel tema vastustel võiks olla küljes väikese kirjaga kommentaar, mis räägiks ka olulistest faktidest, mis jäävad presidendil oma jutu usutavamaks muutmise nimel mainimata.

Näiteks väidab Putin, et Ühendriikide valimiste häkkimisega polnud Venemaal mingit seost ja lõpptulemust ei mõjutatud. Samuti on tema sõnul Venemaal sadu tele- ja raadiojaamasid ning riik ei kontrollivat neid absoluutselt.

Putin näitas Stone’ile ka väidetavat videot Venemaa õhujõudude tegevusest Süürias, mille kohta selgus, et tegelikult oli materjal filmitud juba 2013. aastal ja kus oli kujutatud Ühendriikide lahingukoptereid võitlemas Talibaniga.

Vast kõige meeldejäävam vale oli Putini väide: «Me ei sekku teiste riikide poliitikasse, see on meie põhimõte.» Tundus, et seda väidet ei uskunud president ise ka, sest isegi tema ei suutnud tõsiseks jääda: väljaütlemist saatis lai muie.

«Putini intervjuud» on suurele enamusele välispoliitikahuvilistele põnev ja mitmes mõttes ka vajalik vaatamine, sest dokumentaal annab kõige otsesema allika kaudu aimu sellest, kuidas mõtleb meie idanaaber. Faktilist tõde ei tasu dokumentaalsarjast otsida, aga hoopis suuremat väärtust pakub võimalus Putini igapäevaelu sedavõrd lähedalt näha ning saada aimu selle kardetud mehe iseloomust.

Seotud lood
01.07.2017 04.07.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto