R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Joosep Susi: kuidas tulemus sporti lörtsib?

Joosep Susi
, eesti keele õpetaja
Joosep Susi: kuidas tulemus sporti lörtsib?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Eesti keele õpetaja ja Kuku raadio spordisaate «Spordireporter» saatejuht Joosep Susi.
Eesti keele õpetaja ja Kuku raadio spordisaate «Spordireporter» saatejuht Joosep Susi. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Vahel jääb mulje, et sport on nagu kusehäda käes vaevlev inimene. Teate ju küll neid hetki, mil hirmkange häda vallutab kogu olemuse, suutlikkus kainelt kultuurse inimese kombel mõelda lakkab. Saaks ainult potile! Muu pole oluline! Enamgi veel, kusehäda fenomen – olgugi et lihtne füsioloogiline nähtus – paneb unustama isegi elu baasväärtused, nagu armastuse, sõpruse ja empaatia. Saaks ainult potile! Sel hetkel pole millelgi muul mitte mingisugust tähtsust.

Olen sageli kusehäda anomaalia sidunud dihhotoomiaga armastusest ja armumisest. Kui armastus on midagi metafoorisarnast – eri elemendid on omavahel loomulikus, ainuvõimalikus seoses ja omandavad ühisosa kaudu kvaliteete, mida iseseisvalt poleks võimalik kanda –, siis armumine on, vastuoksa, midagi primitiivset, pealispindset. Armumine põhineb mõnel kõige silmatorkavamal tunnusel, mis määratleb kogu terviku. Näiteks. Tüdrukul on ilus jume. Järelikult on tüdruk tervikuna läbini positiivne.

Ja mis kõige hullem, armunud inimene – mõelgem kas või Wertherile – käitub nagu idioot! Ta annab kõigele ebaloogilisi põhjendusi, otsib vabandusi, vähkreb öö läbi higisena voodis, kaotab normaalse töövõime ja sotsiaalsed pädevused takkaotsa. Täpselt nagu kusehäda puhul – kõik ühe lihtsa ja tähtsusetu tunnuse tagajärg!

Nagu sportki! Spordiväli on ehe näide ruumist, mis toimib valdavalt kõige primitiivsemal tasandil. Kusehäda või ilusa jume asemel määratleb terviku, kogu nähtuse olemuse t u l e m u s. Väidan, et (Eesti) sport on radikaalselt tulemuse poole kreenis! Üksnes pelga resultaadi kaudu olekski just kui sporti võimalik käsitleda. Pole ka ime, on ju tulemus niivõrd nähtav, särav, esilekerkiv, et keeruline on selle taha pilku heita. Aga tasuks, sest seal on lõpmata lai ja avar maailm, kus esile kerkivad hoopis teised olemuslikud tunnusjooned. Eetilisus, pedagoogiline funktsioon, esteetika, funktsioon ühiskondlikus kujunemisprotsessis, inimese arengus. Tervis.

Iga jumala kord, kui avaldatakse erakondade populaarsuse edetabelid, tekib keha läbiv mõttetuse tunne. Just kui porilombi igakuised keemilised kontentanalüüsid – pseudoinfo! Aga mõelge, kui kogu poliitika üksnes selles seisnekski...

Kuulsin hiljuti lugu, mis olevat juhtunud Eesti Olümpiakomitees. Üks prominentne spordijuht tuli välja geniaalse ideega – Eesti võiks keskenduda mõnele uuele ja atraktiivsele alale, panustada sinna, et oleksime maailmas pildil. Ei oskagi sellise totruse peale muud öelda, kui et spordile lähenetakse valest küljest – oluline pole sisu, vaid pakend. Nagu raporteeriks laulupeolt helitugevust.

Tulemus määratleb kogu spordile lähenemise sedavõrd, et spordi olemuse ja funktsiooni üle sügavamalt enam ei mõeldagi. Tulemus kui lõppriim, mis paneb unustama kõik muud luuletuse kvaliteedid.

Tulemus kui pealispind on sedavõrd nähtav ja esiplaanil, et halvab loogilise ja sisulise mõttetegevuse. Kõrvalekalded – sporti sügavuti lahkavad ning spordi olemuse ja funktsiooni üle arutlevad käsitlused – on muutunud haruldaseks. Olukord on sedavõrd absurdseks muutunud, et isegi alaliitude toetused sõltuvad otseselt tulemustest! Iseäranis on see tippspordi paradoks, sest seal fetišeeritakse tulemust, samas kui spordi olemus peitub hoopis teisal – sport oma enim kajastatud aspektides eemaldub spordi olemusest!

Nagu erakondade reitingudki on tulemuse ainus oluline külg see, et ta on olemas. Üksiktulemuste või tulemuse tüüpide põhjal järelduste tegemine kipub küll mõttetu olema.

Tahan öelda, et spordi kultuurilisele ja pedagoogilisele funktsioonile ei pääsegi enam niisama naljalt ligi. Võiks ju läheneda esteetiliselt, eetiliselt ja filosoofiliselt, aga spordiajakirjanikud, sportlastest rääkimata, näivad sageli selleks võimetud. Enam ei nähta selle vajalikkust. Ideaalis, muidugi, võiksid spordiajakirjanikud olla n-ö filosoofid, kes taandavad spordisündmused olemuslikule. Mõttekam oleks võistluste tulemusi alati käsitleda ju osana suuremast kultuurilisest protsessist. Ent ei, muu hulgas jääb vajaka ka ajaloolisest lähenemisest: sport on eluvaldkond, kus valitseb justkui alatine olevik.

Tulemused ununevad mõne päevaga. Sõltuvalt muidugi mastaabist. Ent siiski, kontrollküsimus mõõdukale spordisõbrale, kes kindlasti elas tervenisti kuu aega kaasa 2014. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniirile. Kes võitis? Või siis: on sel ülepea tähtsust?

Vahel minnakse suisa sedavõrd kaugele, et raporteeritakse üksnes Eesti sportlase koht võistlusel (koos osalejate arvuga) ja isegi võitja jääb aja- või ruumipuudusel sedastamata. Kas pole nii, et juba teate struktuur ilmestab sündmuse mõttetust.

Aga eks kuulu kusehäda fenomeniga loomuldasa kokku kiire unustamine. Pärast potilkäiku on veel mõni minut tagasi kogu olemuse määratlenud tunnus nagu võluväel ununenud. Ja pärast joovastavat armuleeki inglikesele otsa vaadates tekib kogu keha läbiv mõttetuse tunne – mida kuradit ma temas leidsin? Siis oleks paslik aeg hakata mõtlema, mis inimesega õigupoolest tegemist on.

Märksõnad
Tagasi üles