Juhtkiri: 21. sajandi orjaturg – õigusteta õigusriigis

Eestis ehitanud grusiinid väitsid, et ei saanud oma Poola tööandjalt Eestis töötamise eest lubatud palka. FOTO: Mihkel Maripuu

Mida ladusamaks läks tööjõu liikumine põhja ja lääne suunal, seda sagedamini esines juhtumeid, kus Eestist pärit odava tööjõuga julmalt ümber käidi. Mitmed lood jõudsid ajakirjanduse kaudu ka avalikkuse ette. Maksmata palgad, olematud olmetingimused, katteta lubadused – kõik see kuulus Kalevipoegade argipäeva. Eestlastega seotud negatiivsed, kohati hämara taustaga lood pole praegugi veel minevik, samal ajal oleme ise hakanud meie riiki saabunud tööjõuga üsna samamoodi ümber käima.

Välistööjõuga seostuv seadusandlus on keeruline ja töötajate registreerimise protseduurid bürokraatlikud. Tülikat asjaajamist aitavad vältida nii-öelda mustad kokkulepped. Näiliselt võib see paista win-win olukorrana, kus võidavad justkui kõik. Keegi pakub tööd, keegi saab tööd ning lõpuks saab lõpptarbija, kes ei tea, kuidas liha vorsti sisse pannakse, soodsa hinnaga toote või teenuse. Kuid see on rahvajuttudest tuntud Suure Peetri mõtteviis.

Päriselus on sellistes skeemides alati kaotaja, kokkuleppe nõrgem osapool – töötaja, kes heas usus käed lööb. Ühel halval päeval leiab ta end heidikuna kodust kaugel, kus teda ümbritseb võõras keel ja kultuur, kus keegi ei kuula tema muresid ega taga talle mingeid elementaarseid õigusi.

Olgu või näiteks seesama Postimehe kirjeldatud mudel ehituses, kus vastutus töötaja eest mattub mitme kihi kirju taustaga alltöövõtjate alla. Seejuures ilmneb, et peatöövõtja ei pea midagi teadma selle matrjoška südames peituvast inimesest. Pole meie palgal, pole vastutust. Ja nii askeldavad objektidel tunkede ja kiivriga sellid, kes on õiguslikult peaaegu olematud. Kardetavasti on käesolev grusiine ja ukrainlasi puudutav lehelugu jäämäe veepealne tipp.

Seaduste tegijad ja nende rakendajad peavad õigusriigis korra tagama. Me oleme mõnikord lausa uhked oma ülirangete regulatsioonide üle, mis puudutavad välistööjõudu. Kohati on selle tinginud ilmselt ka poliitiline nõudlus (appi, pagulased!). Näib, et osalt selle jäikusega oleme surunud ühe probleemi ühiskonna pimetäppi, ja mida ei näe, seda pole teadagi olemas. Selline nähtamatus saab siiski olla ajutine. Tuleb hetk, mil avastame, et Eesti on saanud inimkaubitsejate ja orjapidajate maine. Neid plekke maha pesta on äärmiselt keeruline.

Ettevõtjad peavad täitma seadusi ja seadusandjad kuulama ettevõtjaid, et seadused saaksid tõhusamaks. Kui elu ei käi seadusi, vaid seadustes laiutavaid auke pidi, kukuvad inimesed neisse sisse ja saavad viga. Ka töökad ja tublid inimesed, kes võivad kibedalt öelda, et Eestis valitseb korralagedus ja ülekohus. Tagajärgi peaksid ühtviisi mõistma nii end soliidseks pidavad ettevõtted kui riik.

Seotud lood
05.07.2017 07.07.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto