/nginx/o/2017/07/06/6864217t1h6134.jpg)
Rääkisin üks päev sõbraga. Arutluse all oli Tšiili penaltitega võit Portugali üle maailmajagude karikaturniiri poolfinaalis. Sõber mainis, et Tšiili võidab alati penaltitega. Mina omakorda leidsin, et kuna Tšiili asub nii kitsal maaribal, siis ongi sealsetele inimestele riskeerimine sisse kodeeritud. Elu Tšiilis – see on nagu köielkõnd.
Alejandro Jodorowsky on juudi päritolu Tšiili-Prantsuse filmirežissöör, kes kultusstaatuse saavutas 70ndate alguses nii lääne kui ka ida maagiast ja müstikast laetud sürrealistlike filmidega «El Topo» ja «Püha mägi» – esimese žanrimääratluseks «happevestern» ja teisel vist «alkeemiline mutatsioon». Pärast seda üritas ta ellu viia Frank Herberti romaani «Düün» lavastamist, kuid kuna polnud nõus kompromissiga – teha see lühem kui kümnetunnine –, ei saanud asjast asja. «Düüni» võttis üle Jodorowsky fänn David Lynch, salapärased ja justkui teispoolsusega otseühenduses olevad mehed mõlemad. Nagu Lynch tegeleb transtsendentaalse meditatsiooniga, on Jodorowsky ka tunnustatud psühhomaagia guru.
«Lõputu poeesia» on teine film Jodorowsky autobiograafiliste filmide seerias; eelmine oli 2013. aastal välja tulnud «Reaalsuse tants», mõlemad on esilinastunud Cannes’i filmifestivalil. Film viib meid alustuseks 1930ndate Santiagosse, noore Jodorowsky kasvukeskkonda, kus tegutsevad türannist isa (keda muide mängib Jodorowsky poeg, eks ole seegi omalaadne maagiline rituaal) ja kuidagi ebameeldivalt eeterliku olekuga ema, kelle repliigid on edastatud muusikali vormis ehk lauldes.
Tavaliselt ei ole hea tava kunsti eluliste faktidega seletada, kuid kuna tegemist on autobiograafilise filmiga, siis olgu öeldud, et Jodorowsky eostati vägistamise tulemusena. Tema isa oli väga kuri mees, keda film sellisena, küll sümbolistlikult ja kunstipärastades, ka näitab. Isa tabas abikaasa ehk Jodorowsky ema oma poes justkui kellegi võõra mehega flirtimast, mispeale ta naise vägistas, mille tulemusena sündiski Alejandro.
Kunstnikuks kasvamine
«Lõputut poeesiat» võiks vabalt nimetada ka «kunstniku portreeks noore mehena», see näitab teatrilikult tinglike vahendite abil Jodorowsky elu kodus, mida valitses isa raudne kämmal, kui ka sealt edasi – liikumist ahistuse piirest välja, Santiago boheemlaskonda, avangardistide seltskonda jne, kasvamist suureks kunstnikuks.
See on film nii kompromissitusest kui ka kompromissidest, kui lubate. Poeet ei vastuta millegi eest, ütleb noorele Jodorowskyle (keda sedakorda mängib režissööri muusikust teine poeg, kelle muide õpetas kitarri mängima George Harrison) tema armukesest poetess Stella Diaz Varin. Hiljem tehakse sellesse suhtumisse korrektiive, mis küll ei mõju allaandmisena, vaid muudavad elutunnetuse pigem intrigeerivamaks ja etteaimamatumaks.
Üks mu absoluutseid lemmikkirjanikke on samuti tšiillane, Roberto Bolaño. Tema puhul on mind alati hämmastanud see kirjutamise kergus, see teatav ande pillav, äraviskav olek. Nagu Jodorowskylgi. Ka on nad mõlemad olnud tugevasti mõjutatud sürrealistidest. Kas Ladina-Ameerikas on üldse teisiti võimalik? Kogu selle katoliikluse tulevärgi ja diktaatorite vahetuval juuresolekul. «Lõputu poeesia» tundub olevat väliselt samuti väga kergelt sündinud film (kuigi sedalaadi kergus võib muidugi olla ka suure konstrueerimise saadus). See liigub stseenist stseeni, kujutisest kujutisse ning kujundist kujundisse nagu sulamesi.
Sellega, saan aru, sõlmib Jodorowsky ka oma isaga rahu, andestab talle. Mõne teise filmi puhul võiks isaga rahu sõlmimise temaatika võib-olla tunduda natuke tülikas, nagu ka filmis esinev teatav «järgi oma unistust»-paatos. Neil teemadel on kerge komistada, eriti veel, kui oled vanem inimene. «Lõputus poeesias» ei ole aga midagi tülikat, kõik on ühtaegu väga teatraalne ja väga loomulik – lugu, mis jutustab ennast ise. Jodorowskyl on vanust 88, kuid erinevalt nii mõnestki teisest tähtsast filmirežissöörist suudab ta tagasivaatelise filmiga maha saada ilma igasuguse sentimentaalsuse ja nostalgiata. Ta ütleb ka oma noorele minale umbes järgmised sõnad: «Vanadus ei ole üldse kole, see on vabanemine.»
Tunneta reaalsust teisiti
Sürrealismi juurde korra tagasi. «Lõputus poeesias» käib tegelasena läbi ka «Sürrealismi manifesti» autor André Breton, kelle juurde Pariisi lubab noor Jodorowsky hiljem minna, et siis koos sürrealismi päästa. Sürrealism kui teadvuse laiendamise meetod. Teadvuse laiendamine, ja mitte ainult sürrealismi kaudu, on olnud Jodorowsky elutöö ja neid võimalikke vahendeid on ta leidnud üksjagu. Sa oled poeet, tunneta reaalsust teisiti, ütleb noor Jodorowsky oma sõbrale. Sürrealism oma olemuslikus lahtikistuses on luule põhi, selle kõige algsem tunnetusvõimalus, see on luule ise, öelgem siis juba see välja.
Mõned filmid on sellised, millele mõtled ka hiljem, «Lõputu poeesia» on üks neist. Mul on juhtunud kahe filmiga – eelmine neist oli Lynchi «Mulholland Drive» 2000ndate alguses ja teine see film –, et kinost väljudes on reaalsus täielikult moondunud. Kunst on reaalsusele heidetava pilgu segi paisanud, objektid, mis silma ette satuvad, tunduvad olevat kuidagi tooremad ja rohkem alasti ning ilmselt siis rohkem päris.
Peagi selline vahetu efekt, mis võib tekkida pimedast kinokoopast täisvalgustuses päikesepaistesse astudes, aga ka kunsti tõttu, küll otsese afektina hajub, kuid kaudne afekt jääb. Järelkujutis jääb ja see on hea. Soovitan ka sul, hea lugeja, lasta oma teadvust väänata nagu põrandalappi.
«Lõputu poeesia»
Režissöör Alejandro Jodorowsky
Tšiili-Prantsusmaa 2016
Kinodes Sõprus ja Artis 6. juulist
