Sisukord
Arvamus
Postimees
07.07.2017
Eesti Seekord rõhutakse laadamelule Norman Aas: vahel tundub, et rahal on limiit, aga reeglitel mitte (4) Palju värve Palju käsitööd Keskerakonnas kraageldi jälle Jõulisem sekkumine rändekriisi Uus Eesti kaart: 15 linna, 64 valda (31) Majandus Konkurentsiamet ühendaks võrguettevõtted (4) Välismaa Trump, Putin ja Erdoğan kütavad Hamburgi tippkohtumisel pinged üles (1) Trump kiitis Poolat ja manitses Venemaad Politsei peab Hamburgis terroriohu kõrval taltsutama ka protesteerijaid Arvamus Mihkel Mutt: Eesti ajaloo traumapunktis (81) Valdo Randpere: me ei vaja magamistuppa suurt venda nõu andma (16) Juhtkiri: Trumpi pateetika Poolas (19) Postimees 1938. aastal: rahvusvahelises kaubanduse olukord Henrik Roonemaa: jumal tänatud, beebiga on kõik hästi Noor koorijuht: mina jään, kui mu ametit väärtustatakse (2) Sigrid Kõiv: ettevõtjad, üheksakümnendad on läbi! (3) Kultuur Päris unenäomäng pärast proovi Vananemine, mis võib olla ilus ja mitte üldse kibe Sport Raevukas algus Florat ei päästnud Kontaveidile teises ringis ülimalt muljetavaldav võit Manchester United soetab Belgia superstaari Wimbledoni raputas rätikusaaga – noorelt fännilt kisuti suveniir käest Wimbledoni kadalipp: lemmikmängija nägemiseks tuleb järjekorras olla 40 tundi Muhu Väina regatt seilab 60 aasta juubeli puhul Riiga Fotod: NHLi tippmehed toodi eestlastele koju kätte Tartu Nädalavahetus toob suurüritusi, arvestada tuleb liikluspiirangutega Sundliitmisest priid: valitsus kinkis Nõole ja Luunjale iseseisvuse Idanaabrid elektrišokirelva omamisest: «Venemaal teisiti ei saa.» (1) Amme Rock raiub Gunnar Grapsi kivisse Koolijuhte pahandab linna palgapoliitika (1) Magistritöö: erikoolist tulnud lapsel on keeruline sulanduda tavaellu Enriko Talvistu: kuidas arsti juurde saab? Vajame rõõmsat Eestit – mida rohkem lapsi, seda rohkem rõõmu (1) Lapse põnev elu – hobused, jäälõikus, vaatide pigitamine Meelelahutus Koomiks Sudoku

Henrik Roonemaa: jumal tänatud, beebiga on kõik hästi

2 min lugemist
Iphone SE FOTO: Промо

Paar nädalat tagasi ostsin endale uue telefoni, neljatollise ekraaniga iPhone’i. Kujutate ette, neli tolli, see on koomiliselt väike. Telefon, mis mahub peopessa. Sellised olid moes viis aastat tagasi.

Viimased kaks aastat oli mul kõige suurem iPhone, mis olemas on, 5,5-tollise ekraaniga mudel, mis kaalub ligi 200 grammi. Sellega oli hea lennukis mänge mängida, Facebookis käia ja Instagrami-pilte vaadata.

Nüüd aga selgus, et Facebookis ongi mõistlik vähem käia ja Instagramis olevad pildid trennist, toidust ning võrkkiiges varvastest koos äsja niidetud muru ja «Lingvistilise metsaga» on mind põhjalikult ära tüüdanud. Pealegi kisub suur telefon teksatasku pingule, kui ma istun. Seetõttu käisin ma kohvikus nagu väikelinna suurärimees: rahakott, autovõtmed, päikseprillid ja telefon kõik koorese kanapasta kõrval laual.

Nüüd ongi selgunud, et beebi-iPhone (SE), mida ma ka ise olen viimaste aastate jooksul aktiivselt naeruvääristada aidanud, on tegelikult maailma parim leiutis. Temaga on kõik erakordselt hästi. Kõik saab tehtud, aku peab heal juhul kaks päeva vastu, taskus ei tunnegi ja hind on ka ligi kolm korda väiksem kui mu endiselt suurel labidal. Mis meil küll arus oli, et me üldse need mõnusad väiksed telefonid suurte ja kallite vastu vahetasime?

Piinlik lugu, aga ma oskan enda kaitseks öelda, et tehnoloogiaga ongi nii. Mäletate, 1990ndate alguses, kui meile mikrolaineahjud tulid, haaras Eesti inimesi korraga mõte, et kõiki toite võibki teha edaspidi selles undavas kastis, milleks ikka pärispliidiga jamada. Kasutatud raamatute poest leiab veel praegugi suurteoseid nagu «1000 klassikalist mikrolaineahju rooga». Nüüd on olukord õnneks maha rahunenud, aga tegelikult ei tea me uut tehnoloogiat oma ellu vastu võttes kunagi, kas ja milleks seda päriselt vaja on.

Näiteks ei tea me, kas ja mida sotsiaalvõrgustikud inimestega teevad. Kas need on demokraatia hukutajad või päästjad? Mille jaoks neid üldse kasutama peaks? Meil pole isegi ühte põlvkonda sotsiaalmeediaga koos sirgunud ning harjunud käituma ja mõtlema nii, nagu oleks terve maailm üks suur Facebook. Me võime midagi loota või karta, aga tegelikult me ei tea.

Facebook ise ka ei tea. Nädal tagasi ilmus väljaandes Pro Publica hea pikk uuriv artikkel sellest, milliste endakehtestatud reeglite järgi otsustab Facebook, kas mõni postitus sisaldab vihakõnet ja tuleks maha võtta või mitte. Põhimõtteliselt on tegemist tsensuurireeglitega ning need on nii keerulised, et näiteks on Facebooki loogika järgi kaitstavaks grupiks «valged mehed», aga mitte «mustad lapsed».

See on groteskne tulemus, aga saavutatud olukorras, kus täie hooga kihutavale rattale ehitatakse sõidu käigus autot ümber. Facebook kui maailma ilmselt mõjukaim uudiste kanal peab ülikiirendatud korras leiutama 21. sajandi globaalsete oludega kohaneva enesetsensuuri ja meediavabaduse reeglite süsteemi, mis pärisajakirjandusel on aega võtnud trükipressi leiutamisest siiamaani.

Elada tehnoloogilise arengu pesumasinas on korraga põnev ja väsitav. Hetkel näiteks tundub, et Facebook on tulnud selleks, et jääda. Kuid kas ja mille jaoks on pikemas perspektiivis vajalikud Twitter, Snapchat, Instagram, Spotify või isegi Google, on äärmiselt ebaselge.

Selge on ainult see, et me ei lähe mitte kunagi tagasi sinna, kust me tulime. Lihtsalt edasimineku käigus võib juhtuda, et me korrigeerime oma arusaamu sellest, mida meil on vaja endaga tulevikku kaasa võtta. Ja leiame näiteks, et hiigelsuuri telefone kaasas tassida oli viga. Või äkki ei leia ka?

Seotud lood
06.07.2017 08.07.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto