Sisukord
Arvamus
Postimees
28.02.2020
Koroonaviirus jõudis Eestisse. See ei ole maailmalõpp! (13) Eesti Koroonaviirus jõudis Eestisse Riia kaudu Iraanist «Meil ei ole hädaolukorda ega kriisi – on oht» (2) Reisijatel tasub olla valmis lisakulutusteks Soome ja Rootsi peavad nakatumisriski väikeseks, Norra valmistub halvimaks Eesti sportlased Itaalias teadmata pikal pausil Merivälja jahisadama vaidluses kukub tähtaeg Katri Raigi suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust Sajuses Lõuna-Eestis viibib teede lumest puhastamine Majandus Maitsesuitsu keelamine toob salakauba tagasi Liviko juht: Laua Viinal on eestlaste mandaat (5) Eestlaste sularaha hakkab ringlema läbi USA turvafirma Linnahalli rahastajad tahtsid ka Estonian Airi (1) Välismaa Soome ja Rootsi peavad nakatumisriski väikeseks, Norra valmistub halvimaks Tšetšeeni blogija pääses tapmiskatsest eluga Kesk-Inglismaa üle ujutatud, uus torm tulekul Kreeka protestides sai viga üle 60 inimese Austria näitab eeskuju kahe äärmuse valitsusega (1) Johnson ähvardab suvel kõnelused ELiga katki jätta Süüria opositsiooniväed vallutasid tagasi olulise linna Arvamus Kairi Kreegipuu: mesilase enesehinnangust sotsiaalteadlase pilguga (1) Juhtkiri: koroona koduõuel Margus Parts: kommunistid Central Parkis (8) Evald Übi: milleks meile miljonilinn Tallinn? Andrei Kuzitškin: Vene topeltkodakondsus kui Kremli relv (1) Andrus Karnau: kingitus Tallinkile (1) Meie Eesti Aleksei Lotman: looduse hävitamine on enesetapjalik ja amoraalne Mihkel Kunnus: eetilised dilemmad ei kao keskkonnateadmiste kasvades Helle Mäemets: majanduskasvu muutuv mõte Kultuur Just neid lavastusi soovitavad eksperdid Enno Halleki elurõõm ja mängulisus Õõvastav õudusdraama Sport Eesti sportlased Itaalias teadmata pikal pausil Profipoksi eripära – igal külal on oma tšempion Tallinn Merivälja jahisadama vaidluses kukub tähtaeg Tartu Monica Rand ja Madis Lepajõe: kaks tegusat koalitsiooniaastat said läbi Kati Voomets: kuidas päriselt raha koguma hakata? Hiinalinna potipõllumeestele tuleb sel aastal kevad teisiti Tartlased panevad ka lähivaldade elanikud ringi väntama Meelelahutus Koomiks Sudoku

Einar Lillo: mõistuse ja mõõgaga Euroopa Liidu relvadirektiivist

3 min lugemist
Einar Lillo FOTO: Erakogu

Relvade puhul on kultuur ja selle arendamine tunduvalt olulisem kui bürokraatlikud kirja pandud seadusepügalad, kirjutab reservohvitser ja Eesti Laskurliidu liige Einar Lillo.

Mäletan varasest lapsepõlvest oma esmakokkupuudet päris relvaga. Olin toona viie-kuueaastane ja valmistusin esimesse klassi minema. Minu isa, kes oli tehnikumis sõjalise õpetaja, koostas mulle kodukooli programmi. Peale tavapärase matemaatika ja lugemise kuulus kavasse ka sõjandus ja kunst. Nagu toona enamik poisse olin ka mina sõjamänguhuviline ning puupüsse ja mõõku oli juba meisterdatud omajagu.

Ühel päeval tõi isa koju õppevahendiks Kalašnikovi automaadi, mille pidin ennelõunasel ajal üles joonistama. Kuna vanem õde oli koolis ning ema-isa läksid tööle, jäin üksi koju ja andsin isale ausõna, et ma televiisori ette alusele pandud relva ei puutu ja tegelen ainult selle joonistamisega. See oli väikesele poisile suur tunnustus ja omamoodi katsumus, aga ka meeldejääv õppetund kogu eluks. Usaldus, kohusetunne, sõnapidamine ja vastutus –need väärtused kandusid koos relvaga väikese poisi mõttemaailma.

Relvadega seonduvalt peab rääkima eelkõige eetilistest kategooriatest. Täna pöörame aga seoses relvadega liialt palju tähelepanu nende omadustele ja võimalikule kahjulikule tagajärjele, mis võib nende väärkasutamisel saabuda. Paraku on see meie materialistlikus ja konkurentsil põhinevas ühiskonnas ka omamoodi mõistetav. Aga relvad ja laskekunst, nagu iga teinegi kunstiliik, põhineb filosoofial, kultuuril, oskustel ja vastutusel ning nende ühiskondlikul koosmõjul. Relvade ja laskmisega seonduvat ei saa ega tohi käsitleda ainult varustuse, tehnika rohkuse, tulejõu ja oskuste kontekstis.

Relva omamine ja laskesport ning -treeningud algavad relvakultuuri tundmisest ja võimest evida peale relva ja oskuste ka sellega kaasnevat vastutust. Nii nagu judotreening ei alga võtetest ja vastase alistamisest, vaid lugupidamisest ja eetikast ning selle kinnituseks tehtavast rituaalsest kummardusest nii vastasele kui ka tatamile astudes. Sama kehtib ka relvade ja laskmise puhul, selle märgiks on relvade ja laskmisega seonduv relvakultuur ja seda toetav filosoofia.

Läbi aegade on relvad ja nende tulejõud arenenud koos muude tehnika- ja teadussaavutustega. Võib isegi väita, et sama vana, kui on inimkond, nii kaua on sellel alati olnud suhe relvaga. See lahutamatu kooslus on kestnud praeguseni ja vaielda selle üle, kas relv on oma olemuselt loodud kaitse või ründe otstarbel on sama mõttetu nagu asuda vaidlusse – kumb oli enne, kas muna või kana? Vaatamata relvastuse ja selle tulejõu arengule ja asjaolule, et mõõgast on saanud moodne püstol, on mõõk siiski jäänud relva ja sellega seonduva kultuuri sümboliks ning relvakandaja ideaaliks on rüütel ja vaba mees. Noblesse oblige!

Relv on ka inimese üldise distsipliini vahend, mille eesmärk on selle kandjat kaitsta peale välise vaenlase ka sisemise kurjuse ja lodevuse eest. Relv ei saa ega tohi olla kurjuse ja kättemaksu vahend, vaid peab teenima kõrgemaid ideaale.

Kooselu relvaga muudab inimese elu kohe, sa vastutad, sul lasub kohustus teiste ees ja loomulikult ka iseenda ees ning nende ees, kes on sulle lähedased. Relv ja selle omamine muudab sinu elu. Miski ei ole enam endine. Sa tajud vastutust ja kohustust. Jõud ja agressiivsus jääb tagaplaanile, relvaga ei kaasne kõikvõimsuse või võitmatuse tunne.

Parafraseerides Platonit, ei ole vabadus väärtus iseenesest, vaid väärtus on see, mida inimene vabadusega teeb ning mis on selle sisu ja kuidas seda kasutatakse. Vabadus kohustab, mitte ei anna õigust! Sama kehtib ka relvade, relvakultuuri ja relva kandmist ning kasutamist reguleerivate õigusaktide kohta. Ükski relv ei ole ohtlik, kui seda ei juhi orjameelne inimene, kes arvab, et talle on relva kaudu osaks saanud suur võim ja vabadus ning seetõttu on talle kõik lubatud.

Relv on vaba mehe tunnuseks ja õiguseks läbi kohustuste ning vastutuse, relvastatud ori aga kasutab relva endale omaste tungide rahuldamiseks, ja kuigi lõpuks pöördub relv tema enda vastu, jõuab ta autunde puududes panna toime tegusid, mis ei ole omased vabale mehele ega vasta rüütlikultuurile.

Tagamaks relvakultuuri kestvust tuleb kultuurilise dekadentsi olukorras otsida abi rüütlikultuuri kõrgaegadest ja selle sügava kihi alt otsida neid väärtusi ja ideaale, mis tagavad nii meie riigi, elanikkonna kui ka üksikisiku moraalse ja füüsilise kaitstuse.

Kui need on taasleitud, ei pea me arutlema selle üle, kas tänavu mais Euroopa Parlamendi ja Nõukogu vastuvõetud ning liikmesriikidele otsekohalduva relvadirektiivi kohaselt võib poolautomaatse vintpüssi salv mahutada kümme või 20 padrunit.

Seotud lood
27.02.2020 28.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto