Juhtkiri: et Läti tragöödia ei korduks

Traagiline lugu sai alguse 1. juulil, kui Ivan kodunt lahkus. Otsingud algasid 2. juulil pärast seda, kui ema oli lapse kadumisest politseile teada andnud, nendest võttis osa ligemale 4000 politseinikku, sõjaväelast, Zemessardze liiget ja vabatahtlikku. Esmalt keskendusid otsingud Liepaja Karosta piirkonnale, kuid alles nädala pärast sai politsei teate, et Ivani on nähtud Liepajast Grobina poole sõitnud bussis Liepajast 35 km kaugusel asuvas peatuses väljumas.

Kohe alustati ka otsingutega, kuid paraku leiti poiss metsast surnuna. Läti politsei ei ole Ivani juhtumit veel detailides kommenteerinud, kuid Läti meedias peetakse tõenäoliseks versiooni, et poiss eksis metsas ära ja suri alajahtumise tõttu.

Sellistel puhkudel kerkib inimestel sageli küsimus «kes on süüdi?» ning seda on ka Lätis viimastel päevadel elavalt arutatud. Süüdlaste otsingul on näpuga näidatud bussijuhile, kes poleks tohtinud saatjata liikuvale viieaastasele piletit müüa, reisijatele, kes poisi vastu huvi ei tundnud, aga ka poisi emale, kes enam kui päeva jooksul ei näidanud üles erilist huvi selle vastu, kuhu ta poeg on läinud.

Kuid süüdlaste otsimine, millega osa Läti ühiskonnast tegeleb, ei muuda enam juhtunut. Selle pärast oleks õigem küsida, mida teha, et midagi sellist nagu juuli algul Kurzemes enam ei korduks. Ei Lätis ega Eestis.

Laste kadumise taga on üldiselt kolm põhjust: nad jooksevad ise ära, õnnetusjuhtum või kuritegu. Need kolm võivad pahatihti olla omavahel seotud, nagu näitas ka Ivani juhtum Lätis ehk lapse lahkumine kodunt võib viia näiteks õnnetusjuhtumini. Aga ka kuritööni. Sest kui laps lahkub kodunt, satub ta keskkonda, milles on kaitsetu. Põhjus, miks lapsed kodunt ära jooksevad, on sageli konfliktid vanemate ning õdede-vendadega ning sotsiaalsed olud. Ka näiteks Ivan oli pärit probleemsest, puudust kannatavast, paljulapselisest perest. Sääraste juhtumite vältimiseks on vaid üks võimalus: vanemad peavad olema lapse jaoks kõige lähedasemad inimesed, tema sõbrad.

Üks järeldus, mille lätlased sellest tragöödiast veel on teinud, on see, et Ivaniga juhtunu sai küll palju tähelepanu, kuid mitte piisavalt, ja liiga hilja. Praktika näitab, et kadunud laste leidmisel on üliolulised just esimesed tunnid. Näiteks Prantsusmaal teavitatakse lapse kadumisest kohe kõiki politseijaoskondi ja transpordiga seotud ettevõtteid ning teenistusi, samuti annavad kadumisest teada eri meediakanalid.