Joosep Susi: kas videokordused on saatanast?

Mida teha videokordustega? FOTO: Nina Zotina/Sputnik

Jah! On küll. Jalgpalli anomaalse populaarsuse üks kesksemaid põhjuseid on alale omane dünaamika, mida võib nimetada mitmeti: pidev ootusseisund, igavus, mittelineaarsus. Teisisõnu, jalgpallis valitseb pidev teadmatus, kunas täpselt midagi juhtub. Enamgi veel, kunagi pole teada, kas midagi ülepea juhtub või ehk on (nagu antiiktragöödiais) kõik olulised sündmused juba varem juhtunud. Kõike võib alati juhtuda ja kõik võib jääda juhtumata. Kui tavapäraselt on spordivõistlusel n-ö ette teada kulminatsioonihetk, siis jalgpallis mitte. 0:0 lõppenud kohtumise puhul on keskse tähtsusega just lõputu hulk luhtunud võimalikkuseid, mis oleksid võinud juhtuda, mis juhtumata jäid, mis muutsid mängu n-ö igavaks.

Tellijale Tellijale

Igavus tingib lõputu hulga potentsiaalseid lugusid, süžeesid, mis pidevalt võivad aktualiseeruda, ent tavaliselt olemata jäävad. Märkimisväärne osa neist võimalikest stsenaariumidest on sellised, mida valdav osa vaatajaid isegi pelgab, mida ei taheta, mis ei lähe kokku meie eetilise maailmatajuga.

Videokorduste puhul on kõige olulisem just võimalike stsenaariumide vähenemine. Kohtuniku eksimise ja mitteeksimise võimalikkuse pidev kohalolu muudab mängu atraktiivsemaks. Potentsiaalsete stsenaariumide kunstlik (tehniline) piiramine vaesestab mängu, piirab seda. Sedakaudu õõnestab videokordus jalgpalli sine quo non’i, lakkamatut ootusseisundit. Liiati on kohtuniku otsused oluline osa semantilisest paljususest. Võimalus, millest hiljem rääkida, millega vaielda, mida lakkamatult uuesti tõlgendada.

14.07.2017 17.07.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto