Ilona Leib: Suvi, mida ei tulnud

Vaid 15-aastane Viivi Luik kirjutas südantkriipivad read: Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve.

Varaküpse ja läbilõikavalt ausana leinab see luuletus vaid teismelisele omase kompromissitusega üht suve, aja pöördumatust. Ei ole kahtlustki, et tookord suvi tuli. Vähemalt poetessi jaoks. Ometi oldi ka 1962. aastal sunnitud sellega hüvasti jätma, kes valusamalt, kes varmamalt.

Mida hakata peale üha enam valdava tundega, et suve ei tulegi? Lõpetasin just enam kui kümme päeva kestnud suve ootamise Pärnus. Ei saa öelda, et temperatuur oleks liiga palju kordi üle 20 kraadi tõusnud. Päris mitterannapäevi kogunes küll vaid kaks, ent oli tunde, mil asjakohasem oli olla päevitusteki all, mitte peal. Kuid luidete vahel leidus ka piisavalt tuulevarju, et päris sooja päikese tunne kätte saada. Ilmselt oleks mul ülioptimistliku kaaskonnata jäänud vähemalt pooltel päevadel randa minemata ja päevitus saamata. Rahvasuu räägib, et pessimistid olevat soetanud suvise lõunamaareisi juba varakult, sooduspakkumiste ajal, optimistid pidavat seda praegu tegema.

Kas me põhjamaa lastena oleme liiga palju panustanud vaid paarile näitajale: temperatuurile ja pilvitule taevale? Ometi me ju teame, et ilm on heitlik ja kuude nimetamine juuniks, juuliks ja augustiks ei anna mingit garantiid. Igale eestlasele tuttav anekdoot «Mis sa suvel tegid? – Ma olin sel päeval tööl» peaks olema piisavalt kõnekas. Sellegipoolest teeme igal aastal suveplaane, mille realiseerumine sõltub vaid osaliselt meie pingutusest. Üks põhjus on ilmselt selles, et enamasti on suurem osa puhkusest planeeritud suvesse ja kes siis puhkust ei ootaks! Miks tundub täiuslik vaid suvi, mis lubab rannapuhkuse realiseerida, kui ometi on välja mõeldud palju teisi viise aega veeta?