Üldjuhul jagunevadki kõik tekstid tõde otsivaks ja neiks, mida kirjutatakse enese (meie) kasu nimel. Kõik. Nii sädelevad esseed, tavalood kui ka (anonüümsed) kommentaarid. Olgu need kiitvad või nõelavad, ikka jagunevad. Ent üldjuhul ei suudeta eristada kasu ja tõde. Ei erista neid ei kirjutaja ega tee seda tavaliselt lugejagi.
Paljudele inimestele ongi omakasu tõde. Neile on olemas raudselt ainult üks tõde, see on hõlpsasti leitav ja selleks on kas isiklik tulu või korporatiivne tulu. Viimane tähendab siis seisukohti, mida nad peavad kasulikeks oma ringkonnale, oma asutusele, oma parteile, ka oma rahvusele ja riigile ning millest loodetakse võimu kasvu, hüvesid või lihtsalt sissetulekut.
Eales ei tulda selle peale, et kasulikkus ja tõesus pole kattuvad mõisted, et tõde oma karmuses võib sulle mööda pükse virutada.
Niisugused inimesed hakkavad iga lugu lugema, tsensoriprillid ees – kas on ikka kirjutatud mulle (meile) kasulikult? Ise peavad nad seda tõe eest võitlemiseks.
Nagu muuseas sai lahenduse ka küsimus – kas poliitik võib valetada? Tema enda meelest seda küsimust ei tekigi, kuna ta samastab kasulikkuse ja tõe. Valetamine oleks see, kui tunnistad midagi, mis võib iseennast ja omasid riivata. Tõde peeti nõukogude ajal parteiliseks, selleks on see jäänud siiani, aga õnneks on meil parteisid ühest rohkem.
Kuhu paigutub siinjuures ausus?
Minu meelest on spontaanne jälkus anonüümses kommentaaris ausam kui kaval keerutamine ohutu kesktee printsiibi järgi. Esimesel juhul inimene ei teeskle, ta paljastab oma õela ja rumala olemuse ka suhteliselt nürile pilgule.
Teisel juhul otsitakse aga hoolega sõnu, püütakse vägevaid mitte riivata ja hammustada vaid neid, keda enamik niikuinii hammustab. Keskteemees peab olema silmakirjalik ja valvas, ei tohi maha magada õhustiku muutumist, mil tal on tarvis hüpata soodsal hetkel uude paati. Ja vilunud tuulenuusutajana ta ei magagi maha.
Nõnda juhtubki, et endine partorg süüdistab kedagi vihjeliselt oma artikli sees marksismis, vahepeal demokraadina läbilööki otsinu pöördub rahvuslusse. Kala seal, kus sügavam. Tegelikult on kõik järjepidev. Oportunist on oportunist ja jääb ka selleks, tema sätib end võimu tiiva alla kõikides oludes, püüab sedaviisi hüvesid lõigata. Ja järgmiseks pöördeks on tal alati hakkamist.
Mõnest kirjatükist loed välja sellegi, et tekst pole määratud kogu lugejaskonnale, see on adresseeritud teatud inimgrupile, kellele meeldida tahetakse. Kes see ikka koera saba liputab kui mitte koer ise…
On kähvatud, et Euroopa Liitu positiivset suhtumist finantseeritakse Euroopa Liidust. Tõestamatagi selge, kuidas tuleb suhtuda Euroopa Liitu ja selle pooldajasse. Mina küll pole kopikatki saanud ja usutavasti teisedki mitte.
Süüdistus on ometi väärt lahkamist. Tegelikult on ka see rünne isiku pihta ja õhkkonna mürgitamine. Mis sest, et laim ja vale, peaasi, et töötab meie kasuks, otsustab küüniline läbimõtleja, lihtsameelsetel kamraadidel on aga heameel, et sai jälle pisut vaenlasi klohmitud.