Need kenad inimesed pole midagi õppinud, nad on kõik segi ajanud, mis ma rääkisin. Ma kardan, et arusaamatus kestab edasi veel õige pikka aega.
Mihhail Bulgakov, «Meister ja Margarita»
Miks leidub Eesti avalikus ruumis endiselt neid, kes kirjutavad, hoolimata rohkem ja vähem anonüümsest poriloopimisest, kus sihikul pole mitte teema, vaid isik? Kolumnist Olev Remsu katsub vastata.
Sigmund Freud ütles selle kohta ülimina, meie oleme tagasihoidlikumad, meie nimetame seda eneseuuringuks. Et lased oma pilgul minna endast veidi eemale, las ta siis seirab sind, las puurib su kupli alla ja püüab mõista, mis stiimulid sind liigutavad, et nii hoolega kirjutad.
Ehk oled väikest viisi masohhist, naudid piinu, mida su suletööle reageerijaid püüavad sulle tekitada? Ühtepuhku kuulutatakse ju anonüümsetes kommentaarides ja mujalgi, et Remsu(jev) on niisugune ja naasugune, rohkem ikka kuradi naasugune.
Isegi tappa on ähvardatud. Isegi marksistiks ja raha pärast paljukirjutajaks on siunatud. Ja sina jätkad! Naudid läbisõimamist või?
Kas just naudin… Ent seda arvan ma küll, et kui mu lugusid ei kirutaks, siis oleks ma oma tööd asjatult ja halvasti teinud. Oleksin sihuke enda meelest kaval kirik-keset-küla-mees, sakslased ütlevad das Mädchen für alles. Kesksoost neiu.
Ründed isiku pihta aga tõestavad mõndagi ja pakuvad analüüsihuvi. Neid fabritseerivad reageerijad, kellele argumenteerimine käib üle jõu ja mõistuse, nemad lasevadki käiku mustamise. Et niisugune ja naasugune.
Kui paljudel inimestel on piinlik, kui nad poriga loopimist loevad? Minul näiteks on, kui märkan seda kellegi teise kohta tehtavat. Ja kui paljud lugedes mõnulevad? Et näe, jälle tapetakse kedagi ning taas pakub see kellelegi heameelt ja kahjurõõmu.
Olen kuskil juba öelnud, et mina olen anonüümsete kommentaaride avaldamise poolt. Las räuskavad, las tigetsevad! Ma olen oma elus piisavalt kaua kohvikutes istunud, ma tean, mis inimestest seljataga räägitakse. Anonüümsel kommentaaril on see väärt omadus, et laimatav saab soovi korral ka ise seda teada, mis temast räägitakse, ta ei pea enam elama illusioonis, et kõik armastavad teda. Selg sirgu ja meel meheks!
Kärumees on hoos
Minu elu viisteist esimest aastat möödusid Supilinnas, tsaariaegses kahekorruselises agulimajas. Meie korrusenaaber oli kärumees Mitt, igal õhtul tuli mees koju, sarved soojad. Teel trepist üles õnnistas ta oma roppustega kõigi kaheksa korteri elanikke. Kõik oli hästi kuulda. Mu ema ütles siis ikka: «Kärumees on hoos.» Ja kui ma panen tähele üht sapist kommentaari, siis ütlen ma endale – kärumees on hoos.
Praeguste kärumeeste tapahimu paistab olevat nii valdav, et märkamata jääb enda tehtud loogikavigagi. Oletagem, et ma olengi arulage ja eesti rahva suur vaenlane, ent kas see ütleks midagi konkreetse loo tõesõnumi ja taseme kohta? Ei ütle. Pime kanagi leiab tera, kõige hullemal grafomaanilgi võib üks sulesepitsus õnnestuda.
Ainult et süüdistaja eesmärk polegi asjakohase loo hindamine, tema on endale (alateadlikult?) eesmärgiks seadnud kodanliku hukkamise ja õhkkonna mürgitamise, õhkkonna muutmise enda hingega sarnaseks. Mida muidugi endale ei tunnistata. Pigem nui neljaks kui paljastav tõde. Mõni tark küünik muidugi tunnistab ka – mängin nimme siga, kuna see on mulle kasulik.
Üldjuhul jagunevadki kõik tekstid tõde otsivaks ja neiks, mida kirjutatakse enese (meie) kasu nimel. Kõik. Nii sädelevad esseed, tavalood kui ka (anonüümsed) kommentaarid. Olgu need kiitvad või nõelavad, ikka jagunevad. Ent üldjuhul ei suudeta eristada kasu ja tõde. Ei erista neid ei kirjutaja ega tee seda tavaliselt lugejagi.
Paljudele inimestele ongi omakasu tõde. Neile on olemas raudselt ainult üks tõde, see on hõlpsasti leitav ja selleks on kas isiklik tulu või korporatiivne tulu. Viimane tähendab siis seisukohti, mida nad peavad kasulikeks oma ringkonnale, oma asutusele, oma parteile, ka oma rahvusele ja riigile ning millest loodetakse võimu kasvu, hüvesid või lihtsalt sissetulekut.
Eales ei tulda selle peale, et kasulikkus ja tõesus pole kattuvad mõisted, et tõde oma karmuses võib sulle mööda pükse virutada.
Niisugused inimesed hakkavad iga lugu lugema, tsensoriprillid ees – kas on ikka kirjutatud mulle (meile) kasulikult? Ise peavad nad seda tõe eest võitlemiseks.
Nagu muuseas sai lahenduse ka küsimus – kas poliitik võib valetada? Tema enda meelest seda küsimust ei tekigi, kuna ta samastab kasulikkuse ja tõe. Valetamine oleks see, kui tunnistad midagi, mis võib iseennast ja omasid riivata. Tõde peeti nõukogude ajal parteiliseks, selleks on see jäänud siiani, aga õnneks on meil parteisid ühest rohkem.
Kuhu paigutub siinjuures ausus?
Minu meelest on spontaanne jälkus anonüümses kommentaaris ausam kui kaval keerutamine ohutu kesktee printsiibi järgi. Esimesel juhul inimene ei teeskle, ta paljastab oma õela ja rumala olemuse ka suhteliselt nürile pilgule.
Teisel juhul otsitakse aga hoolega sõnu, püütakse vägevaid mitte riivata ja hammustada vaid neid, keda enamik niikuinii hammustab. Keskteemees peab olema silmakirjalik ja valvas, ei tohi maha magada õhustiku muutumist, mil tal on tarvis hüpata soodsal hetkel uude paati. Ja vilunud tuulenuusutajana ta ei magagi maha.
Nõnda juhtubki, et endine partorg süüdistab kedagi vihjeliselt oma artikli sees marksismis, vahepeal demokraadina läbilööki otsinu pöördub rahvuslusse. Kala seal, kus sügavam. Tegelikult on kõik järjepidev. Oportunist on oportunist ja jääb ka selleks, tema sätib end võimu tiiva alla kõikides oludes, püüab sedaviisi hüvesid lõigata. Ja järgmiseks pöördeks on tal alati hakkamist.
Mõnest kirjatükist loed välja sellegi, et tekst pole määratud kogu lugejaskonnale, see on adresseeritud teatud inimgrupile, kellele meeldida tahetakse. Kes see ikka koera saba liputab kui mitte koer ise…
Õhkkonna mürgitamine
On kähvatud, et Euroopa Liitu positiivset suhtumist finantseeritakse Euroopa Liidust. Tõestamatagi selge, kuidas tuleb suhtuda Euroopa Liitu ja selle pooldajasse. Mina küll pole kopikatki saanud ja usutavasti teisedki mitte.
Süüdistus on ometi väärt lahkamist. Tegelikult on ka see rünne isiku pihta ja õhkkonna mürgitamine. Mis sest, et laim ja vale, peaasi, et töötab meie kasuks, otsustab küüniline läbimõtleja, lihtsameelsetel kamraadidel on aga heameel, et sai jälle pisut vaenlasi klohmitud.
Ja kes mõistab, et sel puhulgi – kui süüdistus vastaks tõele – ei määraks niisugune meelehea artiklite-saadete taset. Inimesed omistavad teistele neid motiive, mis neid ennast juhivad.
Iga lugu hakatakse lugema tsensorimeelega – kas see on ikka nii kirjutatud, nagu mulle (meile) on kasulikult? Ise peavad nad seda tõe eest võitlemiseks. Ja kui ei ole, siis on tegemist valetamisega. Tõdemust, et igast maailmapildist lähtub isesugune tõde ja need kõik on enam-vähem õiged, sellises suhtumises ei eksisteeri.
Kas üldse tekibki küsimust poliitiku kui valetaja kohta? Tema enda meelest ilmselt mitte, kuna ta samastab kasulikkuse ja tõe. Valetamine oleks omaks võetud mängureeglite järgi see, kui avaldad kogemata midagi seesugust, mis võib iseennast ja omasid riivata.
Nii võib endalegi ootamatult tõe tabadagi, kuid selle eest teenid karistuse omade poolt. Tõde peeti nõukogude ajal parteiliseks, tõde on paljude jaoks parteiline edasigi, ent õnneks on meil parteisid ühest rohkem.
Miks mina kirjutan?
Aga miks sa praegu ise keerutad, sa pole siiamaani selgelt öelnud, mis põhjusel sa ikkagi kirjutad, paljukirutud paljukirjutaja?
Mina olen saanud ajakirjanikudiplomi Juhan Peegli ja Marju Lauristini koolist, mina sean end ühte ritta nendega, kes püüavad paljastada kasu ja tõe samastamist.
Kõlagu see pealegi kõrgelennuliselt ja õilsameelselt, ent kui ma jätaksin neile katsetele reageerimata, oleks see lihtsalt ebaaus. Ebaaus oma rahva, oma riigi ja iseenda ees. Umbes niisugune on minu kreedo.
