/nginx/o/2017/03/28/6496743t1h3826.jpg)
Kui Brexitist püüda leida õppetundi, siis on see, et Euroopa Liidust lahkumine on suure ja võimsagi riigi jaoks ränk katsumus. Keegi ei kahtle, et Suurbritannia on olemas ka kahe aasta pärast, kuid prognoosid tema olukorra kohta siis muutuvad üha düstoopilisemateks.
Järsk Brexit, mida lubab peaminister Theresa May, näib üha rohkem strateegiana, mis ähvardab Suurbritanniat äkilise ja kaootilise isolatsiooniga. Kui Euroopa Liit ei näita üles taevalikku vastutulelikkust – ja kõik märgid osutavad vastupidisele –, viib järsu Brexiti tagaajamine kiirelt ilma igasuguse kokkuleppeta Brexitini.
May on veendunud, et kokkuleppe puudumine on parem kui halb kokkulepe. Ekspert eksperdi järel – ning üha enam poliitikuid konservatiivide enda parteis – hoiatab aga, et tegemist on suitsidaalse ärplemisega. Väga tõenäoliselt algab Suurbritannia uus iseseisvus halvava tollikaosega. Kogu äritegevus, millel on pistmist ülejäänud Euroopaga, muutub planeerimatuks. Katkeb suur osa kaubavahetusest.
Hoobi saavad strateegilised sektorid pangandusest (Prantsusmaa keskpank on juba maha saanud analüüsiga, kuidas kaosest maksimaalselt majanduslikku kasu lõigata) kuni lennunduseni (kõik lennunduslepped tuleb uuesti läbi rääkida, mis võtab aega, mille jooksul briti kompaniid Euroopasse ei lenda). Muidugi saab kahju ka EL, aga konfrontatsioonile minnes on ühendusel see lohutus, et tema majandus on viis korda suurem Suurbritannia omast.
«Kelle jumalad tahavad hävitada, nendelt võetakse esmalt mõistus.» Selle antiikse kõnekäänuga lõpetab oma depressiivse analüüsi Financial Times’is veterananalüütik Martin Wolf.
Wolf hoiatab, et on vaid aja küsimus, kui turud hakkavad selliseid riske märkama. Kohe satub sel juhul surve alla nael ja Suurbritanniat lööb inflatsioon. Wolfi viide mõistuse kaole on ühtlasi viide poliitikamündi teisele poolele. Nii valitsev tooride partei kui ka opositsiooniline Tööpartei on Brexiti küsimuses keskelt lõhki.
Mõlema juhid pooldavad järsku Brexitit. May autoriteet konservatiivses parteis on aga nõrk ja võimuvõitlus sealses ladvikus üha ilmsem. Mõistliku Brexiti pooldajaid on palju ja iga vastav parlamendihääletus oleks ühtlasi usaldushääletus. Äpardumine tähendaks kohe uusi valimisi, mille praeguse seisuga võidaks napilt Tööpartei. Peaminister Corbyn aga ärkaks lõputu küünlapäeva hommikul – eluaegse euroskeptikuna saaks ta ainult jätkata May tööd täpselt samalt positsioonilt, tüürimas lootusetult lõhenenud parteid ja riiki EList välja.
Selles tupikus on mõõdukate jõudude seas hakanud levima udune, aga üha paeluvam teooria, et sealt, kus otse ei saa, minnakse nii pika ringiga, et jõutakse lõpuks algpunkti tagasi. Jutt käib üleminekuperioodist, mis lahendaks Suurbritannia osaluse ELi siseturus, kodanike vastastikkuse kohtlemise, «võla» (või siis jutumärkideta, kui Brüsselist vaadata) ja ELi kohtuvõimu ülesuse küsimuse status quo vaikiva jätkumisega. See oleks terve mõistuse võit.
Entroopiapotentsiaal, mis Briti saarte ümber on tekkinud, ehmatab iga mõistlikku poliitikut kogu kontinendil. Defineeriv määratlus kuulub ülemineku idee sedastamisel ekspeaminister Tony Blairile, kes nädalavahetusel rääkis Brexiti «frustreerimise» võimalusest, ehk sisuliselt Brexit interruptus’est.
Selline lahendus käiks aga risti vastu iga täna mõeldava briti peaministri ametiinstinktile: selleks tuleks Suurbritannial taganeda, leppida praeguste panuste kaotamisega. Saba-kinni-nokk-lahti May-Corbyni karmi Brexiti lükka-tõmba-rongi hoiab aga rööbastel suveräänsuse perversne, vastupidine loogika: taganeda tohib alles siis, kui kõik on kadunud.
