Sisukord
Kultuur
Postimees
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

«Roosi nimi» jätab uksed valla

4 min lugemist
William (Andres Mähar) ja Adso (Karl Laumets) vana kloostri mõistatust lahendamas. FOTO: Heikki Leis

Tavaliselt seisab teatrikriitik etenduselt tulles ja arvustust kirjutama asudes silmitsi kaudse vastutusega lavastuse edasise käekäigu eest. Kui ütled, et lavastus oli halb, võid potentsiaalse publiku piletiostust pelutada ning saalid tühjaks jätta, ja vastupidi, kui kiidad üle, oled justkui vastutav teatriõhtult koju jalutava pettunud vaataja meeleolu eest. Vanemuises etenduva «Roosi nimega» langeb aga see taak õlult, sest lavastus on viimse etenduseni välja müüdud (ja mida muud olekski oodata). 

Tellijale

Itaalia kultuuriteadlase, semiootiku ja kirjaniku Umberto Eco romaan «Roosi nimi» on nii oma metafoorsesse kui fiktsionaalsesse labürinti eksitanud lugematul hulgal lugejaid, arvustajaid ja tõlgendajaid ning eks peitub selles suuresti teose võlu ja populaarsuse võti. Võimalikke vaatenurki ja lahendusi suurele mõistatusele on kaardistanud näiteks Juri Lotman, kes pakub labürindile kolm sissepääsu: kriminaalromaani uks, ajaloolise romaani uks ning kultuuriteoreetilise (semiootilise) teose uks.

Eri ustest algavad käigud aga segunevad omavahel lootusetult, nii et labürindis leiduvate mõttekihistuste eristamine ja teose ühene tõlgendamine oleks viljatu. Tulvil kultuuriloolisi viiteid ja tsiteeringuid, ajaloolisi ja fiktsionaalseid isikuid, reaalseid sündmusi ja metsikuid fantaasiaid, on ja jääb «Roosi nimi» üheks eelmise sajandi tabamatumaks teoseks, lõputuks ainese allikaks tulevastele dešifreerijatele.

19.07.2017 21.07.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto