Andres Adamson: «eestimeestest» Postimehe algusaegadel

Andres Adamson Foto: Erakogu

Tänu Postimehe juubelile on selle asutaja Johann Voldemar Jannsen lehes ärateenitult kiidu- ja tänusõnu saanud. Kui tähtpäev möödub, kerkivad jälle esile teistsugused jutud: sellest, kuidas ta olla liiga piiratud ja saksameelne olnud ning suisa sobimatu pöördelistesse ettevõtmistesse ärkamisajal – mille ta oli osalt ise käima lükanud ja mille kehastuseks nii kohalikud sakslased kui ka väljastpoolt vaatajad teda sellal pidasid. Lubage seepärast jutustada üks looke õige mitmesuguste «eestimeeste» tegemistest, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Tuntud ärkamisaja tegelane Märt Mitt (1833–1912), hilisem äge Carl Robert Jakobsoni poolehoidja ja Tartu Põllumeeste Seltsi president, tollal Vastse-Nõo mõisavalitseja, jutustab ühes ligi sajandi eest osaliselt trükivalgust näinud käsikirjas (vt A. Kruusberg. Ääremärkused J. W. Jannseni müüdavuse asjus. – Eesti Kirjandus nr 3/1921) oma kohtumistest Jannseniga 1864. aasta septembris.

Märt Mitt Foto: Rahvusarhiivi korp! Vironia fond

Postipapa oli siis 45 aastat vana ning juba aastapäevad Tartus elanud ja seal lehte välja andnud. Ajad olid ärevad, suured muutused õhus. Venemaal kestsid ikka veel kolme aasta eest alanud pärisorjuse kaotamist saatvad rahutused ja segadused, toimusid kohtu- ja omavalitsusreform, asutati esimesed aktsiapangad, ehitati ülikiiresti raudteid, kapitalism murdis endale läbi poolfeodaalse, seisusliku mõtlemise teed; Poolas surus tsaariarmee maha iseseisvuslaste ülestõusu; Soomes, vastupidi, hakati senist rootsikeelset ametnikeriiki tegelikuks, kakskeelseks, oma maapäeva ja rahaga autonoomiaks kujundama.

Eestis ei toimunud näiliselt midagi ligilähedaseltki sellist, kuid kaane all podises ka siinmail. Talude päriseks ostmine hakkas hoogu üles võtma. Ameerika kodusõda oli tekitanud maailmaturul katastroofilise puuduse tollasest kõige olulisemast toorainest – puuvillast. Ameerika lõunaosariigid olid katnud kolmveerandi maailmaturu vajadustest, see moodustas 60 protsenti Ühendriikide ekspordi koguväärtusest, miljonite tööliste töökohad ja elatis Euroopas sõltusid sellest. Aga nüüd...

Seda võiks võrrelda olukorraga, kui nafta ja naftasaadused tänapäeval üleöö kaovad. Muidugi püüti puuvilla kiiruga asendada teiste kiudainetega, sealhulgas linaga, ja need läksid koledasti hinda. Mulgid hõõrusid käsi ja ostsid varuks suuremaid rahakotte.

Ent varjatult toimus muudki. Nõndanimetatud Peterburi patriootide, impeeriumi pealinnas karjääri teinud või lihtsalt seal elus edasi jõudnud eestlaste eestvõttel, eelkõige Johann Köleri ja tema Eestis elanud usaldusmeeste juhtimisel koguti baltisaksa võimude eest salajas allkirju palvekirjadele, millega loodeti keisri palge ette pääseda. Aktsiooni üks juhte Adam Peterson Viljandimaa Holstre vallast käis suvel ka Märt Miti pool Vastse-Nõo mõisas. Peagi seejärel jõudis viimase kõrvu eestikeelse Aleksandrikooli asutamise mõte, sellesama Holstre valla koolmeistri Jaan Adamsoni algatus.

Mitt võttis sellest tuld, kuid et tema tegemised olid talle iseloomulikult – ta oli hingelt vaba mees, kes sellena ka käitus – üsna avalikud, siis tõi see talle pahandust kaela. Tartu sillakohtunik mõistis talle nonde ässitavate kooliasjade arutamises kaasalöömise eest profülaktika mõttes karistuseks kolm päeva aresti ja selle äraistumiseks ta seekord üldse Tartusse tuligi. Anname nüüd sõna talle endale, ajastu keelepruugis, kuid parema arusaamise huvides olen lisanud jutu- jm kirjavahemärgid seal, kus vaja, ja teksti veidi liigendanud.

Johann Voldemar Jannsen Foto: Eesti Ajalooarhiiv

«1864. a. 19. septembril, kui [Tartu vanglast] lahti sain [kuupäev kindlasti vale, sest M. Mitt kandis karistust 18.–21.09.], oli minu esimene töö «Eesti Postimehe» redaktori Jannseni juure minna. Kui hea sõber rääkis ta siin, et Eesti rahva seast umbes 60 meest välja olla astunud, et Peterburisse minna [Peterburi kogunes tegelikult vähem, umbes 25 talurahvasaadikut] ja seal katsuda kõrge riigivalitsuse ette saada palvega, et siin teoorjus ja ihunuhtlus, millega mõisa politsei võimudel rahvast väga raskesti rõhutakse, ära kaotatud võiks saada. Homme hommikul, 20. septembril, pidada nad siit aurulaevaga üheskoos välja sõitma. Sellest nõust olla saksad teada saanud. Reisi passid olla küll kõigile mõisa politseide läbi välja antud; aga ka selle kohta oli luba Riiast välja päritud, et nad ärareisimise peal laeva peält Tartu pulvärkis [sadamas] kinni saavad võetud ja raudus vangi viisil Riiga saadetud. Et neid reisijaid mehi laeva peal ära tunda, selle tarvis olla palju mõisnikka Tartusse sõitnud.»

Kiireim tee Tartust Peterburi ei käinud toona nimelt suvel mitte postihobustega Narva kaudu, vaid esmalt ratasaurikuga Pihkvasse ja sealt edasi juba rongiga. Pihkva oli 1859 saanud pealinnaga rongiühenduse, sest asus ühel Venemaa esimesel ja tähtsamal, 1852–1862 (vaheajaga Krimmi sõja tõttu) ehitatud Peterburi–Varssavi raudteeliinil.

Tartu jõesadam 19. sajandi lõpul Foto: Eesti Ajalooarhiiv

Muide, ka kubermangulinna Riiga sai Tartust navigatsioonihooajal kõige kiiremini Pihkva kaudu: sama raudteeliin läbis Vitebski kubermangu kuulunud Latgalet; Dvinski (sks Dünaburg, nüüd Daugavpils) jaamas tuli ümber istuda 1861 avatud Dvinski–Riia haruliinile. Talvel, kui laevad ei sõitnud ja teeolud olid üldiselt paremad, oli kiirem, hõlpsam ja odavam postimaanteel reisida. Ent anname taas sõna papa Jannsenile Märt Miti ümberjutustuses:

««Kinnipüüdmisest,» ütles Jannsen, «märkasin ma sellest, et politseimeister Jannau, kellega ma eila kokku puutusin, seda minule väga ettevaatlikult tunda andis, missuguseid käskusid talle kuberneri poolt tulnud olla. Ma pidasin omale kohuseks seda reisijatele, kes siin turuplatsil Emajõe ääres oma vankrite juures aset olivad võtnud, teatada, et nad viibimata teist teed mööda Peterburisse katsuksid minna...»

«Nõnda on mul,» rääkis Jannsen edasi, «õnneks läinud eilasest saadik juba seitseteist seltsi tulijaid üksteise järel siit ära ja teist teed minema saata. Praegust on jälle üks selts mehi tulnud ja Emajõe ääres hobused lahti võtnud»; ta näitas neid mulle läbi akna (sest et tema korter siin Lodja uulises [uulitsas] nurga peal kullassepp Hermanni majas teise korra peal oli).

«Need mehed,» ütles Jannsen, «näitavad Laiusest pärit olema. Mine» ütles ta mulle, «ja ütle nende meestele, kui nad Peterburisse mõtlevad minna, et nad siis aegaviitmata kas ise oma hobustega või voorimeestega läheksivad, ehk muidu nad ilma pääsemata vangi sattuvad.»

Ma täitsin viibimata Jannseni käsku...»

Nädal hiljem tuli Mitt jälle Tartusse Jannseni manu ja sai kuulda, mis edasi juhtus:

«Ta ütles: «Mul ei tulnud tervel ööl und silma, ma mõtlesin ikka, kas ehk mõni jagu neist reisijatest kuidagi viisi nende varitsejate kätte ei oleks sattunud /.../ Juba hommiku vara panin ma ennast riidesse ja roitasin jõe äärt mööda alla /.../ Silmas mind politseimeister Jannau Reinholdi sauna ukse kohal /.../

«Miks nii vara juba enne päeva tõusu siin?»

Ma kostsin, et öösi tervise poolest puudulik ja rahutu olnud...

«Aga austatud politseimeistri härra, mis siis Teid nii varasel tunnil linna tänavatesse käima on sundinud?»

«Eks seesama tervise puudus...»»

Laev pidi kell seitse hommikul teele asuma, kuid sadamaturul polnud mingit liikumist. Kell lõi juba üheksa, kuid peale politseiametnike polnud ikka kedagi. Jannsen märkas veel sillakohtunik Engelhardti «vargsel viisil ringi uitavat». Laev lahkus lõpuks ilma ühegi reisijata ning kella üheteistkümne paiku tulid ümberkaudsetest hoonetest välja ja marssisid minema ka mõned soldatid, «kellel vangistamise rauad kettidega sineli siilude vahelt välja paistsivad».

Turupäevad Tartu Raekoja esisel platsil Foto: Eesti Ajalooarhiiv

Kuid Jannsen Jannseniks, vähemalt sama huvitav on, miks hiljuti Tartu politseimeistriks määratud erupolkovnik Martin Johann Jannau (sündinud 1810, Tartu politseiülem 1864. aastast oma surmani detsembris 1870), Püha Georgi IV järgu ordeni (nr 9768, saadud Krimmi sõja ajal 1855, mil ta oli alles alampolkovniku auastmes) ja mitme vähem eksklusiivse aumärgi kavaler, vajalikuks pidas Jannsenile sellest konfidentsiaalsest asjast «ettevaatlikult tunda anda».

Selge, et näiliselt nõnda ettevaatamatu sammu tagamõtteks pidi olema ohtu sattunud saatkonnaliikmete hoiatamine, nende sadamas kinnivõtmise ärahoidmine, milleks sobiski üleüldiselt eesti asja peamiseks ajajaks ja kogu kurja juureks peetud isik. Võib-olla hoiatas ta samamoodi veel kedagi, ega me ju tea. Kuid ikkagi: hoiatamine just selle inimese poolt, kes nad kinni pidanuks võtma...

Kas too Jannau oli äkki kuidagi eriliselt estofiilne saks? Eks olnudki ta hiljem ju Vanemuise seltsi auliige, käis selle koosolekuil ja võttis neil ka sõna. Ajal, mil oodati vastust aprillis 1867 seltsi poolt riigivõimudele saadetud avaldusele lubada korraldada 1869. aastal Liivimaal pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva juubelilaulupidu, soovitas Jannau seltsil keisriperekonna liikmete sünni-, nime- jm tähtpäevi tähistada ning sel puhul rongkäike korraldada, et rahvas nendega suureks pidupäevaks harjuda jõuaks, kuid vaevalt see ainus või isegi peamine ajend oli.

Pigem sooviti nõnda oma riigitruudust rõhutada ja sellega äraütlemist raskemaks teha. Millegipärast pole küsimust tema motiivide kohta esitatud; küllap on takistuseks olnud polkovnikuhärra perekonnanimi – mitu von Jannau nimelist kirikhärrat olid mitmekümne eelnenud aasta jooksul Liivimaal, eeskätt just kitsamalt Tartumaal ametis olnud; meie politseimeistrit on nähtavasti vaikimisi sama suguseltsi liikmeks peetud.

Ometi pole see nii. Kõnealune Martin Johann Jannau oli sündinud Põltsamaa kihelkonnas Kalikülas, õppis 1828–1831 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, kuid otsustas siis sõjaväelise karjääri kasuks, millele tudengiseisus ja suurkoolis õpitu tugeva algkiirenduse andsid.

Polkovnik Martin Jannaust ülesvõtteid säilinud ei ole, kuid foto Tallinna politseiülem Wilhelm Wolffist annab ehk aimu, kui kõrge ametimehega tegemist oli. Foto: Eesti Ajalooarhiiv

Tema sealsamas Kalikülas aastal 1779 sündinud ja 1850 Tartus surnud isal oli sama nimi, Martin Jannau, ema eesnimi oli Mari, osalt võib-olla juba Tartus sündinud õed-vennad kandsid täiesti saksapäraseid eesnimesid. Kuid isapoolsete vanavanemate nimed olid Sinka Jaan ja Mari, vanaisa õdede-vendade nimed Hanso Jaan Janno (see oli küllap perekonnanime algkuju), Tiiu, Andres, Tõnu, Annus...

Polkovnik Martin Johann (vene kroonukirjades Martõn Martõnovitš) Jannau oli niisiis sünnilt eestlane ja talupoeg ning mitte ainult et mäletas seda oma ülikooliharidusest ja edukast ohvitserikarjäärist hoolimata, vaid ka väärtustas – piisavalt, et selle nimel omal algatusel konspireerida ja oma ülemuste korraldusi saboteerida.

Muide, ka tema poeg Aleksander (Martõnovitš) Jannau teenis hiljem välja polkovniku auastme ja oli 1891–1892 8. Lubenski husaaripolgu ülem (seda lisan seetõttu, et polkovniku auastmes mehi oli kõvasti enam, lausa mitu korda rohkem kui otseselt polguülemaid); veel üks ilma von’ita Jannau tõusis Vene-Jaapani sõjas 1905 isegi kindralmajoriks, kuid esmalt pole selge, kas siin üldse mingit seost meie politseimeistriga on, teiseks oli üks polkovnik 19. aastasaja keskel nagunii kõvem sõna kui kindralmajor 20. sajandi alul ja kolmandaks pole see praegu enam meie teema.