Suvekuudel rongis Siberisse

Suvelavastus «Saaks veel Eestissegi» Võrus.

FOTO: Maarja Sareal

Ega maainimesel praegu nalja ei ole. Hein on maas, vaata, kas saad kahe vihma vahel üles. Rukis juba lamandub, kartulil lehemädanik kallal, silo esimene ring ei andnud ka mõõtu välja. Võru Stedingu maja pimedas vaikses saalis heliseb telefon, heliseb pikalt ja põhjalikult. «Halloo!» kostab viimaks. «Ma olõ teatrin! A kos sa esi olõt?»

Selsamal suvekuul 76 aastat tagasi loksus 12-aastane Võru poiss Ado Kisand koos perega loomavagunis läbi laia Venemaa Siberi poole. Pikal teekonnal ja asumisel jätkas poiss juba varem alustatud päeviku pidamist, täiendades oma märkmeid ja tähelepanekuid joonistuste ja visanditega. 2015. aastal kirjastuselt Hea Raamat ilmunud Ado Kisandi päevaraamatut «Saaks veel Eestissegi. Päevik 1939–1947» peetakse haruldaseks materjaliks, mis käsitleb keerukat perioodi kasvueas poisi silme läbi, lisades tuntud ajaloolistele faktidele siira ja vahetu lapsepilgu.

Teost on võrreldud isegi «Anne Franki päevikuga», kuid kui viimase materjali on teadaolevalt Anne’i isa kirjanduslikumaks toimetanud, siis Ado Kisandi päevik on läbi aastakümnete autentse ja puutumatuna püsinud. Kujunemisloost poisikesest nooreks meheks ning elust vabaduses ja asumisel on lavastaja Tarmo Tagametsa käe all valminud «uneliseks mõtterännakuks» tituleeritud suvelavastus «Saaks veel Eestissegi».

Rakvere teatri ridades tegutsev Tarmo Tagamets on pikemat aega Lõuna-Eesti teatrimaastiku rikastamisse panustanud, tõestamaks, et ääremaa ei pea tingimata kultuuriprovints olema. Varem Võru Linnateatri kunstilise juhi ja võrukeelse laulupeo Uma Pido lavastajana, viimastel aastatel aga kohalikku ainest ja kohalikke näitlejaid kaasavate suvelavastustega. Näiteks etendus aasta tagasi Tamula kaldal Tagametsa lavaversioon Olavi Ruitlase menuteosest «Vee peal».

Kohalik mängupaik, kohalik lugu, kohalik keel, kohalikud näitlejad – ja ometi ei luba «Saaks veel Eestissegi» poolprofessionaalsest teostusest hoolimata end lõpuni harrastus- või kodulooteatriks tembeldada, millel ehk suuremas teatripildis kaalu poleks. Üheks põhjuseks on lavastuse dramaturgiline baas, mis lisaks Kisandi päevikutele sisaldab ka näiteks Madis Kõivu, Jaan Kaplinski ja Uku Masingu tekste. Teiseks ehk Tagametsa omapärane huumorimeel ning sügav absurditunnetus. Vihjena viimasele juhatab ka «Saaks veel Eestissegi» sisse võrukeelne viide Samuel Becketti absurdinäidendile «Godot’d oodates».

Teatritõde pole teadagi sama, mis ajalooline tõde ning seega on ka MTÜ Müüdud Naeru uuslavastuses algallikaga omajagu lahknevusi. Inseneri, harrastuskunstniku ja luuletaja Ado Kisandi päevikud, mis kajastavad poisi sõitu Siberisse koos ema ja kahe vennaga, on Tagametsa dramatiseeringus muutunud vana isa (Toomas Suuman) ja poja (Imre Õunapuu) üksildaseks reisiks tundmatusse, mida saadavad hirm ja mure ema teadmata saatuse pärast ning Adot kimbutavad kummalised unenäod.

Pikal rongisõidul ja hiljem Siberis kummitab poissi öösiti pelutav ja peibutav, mustas saterkuues ja kõvakübaras Mulk (Agu Trolla), manipuleeriv ja salapärane illusionist, ühtaegu nii Hull Kübarsepp Imedemaalt kui mõistatuslik vaimolend, daimon, kes nõuab Adolt (ise)enesesse uskumist. Harrastusnäitleja Agu Trolla vokaalselt võimas, puhtas võru keeles meelitusi ja ähvardusi lajatav, liikuv-lärmav-veiderdav karakter avab teoses groteskiperspektiivi ja lammutab mõjusalt muidu süngevõitu narratiivi.

Ühe tuhmi lambipirni hämarkuldses valguses kulgevat tegevustikku ja isa-poja vaikseid vestlusi rongivagunis dekonstrueerib ka Vootele Ruusmaa loodud ja esitatud helikujundus. Kohati agressiivsed ja tulnuklikud, illustreerivad Ruusmaa elektroonilised helid tegelaste suvevaiksesse argipäeva sissemurdvat, ootamatut ja irratsionaalset vägivalda, mis nihestab ja võõritab reaalsustaju. Groteskne, õõvastav ja tõrgestav – mida muud see vägivald oligi.

Lugedes küüditatute mälestusi, kumab läbi, et toimunut ei tajutud millegi reaalse, loogilise või arusaadavana, mida oleks võimalik terve mõistusega hallata. Ennekõike oli see arusaamatu, ebaloogiline, jabur ja absurdne ning surus inimesi hämmastunud passiivsesse tardumusse (vt näiteks sari «Eesti elulood»). «Meie jaoks olid loomavagunitele trellid ühele poole ette pandud, aga teise poole aknad olid hoopis kinni löödud. Me saime koha ülemisele narile, akna alla. Vanaema tõi meile madratsid veel järgi ja ostis veel kastruli. Jätsime siis jumalaga kõigiga ja kell kaheksa õhtul sõitsime Võru jaamast välja pikale reisule. Kõik me nutsime.» (Kisand, 17.06.1941)

Hoolimata tugevast dramatiseeringust ja mängulisest lavastusest soovitaks Tarmo Tagametsal järgmine kord lavakujunduse juures kunstniku abi kasutada. «Saaks veel Eestissegi» lavakujundus on küll üks ebapraktilisemaid, mida nähtud. Võru Stedingu maja vanasse remonti igatsevasse piljardisaali improviseeritud teatrisaali lavaruumi täidab kaootiliselt kuhjatud mööbel: vanad kirjutuslauad, euroalused, redelid jne, mis sunnivad näitlejaid kahtlasevõitu süsteemitusse Browni liikumisse ja paneb vaataja hinge kinni hoidma, et kas nad ka kõik sealt ikka luud-kondid terved välja tulevad.

Ado Kisand (1929–2013) oli üks kümnest tuhandest inimesest, kes 1941. aastal Eestist Siberisse küüditati. Pea igal eesti perel on kusagil suguvõsamälu hämarustes mõni selline lugu. Kes küüditati, kes varjas end metsas, kes põgenes üle mere, kes sai sõjas hukka – need kõik olid kellegi vanaisad, vanaemad, isad, emad, pojad, tütred. Neid lugusid on oluline teada, tunda ja mäletada. Nagu ütleb noor Ado lavastuses: «Sündisin sellisesse ilma... Ei tea, mis see tähendab?»

***

«Saaks veel Eestissegi»

MTÜ Müüdud Naer

Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Tarmo Tagamets (Rakvere teater)

Muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa

Mängivad Toomas Suuman (Rakvere teater), Imre Õunapuu (Rakvere teater), Agu Trolla, Maive Käos ja Vootele Ruusmaa

Esietendus 20. juulil Võrus Stedingu majas

Loe ka neid

Tagasi üles