K, 25.05.2022

Tõnu Vanajuur: vägisi pärijaks

Tõnu Vanajuur
Tõnu Vanajuur: vägisi pärijaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Tõnu Vanajuur.
Tõnu Vanajuur. Foto: Erakogu

Suvi anno 2017. Järelkasv on täiskasvanuks saanud ning tärkav keskiga paneb pähe imelikke mõtteid. Näiteks, kas pärijad on ikka meie väärilised?

Laiemalt, mitte ainult isiklikus võtmes. Mida hakkavad pärijad peale meie riigi, meie ettevõtete, meie kultuuriga? Kas nad üldse tahavad midagi peale hakata? Ehk laulupeole kohaselt, on nad siis või mitte vaikiv lehekülg aegade raamatus.

Need küsimused ei ole tegelikult nii lapsikud, kui kiirel lugemisel paistab. Olen napilt üle 40 aasta vana ning vanem poeg teenib Kaitseväes. Esimesi nädalaid. Noorem leegib Euroopas ja on abiturient. Kas mul – või ükskõik millised teisel vanemal – on tegelikult ka aimu, mida tema võsukesed võivad tahta teha sõjaväest tsiviili naastes või gümnaasiumi lõpetamise järel. No et mida noored päriselt tahavad.

Mõttemudelite erinevusi näen iga päev pangas töötades. Minuealisi on koolitatud otsima ja leidma vigu. Peame nägema ja aru saama, mis on valesti või võiks olla teisiti. Meid ei ole koolitatud otsima teist lahendust, kui praegune töötab. See eristabki meie põlvkonda praegustest noortest. Nad on õppinud katsetama ja proovima. Kahtlema kehtivates kaanonites, küsima järjekindlalt – miks? Just see on ühest küljest tugevus ja teisest küljest nõrkus.

Tugevus, sest nad tahavad ja julgevad tiibu sirutada. See pole kellelegi eriline üllatus, et noored soovivad minna ja katsetada ega põe eriti, kui vussi läheb. Mis seal ikka, alati on võimalik uuesti üritada. Püksipõlved puhtaks ja uuesti.

Nõrkus, millele alguses vihjasin, on see, et noored tihtipeale ei tahagi pärida. Nad tahaksid ise midagi luua. Noori ei pruugi huvitada, mis äri, riigi ja ühiskonna nende vanemad on üles ehitanud. Nad läheksid parema meelega Austraaliasse või Namiibiasse ja prooviksid seal midagi imelikku teha. Imelikku loomulikult oma vanemate meelest, neile endale paistaks see üliäge.

Noori ei pruugi huvitada ka see, millise väärtusliku pereettevõtte nende vanemad on üles ehitanud. Nad ei tea, millist vaeva selle kokkupanemine ja käimajooksmine nende lapsepõlves või lausa enne sündi nõudis. 14-tunniseid tööpäevi seitse päeva nädalas. Kui nemad tulid, oli kõik juba olemas. Selline pilt muudab keskealise kodaniku murelikuks. Paistab, et nii avalikus kui erasektoris on pumba juurde juba jõudnud või kohe saamas need, kes pole ise süsteeme üles ehitanud. Loeme ju küünilisi kirjutisi lumehelbekestest, kes vaid tahavad saada. No aga vat meie nende vanuses...!

Oodake, see kõik on ju olnud. Kas mäletate, mis toimus 25 aastat tagasi? Oli suvi 1992. Mitte kellelgi ei olnud nutitelefoni. Isegi nuppudega mobiili ei olnud. Arvuti oli üksikutel väljavalitutel. Internet oli läänemaailmas avalikus kasutuses olnud napi aasta. Olime saanud hariduse totalitaarses süsteemis ja astusime avatud maailma ning vanemad vaatasid hirmuga, kuidas kõik neile tuttav muutus lõplikult. Kui nad vaid teadnuks, mis kõik on veel tulemas, oleksid nad olnud ülimures. Aga üllatus-üllatus, hakkama oleme saanud.

Nõnda saavad hakkama ka meie järeltulijad. Mõnest saab ettevõtja, tihti enda loodud ideedega. Teine võtab üle eelmise põlvkonna loodud väärtused. Kolmas arendab riiki ja ühiskonda. Neljas leiutab ja loob uut maailma. Ja seda kõike mitte nii, nagu meie praeguste teadmiste juures arvame, et nad peaksid seda tegema. Mitte nii, nagu nad ise võivad arvata, et nad peaksid tegema. Vaid nii, nagu see on otstarbekas just selles ajas ja kohas.

Tõesti, pärijaks ei sünnita. Pärijaks saadakse – igaüks just enda moodi ja patroniseeriva riigi kiuste.

Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tagasi üles