Joosep Susi: fänn on pime. Ta tahab alluda. Ta ei taha kahelda.

Kas sellest noorest Hollandi poisist saab tulevikus sporti vaadates fännkonna või publiku liige või hoopis midagi kolmandat? Foto: Mike Egerton/EMPICS Sport/Scanpix

Fännid on paratamatult madalalaubalised. Seostub ju fänlus etümoloogiliseltki fanatismiga, paranoilise vaatamisstrateegiaga, kus ratsionaalsusel pole kohta, kus ihaldatava objektiga kaotatakse elementaarne distants. Spordi madalaim režiim. Konstantne armujoovastus primitiivsete valetõlgenduste ja hoiakutega. Spordi kui esteetilise-eetilise-eksistentsiaalse kogemuse asemel on tegu erapooliku kaasaelamisega.

Tõtt-öelda tunduvad fännid sageli lihtsameelsed, et mitte öelda poolearulised tegelased. Napakadki. Lapselikud. Fänn ei saa isegi tahta kriitiliselt mõelda, reflekteerida. Ta on pime. Ta tahab alluda. Ta ei taha kahelda. Ta ei saa kahelda! Seega, fännid on tahtlikult lollid. Teatud arhailistele mustvalgetele koodidele, dogmadele allumine on printsiip, mis teeb temast fänni. Fanaatiku. (Siit ka kõiksugused võrdlused religioossete praktikatega.)

Paljuski räägin siin iseendast. Minu kui ühe kindla jalgpalliklubi fänni mõtteviis on läbivalt tautoloogiline, sisutühi. Minult ei tasu küsida, mispärast ma pooldan klubi, mille praegune käitumisloogika ei haaku kuidagigi minu väärtussüsteemiga laiemalt. Nii on.