«Kui ma täitsa ausalt ütlen, siis mu laps sööb nagu labrador,» kurdab mulle üks ema. «Ta sööb kogu aeg! Ma pean talle eraldi ütlema, et pea nüüd vahet.» «Mida siin imestada,» nendib teine ema, kellele samuti tütre ülekaal muret teeb. «Kui vaatan klassipilti, siis pooltel oleks nagu ujumisrõngas riiete alla jäänud. Kui vaatan jõulupakkide suurust, siis vist mina üksi muretsen selle pärast.»
Varateismeline Theodor pole kunagi kõhn laps olnud, ikka selline pontsakam. Seda, et lapse kehakaalust võib probleem saada, aimas tema ema Pirjo siis, kui poiss oli nelja-aastane, lausa häirivaks muutus see lasteaia viimases rühmas. «Ühel hetkel avastasin, et ei osta talle riideid enam pikkuse, vaid laiuse järgi,» räägib Pirjo. «Ja esteetilise külje pealt peab ütlema, et last polnud enam ilus vaadata.»