Siit algabki skisofreenia lääne ja Eesti suhtumises Afganistani laiemalt. Ühtpidi pole kahtlust, et tunnustatud piiride ja institutsioonidega riik soovib läänelt abi alates rahast ja lõpetades julgeolekuga. Teisalt ei kontrolli see riik oma territooriumi.
Igas Afganistani 34 provintsis, ka kõige rahulikumas, on laiu alasid, kus vägivallamonopoli valdab mõni «relvastatud opositsiooniline grupeering». Läänelikust prismast ei kõla see ehk kõik hullemini, kuna «opositsiooniline» viitaks nagu konkurentsile võimu pärast riigis, mis iseenesest on terve nähtus.
Kuid siia ongi maetud suurem osa koerast, millest Afganistan üle ei saa. Paljudes provintsides pole riiki olemas. Konkurents võimu pärast Kabulis on konkurents, mis oma olemuselt ei erine «riigiloomest» (ja -hõivest) tuhandeid aastaid tagasi.
Võimul on tänane kipakas kahepealine süsteem, kus president on pashtun ja peaminister ehk «juhatuse esimees» (sõna-sõnalt Chief Executive Officer) mitte-pashtun, vaid selle võrra, kui seda lubab lääne kahanenud sõjaline toetus. Ilma viimaseta oleks Afganistan aasta-paariga tagasi 1990. aastate keskpaigas, mil riigis möllas kodusõda, mille lahendas Taliban (mis koosneb 99 protsenti pashtunitest) hästi teada tulemusega.
See tähendab, et rahvusvahelise abijõu ISAFi bilanss — mille ridadesse Eestigi kuulus 2003–2014 —, on nullilähedane. Afganistani kui riiki pole õnnestunud jalule saada ning kogu valgustus- ja arendustegevus seal püsib kohaliku võimu armust. Kabuli valitsuse eelarve jääb alla Talibani uimastituludele.
Oma sissetulekud keskvalitsusel praktiliselt puuduvad, elatutakse Berliini, Londoni, Brüsseli jm doonorikonverentsidel panustatud rahvusvahelisest rahast. Riigisisestesse abiprogrammidesse jõuab eelarvevahenditest heal juhul kolmandik ning sellegi jaotumise määravad põhiosas kaks mitteläänelikku faktorit: valitsuse kontroll (või selle puudumine) territooriumi üle ning midagi, mida me võiksime nimetada korruptsiooniks, kuid mis on pigem eluviis — nimelt eeldab kohalik kultuur igalt võimupositsioonil mehelt (või harvalt naiselt) selle maksimaalset ärakasutamist enda ja omaste kasuks.