Uus esilõimija peab suurimaks mureks eraldatust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Irene Käosaar.

FOTO: Sander Ilvest

Septembrist integratsiooni sihtasutust vedama asuv, aastaid haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonda juhatanud Irene Käosaar ütleb, et talle ei meeldi, kui 2017. aastal jälle enne valimisi eesti-vene küsimus üles tõstetakse.

«Inimesed on siin aastakümneid elanud. Kui kaua me räägime, et diskrimineerime neid, et neil pole võrdseid võimalusi? See on minu arust möödanik ja nüüd tuleks vaadata, kuidas olemas olevaid võrdseid võimalusi rohkem toetada. Keel on üks asi, mis aitab ühiskonnas võrdseid võimalusi saavutada. Eesti põhiprobleem on eraldatus. Alates haridussüsteemist eksisteerivad kogukonnad täiesti eraldi maailmades,» lausub ta.

- Kas aastal 2017 on õige kasutada sõna «integratsioon»? See algas juba 1990. aastate algul, inimesed on elanud Eesti riigis veerand sajandit, on üles kasvanud uus põlvkond – mis integratsioonist me ikka räägime?

Olen täiesti nõus ja ma ei armasta sõna «integratsioon». Mulle meeldib palju enam eestikeelne vaste «lõimumine». See on hoopis teine asi. Me peaks lõimumist vaatama hulga laiemalt, ka põlvkondadevahelisena. Mitte ainult rahvuspõhiselt.

1990. aastatel alustades olid olulised väga praktilised asjad: keeleõpe, kodakondsus, haridus. Integratsioon oligi algul peamiselt keeleõpe.

- Mis lõimumisest saab juttu olla, kui selle riigi keelt ei mõista?

Tagasi üles