Õudusfilm hullumaja palatist ehk miks nad teevad «RÖÖÖÄÄÄGGGHHH!!!!!»?

Kuulajate hingekeelte helistamiseks tuleb enne kontserti proovi teha.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Aga tõesti, mida see röögatus tähendab? Kas kõige agressiivsema muusikastiili viljelejad üritavad sellega midagi öelda? Või solist lihtsalt köhatab? Või sai laulusõnade kirjutajal riim otsa? Või…?

Tõnis Noevere laulis peaaegu kümme aastat Venno Laulu käe all Eesti Poistekooris. Kui 2001. aastal lavastati rahvusooperis Giuseppe Verdi ooperit «Macbeth», oli just tema see, kes mängis verist lapskummitust.

16 aastat hiljem ei esine Noevere enam lapse rollis, rääkimata poistekoori tumesinisest sametpintsakust, mille rinnaesist ehib õhuline žaboo ja varrukast piiluvad välja lumivalged kätised. Aga veri ja kummitused on endiselt teema. Nimelt on Noevere trummar vokaal-instrumentaalansamblis Goresoerd, mille laulutekstid räägivad üldjuhul surmast ja hulluks minemisest ning mille heli on sama vali kui mu vanaema televiisor, enne kui ta korraliku kuuldeaparaadi sai.

Eirates ilmset kognitiivset dissonantsi, väidab Noevere, et tegelikult on olemas side röökiva metal’i ja hillitsetud klassikalise muusika vahel: «Erinevalt džässist, kus on improvisatsioonid, lähtutakse metal’is rangelt enne kokku lepitust, ja seda isegi soolodes. Pealegi on metal’i juured popmuusikas, mis on omakorda tõukunud klassikast ja töötab samuti toonika-subdominant-dominant kolmkõla põhimõttel.»

Samas oleks vale süüdistada Goresoerdi lihtlabaste kolme duuri lugude tegemises. Erinevalt tavapärasest bändist, mille koosseisus on kitarrid, laulja ja löökpillid, võib «Goreka» helipildist välja kuulata ka suupilli ja plaate keerutava (ning kratsiva!) DJ.

Ent aitab jutust – tuurile minekuks valmistuv bänd tahab proovi teha.

Kuulajate hingekeelte helistamiseks tuleb enne kontserti proovi teha.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Trummar Noevere paneb põleva kolbaga kaunistatud löökpillidel käima poprokiliku õmp-tsahh-õmp-tsahhi, efektiplokid muudavad kitarride kiunumise rämehäälseks undamiseks ja laulja Eero Soomere toob kägiveeni paisutades kuuldavale möirgeid, mis mõjuks Kopli lahele nii nagu Mooses Punasele merele.

Kuigi kogenematu kuulaja jaoks kipuvad pillid ja lauluhääl põimuma raskesti eristatavaks müraks, on muusikas entusiasmi ja energiat nii palju, et ükskõikseks jääda pole võimalik. Jalg ja pea kipuvad rütmi kaasa noogutama ja vargsi noodipuldilt laulusõnu piiludes hakkab silma: «Ma olen terve, sest mu rohud on õiged.» Või: «Ümberringi hauakivid, igal kivil mõni rist. Rist, see tähendab armastust!»

Tunnike pärast bändiproovi algust kõlab juba lisalugu, milleks on Fixi legendaarne «Tsirkus». Ja kuigi originaal on hea, on see lugu deathmetal’i võtmes sedavõrd võrratu, et vaimusilmas kujutan võltsveriste T-särkidega goresoerdlasi uutmoodi «Tsirkusega» mõnd pulmaseltskonda käima tõmbamas. Eks «Gorekale» omane depreka- ja hullumajahuumor ole ju sellisel peol samuti omal kohal…

Ühiskonnakriitika

Tegelikult püüab Soomere võigaste teemadega šokeerimise asemel peegeldada hoopiski tänapäeva maailma haigusi, kallates need üle ühiskonnakriitika kastmega ja seejärel veel vinti peale keerates. Põhjus, miks on vaja Seewaldi stseenide vahele teha üks korralik «RÖÖÖÄÄÄÄGGGHHH!», seisneb aga selles, et nii annab laulja välja agressiivsust.

«Metal’ile annab karmust juurde see, et nii nagu trummar ja kitarrist, püüab ka laulja oma häälega moonutusi luua. Karmuse taotlemise põhjus on aga metal’i juurtes: otsa tegi lahti Led Zeppelin ning 1968. aastal võttis neilt asja üle okultismi ja surma käsitlenud Black Sabbath. Metal on läinud aja jooksul aina kurjemaks ja see on olnud üks võimalus žanrit edasi arendada. Mõned bändid on toonud sisse isegi usu, rääkimata satanismist,» ütleb Nagyks kutsutav Soomere.

Raju värk - Goresoerdi kitarrist kontserdil.

FOTO: Erakogu foto

«Aga mis on selle mõte?» ei jäta ma jonni.

Tagasi üles