Sisukord
Reisile
Postimees
12.08.2017
Eesti
SKAIS2 loomine neelab veel kümme miljonit eurot
Päevakangelased – londikandjad!
Eesti eakaaslane: lõpetage tibladest rääkimine (17)
Välismaa
Veebiteenus aitab pärijateta Hollandi talunikke
«Poola torumehest» sai Molière’i klausel
Eesti võib eesistujana keset lahingut sattuda
Hispaaniasse võib tänavu jõuda rohkem migrante kui Kreekasse
Arvamus
Juhtkiri: Korea tupik (8)
Peeter Langovitsi tagasivaade: popikuningas lauluväljakul
Lihtne fännirõõmustaja?
Edasi 1987. aastal: tulekera Amuuri kohal
Inspireeriv karjäär (1)
Savisaare range klassijuhataja (4)
Usain Bolt - mitte sportlane, vaid artist (1)
Ülo Tuulik: kurjusest (16)
Evelyn Kaldoja: NATO brändrahn (2)
Kultuur
Õudusfilm hullumaja palatist ehk miks nad teevad «RÖÖÖÄÄÄGGGHHH!!!!!»?
Sport
Liverpooli fännist maailmameister võib Klavanit oma silmaga näha
Spordimaailma suurima päti võikad paljastused
Prognoos lubab õhtuks ülipikki odakaari
Joosep Susi: miks diskrimineeritakse jalgpallisõpru? (3)
Tarbija
Ilmetud koolikaubad jäävad unustusse
Lapsed eelistavad brändirõivaid (2)
Arter
Õudusfilm hullumaja palatist ehk miks nad teevad «RÖÖÖÄÄÄGGGHHH!!!!!»?
Tehnoloogia läheb metsa ehk matkavarustuses puhuvad uued tuuled
Barbera - mõnus moevein Itaaliast
Ettevaatust, kuulus Suur kanjon õgib inimesi!
Tiit Pruuli: kes väidab, et pole reisides kartnud, on valetaja või potentsiaalne enesetapja
Õpilasfirma lugu: Eesti muld Euroopa südames
Filmiarvustus: «Annabel: loomine» ehk kuri nukk on sinu toas
Eesti kiireim juuksur sõidab 650 hobujõulise BMW-ga
Justin Petrone Eesti laste lapsepõlvest: Ameerikas poleks see võimalik! (15)
Magus noos moenostalgiat
Toidukoha arvustus: salajane maakoht suvepealinnas
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Tiit Pruuli: kes väidab, et pole reisides kartnud, on valetaja või potentsiaalne enesetapja

14 min lugemist
  • Odav farss tundub Savisaare käsitlemiseks liiga õilis stiil.
  • Lapsendamine muudab tuhatkord suuremaks just lapsendaja enda maailma.
  • Reis Ruhnu saarele on sama põnev kui Rapa Nuile.
Tiit Pruuli koos pojaga Liustike rahvuspargis Tšiilis 2016. aastal. «Olen üsna usin reisipäevikute pidaja ja liigagi usin fotode tegija. Mõnikord pean end sundima, et nii, Tiit, nüüd vaata maailma ka ilma mitmesaja kordse suumita. Fotod on mul päeviku eest, aidates meeles pidada detaile ja emotsioone,» ütleb Pruuli. FOTO: Erakogu

Tiit Pruuli nime taha võib kirjutada lõputult tiitleid. Lennart Meri pressiesindaja, Mart Laari nõunik, mitmekordne ümbermaailmareisija, kogenud purjetaja, mitme ettevõtte omanik ja tööandja pea tuhandele inimesele, isa kolmele lapsele, kirjanik, stsenarist, isegi Postimehe ajakirjanik.

Aga nii nagu aastate möödudes on Pruuli reiside puhul kvantiteet asendunud kvaliteediga, on ta lõpuks väsinud lihtsa reisiselli mainest. Olgu siis teie ees mees, kes on kirjutanud valmis kolm raamatut ja ehitanud üles 50 miljoni eurose käibega firma. (Ja kes käib vahel rändamas.)

Tellijale

- Hakkasite selles maailmas omapäi hakkama saama ajal, mis oli ühelt poolt lootusrikas ja teisalt hullumeelne. Tundub, et tulite sellest välja võitjana – esiti ajakirjanduses ja siis poliitikas.

Mingis mõttes on nood Edasi ja Postimehe aastad, 1987–1991, ühed ilusamad mu elus. See oli ikkagi mu esimene päris töökoht ning samal ajal oli nooruse tung ja torm täies hoos: kurikuulsad Edasi peod, kus uksed hingedelt maha löödi, ja teisalt ülikooli luuleteater Valhalla, mida Margus Kasterpalu, Toomas Kiho, Indrek Tarandi ja paljude teiste sõpradega vedasime. Ja nagu sellest veel vähe oleks, toimus toona laulev revolutsioon, mis oli tegelikult kõigi nende sündmuste peategelane.

Edasi ise oli toona nagu läbilõige ühiskonnast. Keldrikorrusel vaatasime toimetuse autojuhi hangitud pornofilme ja üleval trükikoja juures istus Glavliti tsensor. Seal vahepeal vaidlesid Linnar Priimäe juhitud kultuuritoimetuses Hando Runnel ja Vaino Vahing…

1991. aastal läksime sõbraga Austraaliasse ja olime ilmselt esimesed Eestist tulnud seljakotituristid sel mandril.

Peatoimetaja Mart Kadastik tegeles peale lugude kirjutamise ka linna parteijuhtide rahustamisega, tõestades neile, et Edasi ei ole perestroika hauakaevaja. Ülejäänud aja sisustas ta ideoloogiarinde kaevikutes esimeste turumajanduslike elementide juurutamisega. Näiteks pidi mingist Koola poolsaare paberitehastest hankima defitsiitset ajalehepaberit, samal ajal adudes, et ajalehes võivad ilmuda ka kooperatiivide reklaamid ning et sport ja erootika on märksa paremad müügiartiklid kui Brežnevi kõned.

Töötasin tol ajal nii kultuuri- kui ka arvamustoimetuse reporterina ja kirjutasin järjest rohkem sise- ja välispoliitikast. Nii et Lennart Meri juurde välisministeeriumisse liikumine oli päris loogiline samm. Liiatigi oli seal juba mitu sõpra ees: Jüri Luik, Indrek Kannik, Mart Nutt.

- President Merist vägevamat ülemust on vist raske leida.

Mul on vedanud, et kõik mu ülemused – Linnar Priimägi, Mart Laar ja Lennart Meri – on olnud värvikad isiksused. Tänu neile ei kujuta ma ettegi, kuidas ennast lolli ülemuse alla painutada.

Mul on hirmus hea meel, et ka ettevõtluses on praegu nii palju noori mehi ja naisi, kelle alluvuses ma teoreetiliselt tahaks suurima naudinguga tööd teha. Poliitikas paraku nii hea aeg ei ole. Aga Jüri Luike, Sven Mikserit või Jevgeni Ossinovskit kujutaksin oma ülemusena väga hästi ette.

Lennart oli kuni päris lõpuveerandini uskumatult hea välisminister – pädev, visioonikas, särav. Parimatest parim! Ta suutis innustada nii oma «poisse» kui ka Vana Maailma poliithaisid. Tema puudused ilmnesid alles siis, kui välisministeeriumi pisikesest meeskonnast oli saamas suur bürokraatlik struktuur. Ta ei suutnud ennast bürokraatia reeglitele allutada ja sellist süsteemi juhtida. Õieti tahtis ta endiselt kõike ise juhtida, aga see polnud enam võimalik. Lisaks ei talunud paljud alluvad tema ebaordinaarset stiili ja ülemus peaminister Tiit Vähi isikus polnud rahul tehnilise teostusega. See oli ka põhjus, miks Lennart välisministri koha kaotas.

Õnneks sai Lennart Meri presidendi ametis jälle oma tugevaid külgi kasutada, sest tehniliste pisiasjade eest hoolitsesid juba teised.

- President Meri kohta on öeldud, et ta ei järginud reegleid, vaid kehtestas need ise. Kuidas teil reeglite ja nende järgimisega on?

Võib-olla olen ma Dostojevskit valesti mõistnud, aga minu jaoks on inimene, kes autoga möödasõitu sooritades suunda ei näita, võrdne mõrtsuka ja röövliga. Kõik algab pisiasjadest. Kui su moraalne kompass lubab kõrvalekaldeid pisiasjades, lubab ta seda lõpuks ka olulistes küsimustes.

- No Meri presidendikampaania ajal Liivimaa kroonikasse võltsitud lugejakirja sokutamine on… Miski, mida ma loodan, et tänapäeva PR-nõunikud ei tee. Sest valetamine pole ilus.

Ütleme otse – see oli poliitiline sigadus! Aga see konkreetne kiri pidi vähendama seda mõju, mida lootsid saada Lennart Meri poliitilised oponendid, kes süüdistasid teda koostöös KGBga. Siis mõtlesimegi välja hädakäigu, et las anonüümne kirjasaatja süüdistab presidendikandidaat Merit ka CIA ja Mossadi agendiks olemises. Nii muutub ka tõestamata KGB süüdistus naeruväärseks.

Tagantjärele mõeldes on paar asja, mida ma poliitikas tegutsemise juures häbenen. Aga kõnealune aktsioon ei kuulu nende hulka.

- Mis siis kuulub?

Eelkõige see, et me ei suutnud 1994–1995 Isamaad koos hoida. Häbenen seda, et vanad sõbrad läksid omavahel tülli, tekkis nn Suur Isamaasõda ja kukkus valitsus, mis oleks võinud veel palju rohkem ära teha.

Sel kevadel ostsid Pruulid Käsmu kaptenikülla suvekodu. FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Vastuolude üks põhjus seisnes selles, et Isamaa riigikogu saadikud arvasid, et reformid ja endise nomenklatuuri eemaldamine toimuvad liiga aeglaselt. Mart Laar seevastu leidis, et kõike pole nii kiiresti võimalik teha, kui valimisunistustes ja programmis loodetud. Siis vaadati, et reitingud kukuvad suure kolinaga ja hakati süüdlast otsima. Nii ta läks…

- Miks te tagasi ajakirjandusse ei tulnud?

Pärast tööd Isamaa staabis ja Toompeal olin ma end poliitiliselt väga selgelt määratlenud. 1990ndate keskel oli ajakirjanduse sõltumatus hästi tundlik ja kuum teema ning seetõttu polnud mul võimalik naasta.

Selle asemel läksin suure hurraaga äri tegema: tahtsin rajada Tartusse laheda restorani, püüdsin Volgale elu sisse puhuda. Seejärel proovisin rajada Lõuna-Eestisse puidutööstust, ja kui see idee ka kõrbes, taastada Paldiski sadamat. Aga mul polnud ei oskusi ega raha!

- Ja siis lõite käega ja läksite reisima?

Päris käega ei löönud, sest nii mõnigi äri, mis hiljem hakkas dividende kandma, sai alguse enne reisima minemist. Näiteks õnnestus reisil olles soomlastele müüa üks ehitusettevõte, millest sain algkapitali edasisteks ettevõtmisteks. Aga reisile minek oli kindlasti seotud isikliku ja isiksusliku madalseisuga.

- Seda aega olete iseloomustanud sõnadega «On minulgi olnud eluperioode, kui viskipudel on voodipeatsi kõrval olnud ja ilma rüüpamata pole und tulnud. Kuid masendusest väljatulek on su enese kätes.».

Jah, sest mitu negatiivset asjaolud langes nõnda kokku, et ma ei teadnud, mida oma eluga edasi teha: olin pettunud nii Eesti poliitikas kui ka ühiskonnas laiemalt. Ses mõttes tuli ümbermaailmareis 1999. aastal väga õigel hetkel – mul tekkis uudishimu maailma vastu ja koju tagasi jõudes sain aru, kui väga ma tegelikult Eestit armastan.

- Peale ettevõtluse ehitusvaldkonnas oli teil selleks ajaks juba jalg ka raudtee ukse vahel?

Sõbrad võtsid mind Eesti Raudteesse tööle ainult selleks, et mul oleks sissetulek, millest ära elada. Õnneks tekkis mul aja jooksul arusaam transpordiettevõtlusest ja selles valdkonnas tegutsen tänaseni.

- Transpordiettevõtlus kõlab natuke üldiselt. Täpsemalt on Go grupis 137 toaga Shnelli hotell, peamiselt Tartus tegutsev kütusefirma, lisaks teenindate Tallinna-Narva lõigul Peterburi ja Moskvasse suunduvaid ronge, rääkimata Tallinna vanade trammide renoveerimisest. No ja siis on teil veel bussifirma, mille käes on suur osa maakonnaliinidest, üksjagu kinnisvara arendamist ja kirsiks tordil reisibüroo. Kas sai kõik kirja?

Tegelikult on meil ka taksofirmad Tartus ja Pärnus. Ja hoopis teisest ooperist – reisiajakiri ja raamatukirjastus.

Lisaks suhtume järjest tõsisemalt raudtee-ehitusse: praegu hangime kogemusi Soomes, kus remondime ja ehitame rööbasteid. Suurem pilt on see, et peaaegu kõik Eesti ehitusettevõtjad mõtlevad ajale, mil hakatakse ehitama Rail Balticut…

- Mullu oli teie grupi käive 53,9 miljonit eurot, töötajaid oli 772. Eesti mõistes on see üüratu ettevõte. Ühele reisisellile on sellise äri omamine paras koorem?

Eelkõige tähendab see vastutust – ma ei saa lihtsalt käsi taskusse panna ja minema jalutada, sest nendel sadadel töötajatel on ju pered, kes meist sõltuvad. Selline vastutus on kohati päris hirmutav.

Pruuli sõnul jälgib ta majandust, makse ja julgeolekut puudutavat endiselt suure huviga. Ja vahel ka murega. FOTO: Sander Ilvest / Postimees

- Ma ei tea ühtegi suurettevõtjat, kes peaks hobi korras giidiametit. Teie aga juhite tavalisi turismigruppe.

Teen seda igal aastal paar korda. Üks on mu traditsioonile «sõprade kevadreis», kus kihutame umbes 40 kaaslasega mõnda põnevasse sihtkohta nagu Lääne-Ukraina või Pihkva.

Lisaks juhin igal aastal ühte-kahte eksklusiivset kommertsreisi. Oleme teinud kuuajaseid lennukireise ümber maailma, sõitnud rongide ja bussidega läbi Aasia. Sel aastal läheme väikese grupiga Antarktikasse.

11.08.2017 14.08.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto