Sisukord
Arvustused
Postimees

Edgar Valteri rahulik rahutus

4 min lugemist
Hetk Helen Rekkori lavastusest «Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu.», mida mängitakse Villikese Teatritalus Võrumaal Urvastes FOTO: Eliisa Vellama

Teatriühendus Misanzen saadab sel kaunil augustikuul Urvastes Villikese teatritalus korda imeasju, mis ei tohiks teatris tegelikult üleüldse võimalikud olla.

Edgar Valter on end joonistanud ja kirjutanud mitme generatsiooni lapsepõlve pärisosaks. Vähem on aga tuntust ja tunnustust leidnud kunstniku maalilooming. Valteri ebamaistest, salapärastest ja fantaasiaküllastest maalidest kumab läbi igatsus kaunima, puhtama, süütuma maailma järele.

Tema piltide imelises maailmas peitub sosinaid, saladusi ja muinasjutte, samas leidub ka hirme ja ebakindlust. Noodikese nukrust lisab tõik, et maailmu luuakse alati üksinda. Visuaalteatriühendust Misanzen on selle väikese privaatse salamaailma teatrilavale toonud. Villikese teatritalus Võrumaal Urvastes etendub Edgar Valteri maaliloomingust inspireeritud suvelavastus «Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu».

Lavastaja Helen Rekkori ja tema kaaskonna võetud lähteülesanne on utoopiline. Tõlkida maalikunst lavakunstikeelde ning avada selle kaudu kunstniku elu- ja hingelugu. Just läbi kunsti inimese poole liikudes, mitte vastupidi. Sulatades ühest küljest nn päriselu kogu selle tüütu argisuse ja inimsuhete keerukusega ning teisalt tundliku loovhinge tajud, nägemused, igatsused, hirmud, unelmad ja isiklikud väikesed vaimsed turvaruumid üheks terviklikuks ning läbitunnetatud, kuid samas piirideta tõeluseks.

Aeg-ajalt kohtab sellist reaalsuse vaikset murendamist ja kõigi tajuväljade kaardistamist kunstnike eluloofilmides, kus tänapäevased filmikunsti vahendid selle teostamiseks ka häid võimalusi pakuvad. Jah, filmis küll, aga mitte teatris. Lavakunstile peaksid justkui teised reeglid kehtima. Selgub, et ei kehti. Võlukangas, mis Misanzeni lavadel lahti rullub, on ühtaegu nii käegakatsutavalt vahetu ja tegelik kui ka hingematvalt unenäoline, maagiline ja visuaalselt sõnulseletamatult lummav.

«Õhtu on salameri» jaotub kolmeks üksuseks, mis etenduvad ka erinevates, kunstiliselt lahus seisvastes ja terviklikes lavaruumides. Esimeseks Valteri nõukogudeaegne argireaalsus: akadeemilise hariduseta kunstniku loominguline enesetõestamisvajadus, mõranev abielu ning hirm julgeolekutöötajate ees. Teiseks irreaalne nihestatud vaimumaailm, kuhu kunstnik pärast suitsiidikatset satub, ning kolmandaks hämarkuldsed lapsepõlvemaastikud ja mälestusterajad. Lavastus on pealkirja saanud Valteri kaasteelise Leelo Tungla samanimelisest luuletusest (mis on nime andnud ka ühele Edgar Valteri maalile). Luuletus sisaldab muuhulgas ridu:

«On, nagu tuleksid jala

tagasi maailma lõpust»

Võib öelda, et just seda Valter lavastuses teebki. Esimeses osas jõuab kunstnik tagasi Moskvast («Reisist ikka veel surmamaitse suus»), teises ja kolmandas osas rändab aga läbi omaenese vaimumaastike tasahiljukesi reaalsuse ja iseenese poole. Saabumised ei vasta alati ootustele. Teel olles igatseb rändaja vaikse kodusadama rahu, pärale jõudes seisab aga silmitsi kärsitute ootajate ootustega. Naasmine reaalsusesse ja argipäeva kannab endas killukest leina kaotatud igatsuste ning purunenud lootuste pärast. Rekkori puhast, nõtket ja liikuvat lavastust toetab täiesti arvestatava kvaliteediga dramaturgia (Liis Väljaots), millest ei puudu ka huumor ning anekdootlikud situatsioonid (nt pidu esimeses vaatuses).

Kunstnik Maarja Pabunen on koostöös valguskunstnik Priidu Adlase ning videokunstnike Sander Tuvikese ja Alyona Movkoga loonud mitte lihtsalt lavaruumid, vaid terve omaette maailma. Just need Valteri maalidest tuttavad salapärased visuaalsed maastikud, kus domineerivad kuldne augustivalgus, soe pehme samblaroheline, sookurgede nukrad huiked, pihlapuude puna, vanade hallide seinapalkide siidpehme puudutus, sügisesed hallad ja udud, südaöine ritsikasirin ning igavene tähesadu.

Valteri loomingu analüüsiga on süvitsi mindud. Kasutamist leiavad nii kunstniku tarvitatud kalasilmaperspektiiv, esemete ja objektide proportsioonide nihestamine kui ka Valteri maaliloomingus korduvad motiivid: väikesed sammaldunud hallid tarekesed, valgepäine metsaneiu, ebamaised vaimolendid, vaiksel veepinnal ujuvad salasaared ja paadikesed, valged hobused ning arhetüüpsed Poiss ja Tüdruk.

Kõike seda toetamas Villikese teatritalu rikkalik looduskeskkond ja liigendatud maastik, mis pakub niite, heinamaid, puudesalusid, tiigikesi ja arhailisi hooneid. Tulemuseks on suurejooneline kunstiteos, mille mõõtmed ja terviklikus on hämmastavad. Erinevaid detaile ja valguslahendusi leidub vähemalt saja meetri raadiuses.

Kogu sellele mastaapsusele lisab intiimsust kõrvaklappide kasutamine heli edastamiseks, mis lubab publikul vahetult osa saada kõige vaiksematestki sosinatest ja häälevarjunditest, et lavateosesse täielikult sulanduda.

Hetk Helen Rekkori lavastusest «Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu.», mida mängitakse Villikese Teatritalus Võrumaal Urvastes FOTO: Eliisa Vellama

Visuaalteatri puhul jääks näitlejatele terviku juures justkui vähem kaalukas ülesanne täita. Pigem kui üks täiendav detail vaatemängu juures, kuid mitte eraldiseisev väärtus. Ometi tuleb rääkida Rauno Kaibiaineni rollist Edgar Valterina. Kaibiainenist õhkub juba visuaalselt midagi vanaisadeaegset ja ajaülest, kuid samas sooja ja tuttavlikku.

Lisaks noorele Valterile on ta olekus ka midagi noorest Ivo Linnast või siis Arno Liiverist, kes «Kevade» filmis Arno Tali rolli mängis. Introvertne, sissepoole elav tegelaskuju, kes siiski ei suuda lõpuni varjata ega kaitsta oma lahket südant ning leebet huumorimeelt. Kaibiainen tabab hämmastava täpsusega, napilt ja ökonoomselt Valteri vaikset siirast kõnet, ekslevat pilku ja muhelevat naeratust, mis justkui vastutahtmist huultele kerkib.

Sirbis ilmus hiljuti Marta Balaga artikkel «Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)», mis sisaldas muuhulgas nendingut, et filmikriitikud vaatavad lihtsalt liiga palju filme ega oska seetõttu tavapubliku reaktsioone ennustada. Teatrikriitikaga on sama häda.

Kriitik, kes käib tipphooajal iga nädal ja sagedaminigi esietendustel, ei oska tegelikult suhestuda selle publiku ootushorisondiga, kes käib teatris paar korda aastas ning kelle jaoks juba puhtalt toimingu haruldus ja pidulikkus on saadava elamuse eelhäälestuseks.

Seega võib nii mõnigi kriitikutelt kesise hinnangu saanud lavateos publiku sooja vastuvõtu osaliseks saada. Seda enam on rõõm tunnistada oma siirast vaimustust ja sügavat lugupidamist Misanzeni teatritrupi meisterliku kunstilise saavutuse suhtes. Sügav kummardus. Aitäh.

Hetk Helen Rekkori lavastusest «Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu.», mida mängitakse Villikese Teatritalus Võrumaal Urvastes FOTO: Eliisa Vellama

Arvustus

«Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu»

  • Visuaalteatriühendus Misanzen
  • Lavastaja Helen Rekkor, kunstnik Maarja Pabunen
  • Esietendus 10. augustil Villikese teatritalus Võrumaal Urvastes
Seotud lood
16.08.2017 18.08.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto