Sisukord
Arter
Postimees
19.08.2017
Eesti Vihma ennustamisel jagub meil arenguruumi (1) Välismaa Võikaim terrorirünnak tabas Barcelonat 30 aastat tagasi Kohalikud oskasid karta halvimat Barcelona leinas rünnaku ohvreid Kataloonia püsib peamise terroripiirkonnana 1995. aastast Pommimehe õnnetus võis säästa Hispaaniat suuremast tragöödiast Hispaania sport leinab, aga ei peatu Arvamus Juhtkiri: Eesti raha lodeva naabri kasiinos (1) Madis Kimmel: maailmarahuni läbi terrori ehk Islam kui «rahureligioon» (86) Edasi 1989. aastal: arvamusi Stalinist (1) Hiline mastilangetaja (1) Õiglaselt tipus (1) Kindral Lee jätkuv lahing (13) Avalikult Savisaare vastu (2) Kultuur Filmiarvustus: «Emoji film» on põrkav, vilkuv, väsitav ja küsitav positiivsusepomm Sport Tänaku rehviloterii jackpot Froome sihib unikaalset triumfi (1) Koondise palderjan fännidele Mart Soidro: kümnevõistlus nagu elu Tarbija Koolikotti valides ei tohi lapse tahtmisega kaasa minna (1) Suur ostukorvi hinnavõrdlus: augustis on soodsaim ostelda Prismas Arter Tunnike tänavamuusikuna: eurod, dollar ja tööpakkumine Suurim Eesti patrioot on 62-tonnine tank Challenger 2 (4) Silmini motosõprade meepotis Jüri Mõis: iga inimene on sündinud miljonär (2) Perekond Visnap viib Eesti kunstnike loomingu laia maailma Filmiarvustus: «Emoji film» on põrkav, vilkuv, väsitav ja küsitav positiivsusepomm Tiina Pargi kolumn: stseen Georg Otsa haual Postimehe nädalahoroskoop 19.–25. august Kuus naist metsas, sünnipäevast rääkimata ehk kuidas elada üle Erna matk Kaunid kleidid on kui suvelõpu lilled VIDEOD: Supervorm välijõusaalist Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jüri Mõis: iga inimene on sündinud miljonär

15 min lugemist
  • Tegelikult olen ta olemuselt talupoeg, kes on unistanud elust tsivilisatsioonis.
  • Tallinnas on juhtimine nii sassis, et hoia kahe käega peast kinni!
  • Ei ole mõtet loota, et poliitikasse tuleb kogu Eesti äri- ja kultuurieliit.
  • Ta põhiline aeg kulub kolmele lapsele ja neljale lapselapsele.
Jüri Mõis oma kodus Merirahul. FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Otsekohese ütlemisega tuntud ettevõtja Jüri Mõis, Eesti majanduse ühe väljapaistvama eduloo, Hansapanga kaasasutajaid, on otsustanud teha pärast sajandivahetuse lühiekskursiooni poliitikasse comeback’i avalikule areenile. Mis teda tagant ajab ja kuhu ta seekord jõuda tahab?

Jüri Mõis on korra juba poliitikast läbi käinud, kui oli 1999. aastal Mart Laari teises valitsuses seitse kuud siseminister ja seejärel pisut rohkem kui poolteist aastat Tallinna linnapea. Siis lahkus ta avalikult areenilt, sukeldus taas ettevõtlusse – kuni tänavu suvel andis ühtäkki teada, et kavatseb poliitikasse tagasi tulla. Ta lõi üheskoos Urmas Sõõrumaaga valimisliidu Tegus Tallinn.

Mõisa naasmine poliitikasse on lõppeva suve erutavaim poliitsündmus. (Savisaare ülekajastatud kohtulugu liigitub pigem jandiks.) Kohe tekkisid spekulatsioonid ja vandenõuteooriad, kelle huvides ja keda kahjustavalt Mõis ja Sõõrumaa tegutsevad. Põlised erakonnad ei läinud ainult ärevaks, vaid kohati lausa närvi.

Aga Mõis (60), paistab, on rahu ise. Ta kutsus Arteri lahkelt oma koju Rocca al Mare kaldaastangul Merirahus. (Ohoo, hea võimalus oma silmaga uurida, kuidas on seal lugu raamaturiiulitega!) Suurte akendega avarast elutoast avaneb üle väikse jalgpalliplatsi vaade Tallinna lahele. Plats pole siinkohal juhuslik detail – selle, aga ka märksa kaalukamate ja Eesti inimesi kõnetavamate asjade tagamaad selguvad järgnevast vestlusest.

Palka linnapea ametis väga palju ei saa, aga igasugu maised ahvatlused on hästi käeulatuses. Näiteks kui on lõbujanu, siis on lihtne Poska tänava residentsis tüdrukute ja šampusega lõõgastuda või käia linna kulul teistes linnades sõprusvisiidil.

Vaatan, et teil on siin Merirahul ilus elamine, ümberringi vaikus ja rahu, meri paistab ja päike särab. Näha on, et saate äripäeva hommikul kodus vabalt võtta, ei näi kuskile kiiret. Selge see, et olete elus juba küllalt rabelenud. Seda rohkem imestan, milleks on teil vaja nüüd mingi valimisliiduga õiendada.

Võin mitmesuguseid vastuseid anda. Alustuseks, Tallinna volikogusse kandideerimine on minu heategevusprojekt. See pole tuluüritus, vaid ikka kuluüritus. Ma ei kavatse palgalisele ametikohale minna. Mul on kogemusi ja näen, et suudaksin mõnelgi alal olla värskem ja tänapäevasem, kui praegune linnajuhtimine seda on. Keskerakond on olnud võimu juures juba 16 aastat, nad on kõik oma ideed realiseerinud, vaja on vahetust.

Teine vastus on see: kuna pean ennast peavooluinimeseks, on mul viimastel kahtedel valimistel olnud raske küsimus, keda valida. Peavooluparteid või -liikumist, kelle programmi üleni heaks kiidan, juskui polegi. Mõned tahavad venelasi ahistada, mõned Rail Balticu ehituse ära lõpetada või Euroopa Liidust välja astuda. Kuigi need ei ole linnateemad, on nendega ka kohalike valimiste kontekstis raske leppida.

Kolmas vastus on see, et olen võtnud ühe või teise asja kohta sõna, mis on Eesti Vabariigis valesti, olen oma arust teinud konstruktiivset kriitikat. Aga kuskiltmaalt muutub kriitika ikkagi ebakonstruktiivseks, kui sai ise ei proovigi panust anda. Seega, kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Ja on ka n-ö egoistlikumad eesmärgid. Mida parema keskkonna me loome, seda jõukamaks me kõik saame. Kui avaliku sektori otsused lähevad rumalaks, kaotame hea arengukeskkonna ja elukvaliteet hakkab langema. Praegu on Eesti veel vääriselupaik, aga tundub, et see lugu ei saa enam kaua kesta selliste otsustajate najal. Riigi allakäik võtab üldiselt 20 aastat, sellepärast paar halba aastat ei ole avaliku sektori juhtimisel kuigi suur probleem.

Veel üks põhjus on see, et meil on valimistel üsna lihtne kandideerida.

Jüri Mõis oma maja juures jalgpalliplatsil muru hooldamas. FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Fakt on see, et teie astumine poliitikaareenile on ajanud teisi erakondi närvi ja pannud koguni tõmblema. Oletan, et teile meeldib oma ülesastumistega laineid tekitada.

Ma ei planeerinud enda tulekuga mingisugust skandaali ega laineid, aga olen ausalt öeldes üllatusega märganud, et minus on tekkinud hasart. Ma ei planeerinud ka tõsiselt osaleda valimiskampaanias, aga nüüd olen võtnud endale justkui juhendaja rolli, kuidas asju paremini õigetele rööbastele seada. Olen me valimisliidus põhimõtteliselt ainuke inimene, kes on kunagi linnavalitsuses töötanud. Teised on avaliku sektori jaoks täiesti värsked näod.

Olgu selgelt üle küsitud: kas nüüdne poliitiline käik on teil ikka tõsine ettevõtmine, mitte pelgalt mäng, et teha enda elu huvitavamaks ja teiste elu närvilisemaks?

Ühe põhjuse unustasin ütlemata: mul ole enam väga palju ärialast aktiivsust, aega on rohkem ja tahaks ühiskonnaga hoida sidet mingi kasuliku tegevuse kaudu. Väga tore, kui õnnestuks Tallinna volikokku saada, õhtuti on istungid kaks korda kuus – see režiim sobiks hästi. Sellist elu, mis oli linnavalitsuse liikmetel sajandivahetusel ja küllap on praegugi, et töötad nii ööd kui ka päevad, vaat et seitse päeva nädalas, ei saa ma endale enam lubada. Voliniku kohustused on palju lihtsamad ja hõlpsamad.

Kui suure innuga oma poliitasja ajate?

Nüüd hakkab sellele rohkem aega minema. Vahefiniš on 5. septembril, kui tuleb nimekirjad esitada. Siis algab kampaania, finiš ehk valimised on 15. oktoobril. Olen endine jalgrattasportlane ja tean, et finišeerima ei tohi liiga vara hakata, muidu väsid enne lõpujoont ära. (Naerame.)

Kuidas inimeste värbamine läheb? Ega teil tuntud nimesid ju nimekirjas palju ole.

On ikka, te lihtsalt ei tea neid. Kogu aeg küsitakse, et kes teil on. Mina olen. Kes veel on? Sõõrumaa. Kes veel? Mart Luik. Kes veel? Leonid Tsingisser. Kes veel?

Küsin: aga kui palju uusi nimesid vaja on? Erakond või meie puhul valimisliit on paari inimese visioon, millele on kaasatulijad ja fännid, kes aitavad visiooni teoks teha. Oli Mart Laar ja Isamaaliit. Siim Kallas ja Reformierakond. Edgar Savisaar ja Keskerakond. Kui tuleb uus visionäär, on tal mõistlik teha uus partei, nagu Emmanuel Macron tegi Prantsusmaal. Veel aasta tagasi polnud tal mitte kedagi.

Kõige tähtsam on ikkagi visioon. Halvasti on siis, kui erakond on alles, aga visionääri enam ei ole.

Kui paljudega olete rääkinud, et nad tuleks ja kaasa lööks, ning kuidas on nad teie ettepanekusse suhtunud?

Huvitav, et enamik meie nimekirjast – umbes 25 inimest on dokumendid ära vormistanud – on omal initsiatiivil tulnud. See ongi kõige parem kaader! Kui lähed kedagi veenma, siis võid teha talle heameelt, et teda peetakse vääriliseks, aga kümnest üheksa ütlevad ikkagi ära.

Olen rääkinud mitme suurepärase inimesega. Tipparhitekt Emil Urbel ütles, et ta tahaks küll muutusi, aga saagu ma aru, et kui ta oleks volikogu liige, siis ei ole ta enam tõsiseltvõetav arhitekt, vaid nagu poliitik-arhitekt; et ta saaks seda teha oma karjääri lõpus. Kardioloog Margus Viigimaa, isegi kui ta kulutaks volikogule ainult kaks õhtut kuus, võiks nende õhtutega ravida mitut inimest – ta peab tegema valikud. Rääkisin ka Anna Levandiga. Ta ütles, et ei oleks enam tõsiseltvõetav iluuisutreener, kui läheks poliitikasse. Ja see on täiesti arusaadav.

Eks peame leidma selliseid inimesi nagu meie ise Sõõrumaaga, kellel on natuke rohkem aega, kellel on kogemusi ja kes on parajasti vabad, nagu mina olin vaba 1999. aastal, kui läksin poliitikasse. Ei ole mõtet loota, et poliitikasse tuleb kokku kogu Eesti äri- ja kultuurieliit. Tähtis on ikka see, et tipud panustaksid oma tegevusaladele, mitte Tallinna linnavolinikuks saamisele.

Mis seob teid Urmas Sõõrumaaga? Ei ole teid varem sageli ühes paadis näinud. Või on mul miski nägemata jäänud?

Sellisel juhul on ikka miskit nägemata jäänud. Me ei ole teineteisest sõltuvad, aga meil on 30 aastat ühist majandusajalugu. Alustasime sellest, et esimene turvafirma [minu osalusel rajatud] Hansapangas aastal 1991 oli [Sõõrumaale kuulunud] ESS. Oleme perekonniti käinud ühistel reisidel, aga see on pigem olnud juhuslikku laadi. Me ei ole suured perekonnatuttavad, aga oleme kogu aeg väga hästi läbi saanud.

Kui väidate, et teis on tekkinud sportlik hasart, siis võiks ju ikkagi ise linnapea kohta endale tahta. Sest kui midagi teha, siis võtta ikka kogu vastutus!

Praegune linnapeaamet on 24 tundi hõivatust seitse päeva nädalas. Palka selles ametis väga palju ei saa, aga igasugu maised ahvatlused on hästi käeulatuses. Näiteks kui on lõbujanu, siis on lihtne Poska tänava residentsis tüdrukute ja šampusega lõõgastuda või käia linna kulul teistes linnades sõprusvisiidil. Tallinna raad on tegelikult läbi ajaloo kõvasti pummeldanud. Kuna mul neid eesmärke ei ole, tulevad minu jaoks rohkem esile selle ametikoha miinused.

Teine vastus on see, et ega linnapea amet ole üleliia tähtis. Linnapea on rohkem esinduskuju. Võim peab olema ikka rahva valitud volinike käes, mitte nende üksikute käes, kes seal eesotsas mängivad. Tallinnas on juhtimine nii sassis, et hoia kahe käega peast kinni!

Mis ahastust tekitab?

Põhiline värk on selles, et Tallinna poliitiline juhtkond ei püsi etteantud raamides, vaid trügib nii riigi valdkondadesse kui ka linna mittepoliitilistesse otsustesse ehk ametnike mängumaale. Samas jääb mitu linna otsest ülesannet tagaplaanile. Seaduse järgi peab omavalitsus austama riigis kehtivat korda ja valitsemismudelit. Tallinnas nii ei ole.

Kõige kirkam oma üleannete mittetäitmine on Tallinna lasteaedade küsimus. Kujutage ette, et sul saab laps või lapselaps pooleteiseaastaseks, lähed linnavalitsusse ja ütled, et tahaks last lasteaeda tuua. Nad naeravad su välja. Lapsi võetakse ainult vabade kohtade olemasolul, aga neid nii väikestele peaaegu ei ole, kuigi nende tagamine on seadusega ette nähtud linna ülesanne.

Kui linnaametnikud saaksid otsustada, kas linnal on vaja avada linnapood või asutada pank, kuhu matta aastas kümme miljonit eurot – [nad ei lubaks seda] never, never! Linnal on palju pakilisemaid vajadusi. Aga linnapoliitikud otsustavad linnapoodide, pankade ja isegi telejaamade ülalpidamise kasuks ning teevad ametnike töö oma mallide järgi eest ära.

Kuidas nad riigile selga astuvad? Näiteks on riigi valdkond kõrgem ja erialaharidus. Aga nemad võtsid kätte ja tegid Tallinna ametikooli. See võib iseenesest olla tore, seal õpetatakse elektrikuid, keevitajaid ja aednikke, aga see pole linna ülesanne. Miks te tegelete selle küsimusega, mis pole teie küsimus?!

Meil on selgelt paigas riiklik sotsiaalkindlustuse süsteem, aga Tallinna linn on otsustanud ka selles osas riigiga konkureerida, et pensionärile on vaja linnakassast maksta lisapensioni, mis tekitab tohuvabohu ja ebavõrdsust – mille pärast on Viimsi pensionär halvem kui Tallinna pensionär?

Konkreetselt: mis oleks need kolm asja, mis te kõigepealt paremaks teeksite?

Esiteks lõpetaks lasteaia järjekordade süsteemi ja kehtestaks pooleaastase etteteatamise tähtaja. Näiteks on täna 19. august, lähen linnvalitsusse ja teatan, et toon lapse 19. veebruaril lasteaeda – ja kõnnin rahulikult välja ning edasine ei ole lapsevanema, vaid linnavalitsuse mure. Soomes on etteatamise tähtaeg neli kuud ja keegi ei kujuta ette, et linnavalitsus oma kohustust ei täida.

Teine asi tundub tehniline, aga on hästi praktiline. Eestis on kakssada omavalitsust, aga vaid üks on selline, kus ei ole riigimaanteid. Võiks arvata, et äkki seal ei ela inimesi. Ei, seal elab pea pool Eesti Vabariigist – see on Tallinna linn! Riigimaanteed tuleb ehitada ka Tallinna, sinna, kus elavad inimesed. Linn peaks andma maanteekoridorid ette, peaks andma riigile võimalused, et maanteed ehitataks ka Tallinna. Maanteeamet loeb oma üleandeks liiklejate vajaduspõhise maanteevõrgu väljaarendamist, aga Tallinnas on nad selle unustanud. Helsingis näed, kuidas maanteed algavad sadamast, olgu need teise tasapinda tõstetud või maa alla rajatud. Vaadake, mis saab, kui algab september ja inimesed tulevad linna tagasi: millised vägevad ummikud meil siis tekivad, kuigi maailma metropolide mõttes pole linnas elanikke kuigi palju.

Kolmandaks peaks korraldama niimoodi, et enam-vähem kõik linna ehitatavad eluasemed arvestaksid erivajadustega inimestega või oleks kergesti kohaldatavad invasõbralikuks. Praegu räägitakse linnaasutustesse invajuurdepääsust, aga neid oleks vaja igale poole. Linnas tuleb kehtestada kord, et siin tohib ehitada ainult invasõbralikke eluruume, nn tavalisi kortereid on ebaproportsionaalselt palju.

Jüri Mõis oma kodu juures Merirahu sadamas. FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Poliitikasse tulles panete oma eduka mehe maine kõvasti kaalule. Kas olete mõelnud sellele, et kui teie valimisliidu lend kujuneb madalaks, siis otse öeldes lasete ju endale jalga.

Lapsepõlves oli meil Pärnu lähedal Saugas oma poistekamp. Aastal 1968 leppisime Lavassaare poistega kokku, et teeme suure jalgpallimatši. Ostsime ühte värvi kollased särgid, joonistasime tušiga numbrid seljale, kutsusime rahva kohale. Kõik olid põnevil. Kaotasime küll 5:0, aga kokkuvõttes oli see vahva ettevõtmine.

Samamoodi on nüüd valimistega. Kui meie ideed suurt toetust ei leia, ega sellest midagi juhtu, aga kena projekti oleme teinud igal juhul. Ma ei ütle, et halb tulemus meile jalga tulistamisena mõjuks.

Kui palju motiveerib teid poliitikasse tulema see, et Tallinna linnajuhtidele heidetakse ette korruptiivsust?

See ei ole päris õige minu vaatevinklist. Korruptsioon on minevik. Pärast seda, kui kolm aastat tagasi läks omavalitsuste korruptsiooni uurimine tavapolitseilt kaitsepolitseile, on asi nii läbipaistvaks läinud, et need, kes räägivad, kuidas nad lähevad korruptsiooniga võitlema, elavad minevikus.

Olen kuulnud teooriat, et kuna teil ja Sõõrumaal ja teistel ärimeestel on ärielus kõik saavutatud ning puudu on vaid võim, siis seepärast tuletegi poliitikasse. Mis ütlete?

Räägitakse, et Putin kutsus ka oma oligarhid kokku ja ütles, et kuulge, mehed, te olete kõik saavutanud, teil on ilusad majad, ilusad autod, suvilad, kaatrid, isegi eralennukid ja helikopterid, mis te arvate, kas nüüd oleks aeg ka inimeste peale mõelda? Selle peale olla oligarh Roman Abramovitš vastanud: «Nõus. Mis te, mehed, arvate, kas kahesajast inimesest igaühele piisab?» (Naerame.)

Ei ole meil oligarhiks saamise kavatsust! Pigem on kõrvaltvaataja tunne, kuidas küll asju õigetele rööbastele ei saa, sest see on ju nii läbi näha, kuidas asju tuleks teha.

Miks ei saa õigetele rööbastele?

Ega vist ainsat põhjust ole. Praegu teeb mulle palju muret uustulnukate sõjakus. EKRE ütleb, et «Anname tuld!», järelikult läheme sõdima. Paljud teised on ka lubanud platsi puhtaks lööma tulla. See ei ole kohane. Jätame linnaelus ikka igaühele sõnaõigust, nii kuidas valijad otsustavad.

Kui olin omal ajal poliitikas, nägin kontrastina, et Skandinaavias ja mujal ei ole omavalitsustes koalitsiooni ja opositsiooni, nagu on endises sotsialismileeris. Kui ma siin sellest rääkisin, ütles Mart Laar, et tuleb Edgar Savisaarega võidelda, mitte temaga koostööd teha, ja volikogu esimees Rein Voog Reformierakonnast ütles, kuidas ma olen lihtsalt loll ega saa üldse asjadest aru. Oleks siis nende 17 aasta jooksul keegi Soomes käinud ja tundnud huvi, kuidas seal asjad käivad... Meil on endiselt nii, et saad 50 protsenti pluss ühe hääle ja ajad ülejäänud kraavi, st opositsiooni – ära nende käest üldse midagi küsi! Seda malli tuleks muuta.

On teil varasemast poliitikakarjäärist midagi ka kaasa võtta või oli siis hoopis teine aeg?

Üllatavalt vähe on selle ajaga muutunud. Ma ei tea, kas sellepärast, et inimesed on vähe muutunud, või sellepärast, et poliitika ei olegi tohutus muutuste tuules, nagu majandus on kasvanud ja uus majandus on hakanud prevaleerima vana majanduse üle. Ainult rahvas on jõukamaks saanud ja seetõttu laekub linnale rohkem tulu. Minuaegses linnavalitsuses oli eelarve neli korda väiksem: 2000. aastal 2,4 miljardit krooni ja praegu on umbes 600 miljonit eurot. Aga suures plaanis muudatusi pole.

Miks teil tollane aeg poliitikas nii lühikeseks jäi? Kas tüdisite ära või saite aru, et poliitika pole päris teie veregrupi teema?

Mul oli siis veel palju mõtteid ettevõtluses edasi minna, näiteks sai vahepeal teha küll vaguniäri, küll Nelja Energiat, küll puidu- ja betooniäri – kõik need ideed olid tollal sündimata. Nii et ega ma poliitikast lahkumist väga taga nuta. Pigem oli too ootamatu ekskursioon poliitikasse, mis andis palju häid kogemusi ja elamusi.

Nüüd tunnen, et mul on rohkem aega. Siis ei olnud aega. Lisaks oli mul linnapeana suur probleem, et ei saanud oma investeeringute eest hoolitseda. Sa ei tohi käituda mitte ainult korruptiivselt, vaid kuna oled insaider, ei tohtinud tekitada ka huvide konflikti või tegutseda kahtlustäratavalt. Ja kui oled 24 tundi rakkes, siis sa ei jõuagi kõike jälgida, magad investeeringute juures pidevalt maha midagi, mida peaks tegema. Aga investeeringutega on nagu aiandusega: pead kogu aeg kastma ja väetama ja umbrohu ära võtma. Kui sa seda ei märka teha, läheb aed rohtu ja saak jääb kehvaks. Mu investeeringud läksid ka nonde kolme aastaga rohtu.

Millele praegu põhiline aeg kulub? Meedias kohtab üldsõnalisi viiteid, et olete ärimees ja ettevõtja.

Mis ma ikka salatsen – põhiline aeg kulub kolmele lapsele, nii et isegi neljale lapselapsele jääb liiga vähe aega. Tegelikult on mul viis last, aga kaks on juba suured. Kuid kolm on alles koolieas, pole veel n-ö autojuhtimiskõlblikud. Neid tuleb palju transportida, trenni viia ja sealt tuua. Päris iseseisvalt nad hakkama ei saa.

Mu investeerimisstrateegia on selline, et püüan olla mittebörsiettevõtetes suuruselt teine aktsionär. See on hea strateegia sel juhul, kui sul on head partnerid. Sa ei ole nii väga esimese löögi all, ei pea väga oma und rikkuma, ei ole väga otsustuspositsioonil, vaid pigem nõuandval positsioonil. Tegelen rohkem juhtimisalaste konsultatsioonidega kui aktiivsete turu hõivamise plaanidega.

Vanasti olite tubli spordimees. Kas nüüd ka veel sporti teete?

Jajaa, hommikuti käin jooksmas, aga aktiivseks sportlaseks ei saa mind kuidagi nimetada. Mul on viis aastat puusaliigese vahetusest. Joosta saan, aga tunne on, et ressurssi peab hoidma.

Olete ühtekokku vähemalt kolm kümnendit tõsiselt rabelenud ja sebinud, mis paneb küsima, mille nimel. Mida olete elult taotlenud?

Naljakas küsimus... Tegelikult olen olemuselt talupoeg. Niidan siin ise muru, hooldan aeda ja jalkaplatsi. Võin pärast keldris näidata, mis masinad mul kõik on. (Näitabki.) Minu unistus on elada tänapäevases tsivilisatsioonis. Kunagi oli unistus pesta käsi voolava veega kraanikausis. Kui sellega oli korras, läksin oma tavaliste soovidega samm-sammult edasi. Olen tahtnud minna inimkonna saavutustega kaasa, et oleks tehniliselt nüüdisaegne elu. See ongi minu mõte – harrastada tulevikku suunatud elustiili ja seda teiste hulgas propageerida.

Siin teie avaras ja moodsas kodus näen, et too eesmärk on teil õnnestunud päris hästi kätte saada.

Jah, kui sa sellel teel liigud, siis sa oma eesmärgi ka saavutad, kui oled vähegi püsiv. Küsimus on selles, mis sa eesmärgiks sead. Kapitalismi eesmärk on jõukas kodanik. Ma ei ole endale muud eesmärki osanud seada. Kirjanduslikke ega musikaalseid eesmärke mul ei ole.

Mis veel peale püsivuse on teil aidanud oma eesmärgini jõuda?

See on üks äärmiselt huvitav küsimus.

On üks teooria, et iga inimene on sündinud miljonär. Aga kui ta tegelikult ei ole miljonär, siis miski on tal elus valesti – kas teeb valesid otsuseid või teevad teised valesid otsuseid, mis seda rikkust hävitavad.

Ütleme, et võid sündides arvestada saja miljoniga. Kui sündisid valesse riiki, näiteks Valgevenesse – võtame kohe 90 protsenti maha. Sündisid keskmisse riiki, nagu Eesti, võtame 30 miljonit maha. Oleksid sa sündinud Šveitsi, poleks midagi maha läinud. Edasi: valisid hariduse, mis sulle ei sobi – 70st pool maha, jääb 35 miljonit. Võtsid vale mehe või naise – veel kord pool maha. Läksid valesse kohta elama, kus ei ole võimalik oma erialale rakendust leida – jälle midagi maha. Jne. Lisaks võivad veel teised teha sulle mõjuvaid valesid otsuseid, näiteks jääb Eestis Rail Balticu raudtee ehitamata – jälle läheb igal eestlasel mingi osa maha. Kui sa niimoodi edasi lähed ja rumalusi teed või neid tehakse, siis nii su miljonid kaovadki.

Näiteks mis juhtub, kui Rail Baltic tuleb Riiast läbi Pärnu Tallinna hoopis Peterburi poolt, sest Nõmme mutid karjuvad, et Nõmmelt ei mahu läbi, ei ole võimalik? See kõik tuleb jälle meie varandusest maha. See ei ole vaid viis minutit ümbersõitu, nagu räägitakse. See raudtee ehitatakse sajaks aastaks. Ja kui tahame, et seal sõidab 3000 inimest päevas, siis selle ringisõidu peale läheb kaduma 5000 inimese aastane tööaeg. Sellised rumalused on ka põhjus, mis mind poliitikasse ajab: et need otsused ei võtaks meie rikkust maha.

Teie arvamusavaldused tekitavad sageli poleemikat, ajavad hulga inimesi tagajalgele. Kas teete neid osalt ka selleks, et teisi irriteerida ja provotseerida?

Võtan siin jälle saja miljoni teooria sabast kinni. Kui näen ilmselgelt valet mõtteviisi või valet otsust, tahan saada asja õigeks, et me ei kaotaks mingi rumaluse peale taas mingit osa oma varandustest. Selle prisma järgi olen oma arvamust avaldanud. Ideaalide nimel peab ju võitlema ja propaganda on tähtis. Mis need arvamusavaldused muud on kui oma vaadete propageerimine. Võin iga oma lauset argumenteerida ja pikalt põhjendada.

Jüri Mõis oma kodu kabinetis raamaturiiuli ees. FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Kahte teie ammust ütlemist, et «tahate saada järjele, tulge Tallinna», ja et te «ei tea moodsat elutuba, kus oleks raamaturiiul», jäädakse mäletama elu lõpuni. Kas teinekord pole ohtlik nii uljaid avaldusi teha, sest neid saab alati teile nina alla hõõruda?

(Vaatab elutoas ringi.) Aga kas mul on siin raamaturiiul?

Ei ole.

Ma ütlesingi, et elutoas ei ole. Siia ei sobi raamaturiiul. Mul on raamaturiiul kabinetis, ma pärast näitan. (Näitabki.)

Tallinna tulek on jälle saja miljoni küsimus. Ma tõesti arvan, et kui tahad jõukust, on vaja Eestis tulla Tallinna. Selles ei ole midagi valesti. Õige võib olla ka see, et maal on hea elada, sest maal on ilus. Aga sel juhul on tegemist teistsuguste väärtustega. Mille eest sa siis lapsi korralikult koolitad? Majanduse loogika on alati samasugune.

Investorina peate olema paratamatult pika vaatega mees. Trafaretne küsimus küll, aga öelge, kuhu Eesti liigub!

Praegu liigub Euroopa Liiduga kaasa, ulbib. Euroopa Liit läheb ikka õiges suunas.

Mul ei ole väga suurt muret, aga ikkagi usun, et nad võtavad mõistuse pähe ja muudavad maksuseaduse ära. See ei ole mingi eriliselt suur probleem, aga jube totter on, piinlik.

Suur probleem on see, et iga ühiskond peab hoidma oma inimesed motiveerituna. Niikaua, kui meil ei ole varandusmaksu ega pärandimaksu, on suur probleem, kuidas rikaste vanemate lapsi motiveerida. Ameerikas on nii, et iga põlvkond maksab 40 protsenti pärandimaksu, lisaks on varamaksud. Meie riik on alles 25 aastat vana, põlvkonna pikkus on 30 aastat. Kuna Eesti on nii noor riik, pole meil veel selliseid makse. Aga see on teema, millega peaks tegelema.

Kuidas?

Võtame Eesti 500 rikka tabeli. Neist peaaegu kõigil on lapsed. Ja lapsed avastavad, et on sattunud justkui feodaalühiskonna kõrgemasse seisusesse. Vähesed noored suudavad sellistes tingimustes nn tavakarjääriga edasi minna, õppida mingi korralik amet ja n-ö ühiskonna teenistusse asuda.

Teie olete jõukana selle poolt, et rikastelt rohkem makse korjataks?

Jah! Olen kindlasti selle poolt, et igaüks peab elama põhiliselt omaenese tarkuse ja töökuse peal. See põhimõte aitab teda ka sobivasse keskkonda. See on nii Soomes, Ameerikas, Saksamaal. Meil lähevad lapsed kooli ja näitavad oma uut telefoni, et vohh, mis mul on. Aga see pole lapse saavutus. See on tema vanemate saavutus.

Loodan, et ehk Euroopa Liidus tuleb ühtne maksusüsteem. See lahendaks väga paljud probleemid. Mina tahaks Euroopa Liitu rohkem riigina näha. Suure riigina saad rohkem jõudu kulutada, et paremad tingimused luua ja asjad õigemini paika panna. Ei ole eestlastel vaja teistsugust maksusüsteemi kui lätlastel või soomlastel.

Selline föderalism on paljudele eestlastele õudusunenägu!

Föderalism muudaks asju positiivsemaks. Meil oleks ühine sõjavägi. Meil oleks palju rohkem ühiseid väärtusi, keegi ei hakkaks tegema uut idiootset tulumaksuseadust. Erasektori areng on palju vabam ja palju suurem – õpid kiiremini inglise keelt, Postimees muutub ingliskeelseks ajaleheks.

Ja mis saab eesti keelest ja kultuurist?

Ega see kao. See jääb, sünnipäevadel räägime eesti keeles ja anekdoote räägime eesti keeles, olgu või Putinist. Eesti keel säilib kindlasti paremini. Isegi võru keel säilib Eesti riigis. Ja mulgi keel.

See on jälle saja miljoni teema. Kui teeme otsuse, et meie, eestlased, sellist föderalismi asja ei taha – läheb jälle midagi kõigi meie jõukusest maha.

Elame, näeme. Kindlamini saab küllap vaagida seda, kas Tegusast Tallinnast võib kunagi saada erakond.

Jah, nemad seal kontoris Mere puiestee 8 räägivad sellest. Nemad, st kõik teised peale minu. Kui see muutub reaalsuseks, siis ma võib-olla mingist juhendaja rollist vabatahtliku töö korras ära ei ütle, aga riigikogu liikme töökoormust ma küll ei taha.

Kas seepärast ei taha, et olete elus juba küll ja küll pingutanud ning nüüd võiks seda, mille nimel on 60 aastat elatud, lõpuks nautida?

Kas nüüd nautida, aga oma plaani järgi tegutseda. Olen olnud väga palju hõivatud, ka eraäris on olnud väga pikalt ilma puhkepäevadeta perioode. Tahan oma režiimi. Praegu mulle sellest piisab, kui saan volikogu liikmeks – siis saan ka ehk kaasa aidata olukorra parandamisele, et sada miljonit ikka siia jääks.

CV

Jüri Mõis (60)

Ettevõtja, valimisliidu Tegus Tallinn eestvedaja

Sündinud 25. oktoobril 1956 Pärnus

Haridus

1964–1974 Pärnu 4. keskkool

1974–1980 Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskond, ökonomist

1988–1989 Eesti Kõrgem Kommertskool, rahvusvaheline ärijuhtimine

1998 INSEAD (Prantsusmaa), täiendõpe: globaalmajanduse tulevik

2006 EVCA (Lausanne), täiendõpe: riskikapitali juhtimine

Töö

1980–1983 EMI teadur

1984–1991 ETKVL, logistik; Koondis Auto finantsjuht

1991–1998 Hansapanga asutajaid, peadirektor ja juhatuse esimees

1999 siseminister Mart Laari teises valitsuses 1999

1999–2001 Tallinna linnapea

2002–2009 raudteelogistikafirma Meta-EKS asutajaid, juhatuse esimees

alates 2009 erainvestor

Pressisõber 1999

Abikaasa Kerttu Olmann-Mõis, kolm last; eelmisest abielust Tiina Mõisaga kaks last; neli lapselast

Seotud lood
18.08.2017 21.08.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto