Sisukord
Sõbranna
Postimees
19.08.2017
Eesti Vihma ennustamisel jagub meil arenguruumi (1) Välismaa Võikaim terrorirünnak tabas Barcelonat 30 aastat tagasi Kohalikud oskasid karta halvimat Barcelona leinas rünnaku ohvreid Kataloonia püsib peamise terroripiirkonnana 1995. aastast Pommimehe õnnetus võis säästa Hispaaniat suuremast tragöödiast Hispaania sport leinab, aga ei peatu Arvamus Juhtkiri: Eesti raha lodeva naabri kasiinos (1) Madis Kimmel: maailmarahuni läbi terrori ehk Islam kui «rahureligioon» (86) Edasi 1989. aastal: arvamusi Stalinist (1) Hiline mastilangetaja (1) Õiglaselt tipus (1) Kindral Lee jätkuv lahing (13) Avalikult Savisaare vastu (2) Kultuur Filmiarvustus: «Emoji film» on põrkav, vilkuv, väsitav ja küsitav positiivsusepomm Sport Tänaku rehviloterii jackpot Froome sihib unikaalset triumfi (1) Koondise palderjan fännidele Mart Soidro: kümnevõistlus nagu elu Tarbija Koolikotti valides ei tohi lapse tahtmisega kaasa minna (1) Suur ostukorvi hinnavõrdlus: augustis on soodsaim ostelda Prismas Arter Tunnike tänavamuusikuna: eurod, dollar ja tööpakkumine Suurim Eesti patrioot on 62-tonnine tank Challenger 2 (4) Silmini motosõprade meepotis Jüri Mõis: iga inimene on sündinud miljonär (2) Perekond Visnap viib Eesti kunstnike loomingu laia maailma Filmiarvustus: «Emoji film» on põrkav, vilkuv, väsitav ja küsitav positiivsusepomm Tiina Pargi kolumn: stseen Georg Otsa haual Postimehe nädalahoroskoop 19.–25. august Kuus naist metsas, sünnipäevast rääkimata ehk kuidas elada üle Erna matk Kaunid kleidid on kui suvelõpu lilled VIDEOD: Supervorm välijõusaalist Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Kuus naist metsas, sünnipäevast rääkimata ehk kuidas elada üle Erna matk

6 min lugemist
Punktides tuli täita ülesandeid, näiteks teha vanaaegse trükimasinaga ette antud tekstist võimalikult täpne koopia. Ülesannet täidab Ele Pärtel, taustal (vasakul) loo autor, Eneli Mikko, Mailis Alt, Maiu Müürsepp ja Liisi Laasik. FOTO: Erakogu

Kui tahad endale tõestada, et silme ees terendav keskiga ei tähenda tegelikult midagi hullu, tasub sõbrannad kokku koguda ja ennast üheskoos looduses proovile panna.

Tellijale

Noh, kas pabistad ka? On ju paha tunne, pool elu läbi! Mõtle, varsti käid juba viiekümnendaid...

Siit ja sealt hakkas see jutt peale juba suve algul, paar kuud enne mu 40. sünnipäeva. Kuigi minapilt on jäänud kuhugi kahekümnendate lõppu ja pole seda tunnetki, et peaks hakkama kodus sussi sahistama, kipub siiski ligi kuri mõte: kas nüüd ongi kõik? Keskiga käes?

Õnneks teatab hea tuttav Maris Sild, et tema läheb oma tiimiga augustis taas Erna matkale. Mis võiks olla parem viis ümmarguse sünnipäeva tähistamiseks ja keskikka sisenemiseks kui eneseületus Eesti ühel raskemal matkasündmusel? Tehtud-mõeldud.

Annan teada, et otsin Ernale kaaslasi, ja enne kui arugi saan, on võistkond koos. Kuus vaprat naist, keda ühendab tutvus minuga. Keegi meist ei ole varem Ernal käinud. Hindame oma võimeid ja kogemusi ning otsustame jalge alla võtta tänavu esimest korda kavva kuuluva 16-tunnise matka. Ehk skautliku matkaraja. Matkani jääb kaks kuud.

Ettevalmistusega me end üleliia ei vaeva. Keegi meist pole diivaniloom – kõik teevad sporti ja liiguvad palju, võhma ja jõudu jagub. Meie hulgas on maratoniks valmistuv jooksja, mägimatkaja, püstivõitluse harrastaja, seiklussportija, kaks järjepidevat jooksuharrastajat. Meie nõrgim koht on orienteerumine: ainus kogenud kaardilugeja on Ele, kes on meist kõige kogenum matkahunt. Selge, et see poleks õige Erna, kui Elel üksinda tuleks meid metsast läbi juhtida ja meie vagurate lambukestena tema sabas sörgime. Seega võtame vähendatud koosseisus ette mõned orienteerumisüritused, kus saame vähemalt selgeks, kuidas arvestada kaardil märgitud punktide kaugus vahemaaks maastikul ja mismoodi suuna määramine täpselt käib.

Kohtume ka Marisega, kes jagab praktilisi nippe: jalga panna kaks paari sokke (siis hõõruvad sokid omavahel, mitte jalgu); jooksuretuusid annavad hästi sooja ja kuivavad ruttu (sest märjaks saab nagunii); teistelt võistkondadelt pole vaja häbeneda abi paluda; söögi kaasatassimisega ei tasu üle pingutada, kuid õigel hetkel on purk kokakoolat kui jumalate nektar.

Ootamatu ummik metsas

Endale omaselt ajan veel viimastel päevadel taga korralikku matkaseljakotti, siis pakin asju kolm korda ümber ja saan lõpuks kotti enam-vähem mõistliku valiku: vahetusriided, viis paari varusokke, müslibatoonid, rosinad, energiageelid, poolteist liitrit vett pooleliitristes pudelites, esmaabikotike, GoPro kaamera, vihmakeep. Vannitoakaal näitab koti raskuseks 6,6 kilo. Kerge! Ärevus on sees, uinuda on raske, kuigi hommikul tuleb stardipaiga poole sõitma hakata juba enne kella kuut. Peas keerlevad stsenaariumid: mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Kui katkestame? Kui eksime ära? Kui keegi saab viga? Kui läheme totaalselt tülli? Viimast kahte tuleb iga hinna eest vältida.

Erna matk on võistlus, kuid aeg ei ole siin kõige tähtsam. Tuleb lõpetada ette antud aja sees (meie puhul 16 tundi), väärtuslikke võidupunkte korjatakse aga kohtades, kuhu tuleb ühiselt orienteeruda ja seal eri ülesandeid täita. Esimene üllatus, mis meid stardis tabab, on kaardi suurus: 1 : 50 000 on ikka palju suurem üldistusaste kui teisipäevakutel harjutanud olime. Paneme paika oma strateegia: miks minna otse, kui saab ringiga. Ehk eelistame võimalusel teid ja radu otse läbi soo ja võsa ragistamisele.

Algus on eufooriline. Saame esimese punkti koordinaadid ja suudame need kaardile kanda. Mingi poolteist kilomeetrit, häh! Päike paistab, aga veel ei ole liiga palav.

Kui õhupüssiga laskmine Mailis Altil ebaõnnestus, siis ammuga tabas ta suurepäraselt. FOTO: Erakogu

Esimeses punktis ootab aga ummik – ülesandeks on laskmine ja meie ees on mitu 24 tunni võistkonda, kes oma järge ootavad. Võtame päikest ja punume üksteisele patsid pähe. Skaudilaager ikkagi.

Laskmisülesandest kuuldes põrkab Eneli pettumusest üles-alla nagu pall – ta üritas meid mitu korda agiteerida ka lasketiirus harjutama, ent teised ei võtnud vedu või ei sobinud välja pakutud ajad. Nüüd maksab see meile kätte – õhupüssiga lähevad mööda kõik lasud, püstoliga maastikul liikudes tabab Liisi päris hästi, aga ei pane tähele ühte märklauda. Tuju meil sellest märkimisväärselt ei lange.

See, kuidas jõuda järgmisse punkti, nõuab peamurdmist ja vaidlemistki. Punkt ei ole kaugel, linnulennult ehk mõni kilomeeter, aga minna tuleks läbi soo. Valime teed ja rajad, mis tähendab vähemalt kolm korda pikemat distantsi. Vahet pole, jõudu meil jagub! Pärast matka on GPS-seadme joonistatud kaardi pealt huvitav jälgida, kuidas konkurendid otse lähevad ja meie üüratu ringiga. Kaotame siin üle tunni ega teegi seda enam tagasi. Aga – aeg siin ju tegelikult ei loe.

16-tunnise matka puhul võib nõnda suuri ringe endale lubada, isegi 27-kraadise kuuma ja lauspäikesega. Kuid pikemale distantsile minnes ei tule selline strateegia kõne alla: kulutab liiga palju energiat ja ka aega, sest oluline on püüda enne pimeda saabumist läbida võimalikult palju punkte. Ja ausalt öeldes on mööda metsateid kõndida ka märksa üksluisem.

Nii leiame ka meie end peagi julgelt katsetamas – kui kaks kilomeetrit otse itta minna, peaksime järgmisele teele välja jõudma ja hoiame viis kilomeetrit kokku! Mudajärve ümbritseva, augustikuises leitsakus uimastavalt lõhnava soo ületamine on tagantjärele mõeldes selle matka üks ägedamaid elamusi, ehkki tollal kordasin mõttes kõiki teadaolevaid vandesõnu ja hüppasin mättalt mättale, klammerdudes tasakaalu hoidmiseks kidurate sookaskede külge. Ei ole tore põlveni haisvasse soomutta vajuda – jalga on nii raske välja tõmmata, nagu ripuks «Röövlitütar Ronja» raamatust tuttav tötskääbus tossu otsas. Soo ilu jäädvustub ainult mällu, sest kaamera väljavõtmiseks pole aega ega käsi ja ausalt öeldes ei tule see pähegi.

Naeratus kaob näolt

Muda saame kogeda veel mitu korda, sest loomulikult jääb meile ette lugematu arv eri sügavusega kraave. Nende ületamiseks saame ronida mööda pehkinud tüvesid ja harrastada kaugushüpet. Jalad on kogu aeg ligased ja lirtsuvad. Alguses vahel ikka kuivatame jalgu ja paneme kuivad sokid märgade tossude sisse, kuid peagi loobume – nagunii oled kümne minuti pärast jälle märg. Arvestades pea kohal lõõmavat päikest, on see omamoodi mõnusalt jahutavgi. Nii mõnigi võistkonna liige saab selle eest aga karistuseks villid varvaste alla.

Loo autor plaasterdab Liisi Laasiku varbaid. Märjad jalad on villidele soodne pinnas. FOTO: Erakogu

Fikseerin hetke, mil meeskonnal väsimus võimust võtab, naeratused näolt kaovad ja tuju tõsiseks muutub: kümme tundi algusest. Palav on, kohutavalt palav. Kuigi joome lakkamatult vett ja täidame pudelid igas punktis, ei ole metsapeatusi vaja teha. Teine nuhtlus on parmud, aga selleks ajaks oleme loobunud neid peletamast. Las söövad, vahet pole. Nõgeseväljad, millest otse läbi murda, on meile kui jalutuskäik lilleaasal. Spordiretuusid kuivavad tõesti ruttu, ent nõgeste ja ohakate eest ei kaitse. Keegi meist ei kanna järgmise nädala jooksul lühikest seelikut.

18.08.2017 21.08.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto