Sisukord
Arvamus
Postimees
20.02.2020
Osula tarkvarafirma vallutab Aafrika ja Ameerika (3) Eesti Noor hooldekoduelanik: meditsiin hoiab elus neid, kes kunagi elama ei hakka (14) Riigikogu uurib vesinikuenergeetikat (7) Seksuaalsuhe õpilasega viis õpetaja kohtu alla (10) Mälestades Eesti tanki nimega Külli Majandus Yandex.Taxi kavatseb jätkata tegevusloata Rimi muutis kilekotid tasuliseks kriitika ja konkurentide kiuste (4) Välismaa Bloomberg ostis koha USA presidendivalimistel (1) Vene aktivist pani seksiskandaaliga Macroni partei kõikuma Vene humanitaarteadused on rahastamisreeglite tõttu tupikseisus Arvamus Marek Strandberg: miljonilinn Tallinn (14) Andres Herkel: aga Venemaa valmistub sõjaks (25) Vilja Kiisler: ajuvabadus ei tähenda sõnavabadust (17) Juhtkiri: elukvaliteet ja surm (3) Aivar Pau: jagamismajanduse ämber (13) Meie Eesti Kadri Tammepuu: lahendusi perearstide nappusele (1) Asendusarstid päästavad päeva Kultuur Eesti kunst saab erakordse võimaluse (1) Eesti kaasaegsele kunstile on omane väga tugev eksperimentaalsus (1) Kui kirest kasvab katastroof Ühe soovi täitumine Sport Euroopa võrkpallijuhiks pürgiv Pevkur: mõnes suurriigis pole vollet sisuliselt olemas PM Skopjes ⟩ Korvpallifännid mäletavad hirmsat sauna, kuid usuvad nüüd võitu Tarbija Rimi muutis kilekotid tasuliseks kriitika ja konkurentide kiuste (4) Reis Somaalimaa – riik, mida pole olemas Maa Elu Nädala mõte: lapsed metsa (3) Arst maainimeste tervisest: ülekoormuse hind on tervise kadu või siitilmast enneaegne lahkumine Kaitsealuste maade riigile ostmise järjekord lüheneb jõudsalt Teadlane, kes kinkis meile magusama sõstra Palgitöö käsiraamat aitab kooliraha kokku hoida Halba ventilatsiooni saab parandada Mis toimub meie ilmaga? (1) Tatrapliinid lõhetartariga kodumaa sünnipäevaks Salatikasvataja püüab öösel rohkem pilku kui päeval (1) Olukord Peipsil: kõik teevad hirmsasti tööd, aga raha ei teeni keegi (1) Tartu Teatripublikut kimbutab parkimiskitsikus (2) Kuldsete tammelehtedega medali pälvinud päästja riputab vooliku varna Marja tänava kõnniteedel laiutavad autod Tartu ettevõtlusosakonna juhataja läheb pensionile Keskkonna­hoidlikkust järgides võib sattuda rohepesu ohvriks Triin Lellep salvestas Eestile mõeldes loitsulise video Meelelahutus Koomiks Sudoku

20. augusti klubi liige: olgem uhked!

3 min lugemist
20. augusti hilisõhtul 1991 kuulutas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 69 poolthääle ja mitte ühegi vastuhäälega välja Eesti riikliku iseseisvuse. Fotol (tagant ettepoole) Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, asetäitja Marju Lauristin ja juhataja Ülo Nugis. FOTO: Arhiiv.

Meid oli 69 ülemnõukogu liiget, kes me iseseisva Eesti Vabariigi taastasime kui rahvusriigi. Neist 69st on 11 juba igavikuradadele läinud. Nemad ei saanudki teada, et jõuab kätte aeg, kui meil siin Eestis hakatakse rahvustunnet natsismiga, teisisõnu hitlerismiga samastama.

Meie olime ju tookord rahvusriiki taastades uhked. Usun, et oleme seda tänaseni. On meil selleks ka õigust? On!

1989. aastal, ülemnõukogu valimiste eelõhtul, oli eestlaste osakaal Eesti NSV rahvastikus vaid kolm viiendikku, täpsemalt 61,5 protsenti! Nõukogude Liidu seaduste järgi valis ka sõjavägi, aga kui palju seda Eestis oli, oli saladus. Pealegi võidi seda valimiste ajaks suurel hulgal ka juurde tuua. Nii et rahvusriigi taastamiseks polnud see üldse mitte lootusrikas seis. Kuid Eesti juhtkond oskas siis tegutseda ikka väga targalt ja läbimõeldult. Kandidaatidele paiksustsensus, sõjaväelastele neli ühemandaadilist kinnist valimisringkonda, ja eestlased võtsid avatud ringkondades peaaegu neli viiendikku mandaatidest. Mõelgem: kolmele viiendikule rahvastikust neli viiendikku parlamendikohtadest! Me ei tohiks unustada, mida need arvud tähendavad, kuidas nendeni jõuti, ja mis oleks juhtunud, kui oleks kuidagi teisiti läinud. Äkki läheb seda kunagi edaspidi vaja, kui jälle kaalume, kuidas Eestit arendada ja edendada?

Mida mõtlesime tookord meie? Uskudes, et NLi tolmu pühime jalgadelt igaveseks, ei tulnud meil mõttessegi mingisse teise liitu astumine. Polnud ka kusagile astuda, sest Euroopa Liit oli veel sündimata. Ja kui ta olekski olemas olnud, vaevalt küll oleks see pannud meid oma riigi, taas iseseisva Eesti riigi tulevikku tookord, sügisel 1991, teises valguses nägema.

Ei näinud seda teises valguses ka Põhiseaduse Assamblee, kelle töö 1992. aasta 28. juunil  rahvahääletusel uue põhiseadusena vastu võeti. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu, ütleb põhiseaduse 1. paragrahvi 2. lõige. Üheselt ja selgelt!

Eesti astumine Euroopa Liitu 1. mail aastal 2004 sai võimalikuks alles siis, kui 14. septembril 2003 – ka rahvahääletusel! – oli vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadus.

Tänaseks oleme kolmteist aastat ELi liikmesriigiks olnud, üks selle liidu asutajaliikmetest, Suurbritannia, on aga juba astunud liidust lahkumise teele. Lahkumise vajadusest kõnelevaid hääli on kuulda olnud mujaltki. Maailm muutub kiiremini, kui arvata on osatud.

Mis peaks juhtima meid selles muutuvas maailmas, kus meil endilgi paratamatult muutuda tuleb?

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul ütleb, et meie riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Sellega ongi kõige olulisem öeldud. See on läbi paljude inimpõlvede meieni jõudnud ürgülesanne, mida me ei tohi kunagi üle jõu käivaks pidada, ka siis, kui muutuv maailm sellesse aina uusi tundmatuid lisab. Meie riik on ainult sellel neljakümne viiel tuhandel ruutkilomeetril, ning meie rahvuse, tema keele ja kultuuri säilimise saame tagada ainult siin. Me saame kestma jääda ainult siin, ja ei kusagil mujal! Aga see tähendab, et otsustusõigus peab siin alati meie kätte jääma. Kolm viiendikku ei muutu mitte alati neljaks viiendikuks.

Maailma võlu on tema eluvormide rikkuses, maastike mitmekesisuses, erinevais inimrassides, rahvustes ja nende kultuurides. Inimkond on tõsises mures, kuidas päästa hävimisohus taime- ja loomaliike, sest palju liike ongi juba hävinud. Aga olematusse kadunud on ka rahvaid ja rahvusi, ja mitte vähe. Kas tõesti saab olla inimesi, kes leiavad, et kui maailmakaardilt kaob veel mõni rahvus koos oma kultuuriga, pole häda midagi?

Eesti riik ei pea kulutama ressursse selleks, et säilitada ja arendada ükskõik missugust muud rahvuskultuuri, vene kultuuri või saksa kultuuri või jaapani kultuuri. Selleks on neil igaühel oma riik. Eesti riik on meie, eestlaste riik. Me peame suutma rahvuse ja riigina püsima jääda, muidu kaob ka meie keel, kaob kogu meie kultuur. Aga see on üks osa maailmakultuurist, elavana seega kordumatu ja hindamatu!

Osakem selle üle uhke olla!

Rein Järlik

20. augusti klubi liige

(lühendatud 20. augustil Toompeal peetud kõnest)

Seotud lood
19.02.2020 20.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto