Sisukord
Teater
Postimees
20.02.2020
Osula tarkvarafirma vallutab Aafrika ja Ameerika (2) Eesti Noor hooldekoduelanik: meditsiin hoiab elus neid, kes kunagi elama ei hakka (1) Riigikogu uurib vesinikuenergeetikat (2) Seksuaalsuhe õpilasega viis õpetaja kohtu alla (4) Mälestades Eesti tanki nimega Külli Majandus Yandex.Taxi kavatseb jätkata tegevusloata Rimi muutis kilekotid tasuliseks kriitika ja konkurentide kiuste Välismaa Bloomberg ostis koha USA presidendivalimistel Vene aktivist pani seksiskandaaliga Macroni partei kõikuma Vene humanitaarteadused on rahastamisreeglite tõttu tupikseisus Arvamus Marek Strandberg: miljonilinn Tallinn (9) Andres Herkel: aga Venemaa valmistub sõjaks (9) Vilja Kiisler: ajuvabadus ei tähenda sõnavabadust (5) Juhtkiri: elukvaliteet ja surm (1) Aivar Pau: jagamismajanduse ämber (1) Meie Eesti Kadri Tammepuu: lahendusi perearstide nappusele Asendusarstid päästavad päeva Kultuur Eesti kunst saab erakordse võimaluse Eesti kaasaegsele kunstile on omane väga tugev eksperimentaalsus Kui kirest kasvab katastroof Ühe soovi täitumine Sport Euroopa võrkpallijuhiks pürgiv Pevkur: mõnes suurriigis pole vollet sisuliselt olemas PM Skopjes ⟩ Korvpallifännid mäletavad hirmsat sauna, kuid usuvad nüüd võitu Tarbija Rimi muutis kilekotid tasuliseks kriitika ja konkurentide kiuste Reis Somaalimaa – riik, mida pole olemas Maa Elu Nädala mõte: lapsed metsa (1) Arst maainimeste tervisest: ülekoormuse hind on tervise kadu või siitilmast enneaegne lahkumine Kaitsealuste maade riigile ostmise järjekord lüheneb jõudsalt Teadlane, kes kinkis meile magusama sõstra Palgitöö käsiraamat aitab kooliraha kokku hoida Halba ventilatsiooni saab parandada Mis toimub meie ilmaga? Tatrapliinid lõhetartariga kodumaa sünnipäevaks Salatikasvataja püüab öösel rohkem pilku kui päeval Olukord Peipsil: kõik teevad hirmsasti tööd, aga raha ei teeni keegi Tartu Teatripublikut kimbutab parkimiskitsikus Kuldsete tammelehtedega medali pälvinud päästja riputab vooliku varna Marja tänava kõnniteedel laiutavad autod Tartu ettevõtlusosakonna juhataja läheb pensionile Keskkonna­hoidlikkust järgides võib sattuda rohepesu ohvriks Triin Lellep salvestas Eestile mõeldes loitsulise video Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mehed, kes tegid midagi

4 min lugemist
Stseen NUKU lavastusest «Mees, kes ei teinud mitte midagi». FOTO: Siim Vahur

Juulis esietendus NUKU teatris Aare Toikka lavastus «Mees, kes ei teinud mitte midagi», mis tugineb kirjanik Mehis Heinsaare lühijuttudele. Miks Toikka Heinsaare lühijutuloomingut üldse dramatiseerima ja lavastama hakkas ning mis sellest mõlema arvates välja tuli? 

Jutu «Mees, kes ei teinud mitte midagi» lavavariant meenutab väliselt August Gailiti «Toomas Nipernaadit». Tuleb võõras mees, ajab külaühiskonnas suhted segi, võrgutab neiu ja kaob süüdimatult oma teed. Kuidas see nii juhtus? Heinsaar ja Gailit pole ju kuigi sarnased autorid. Või on?

Mehis Heinsaar: «Jah, stiili mõttes olen Gailitiga tõesti mõneti sugulushing. Ei salga, et ta on mind mõjutanud omal ajal, õrnas eas. 1990. aastate alguses, kui olin väga vaene, sõin pööningukambris lusikaga tordipulbrit ja lugesin «Toomas Nipernaadit». Ja olin väga õnnelik!»

Aare Toikka: «Heinsaare ja Gailiti lugude Eestimaa on arhetüüpne muinasjutumaa. Selles ma mingit sarnasust näen, mõlemad kirjanikud on muinasjutuvestjad.»

Aare Toikka, kuidas sa tulid ideele just Heinsaare ja just nimelt nende lugude põhjal näidend teha ja lavastada?

Toikka: «Mind hakkas tema lugu mehest, kes mitte midagi ei tee, kummitama. Sain aru, et lavateose jaoks on selles loos draamamaterjali vähevõitu. Heinsaare juttudes on dramaatilised motiivid täiesti olemas, kombineerisin neist loo ja mahutasin eespool nimetatud novelli raami. Lauri Saatpaluga koos me seda protsessi läbisime. Lauri muusika oli otsustava tähtsusega. Saatpalu kirjutas ka monoloogid, mis teksti sisse läksid. Heinsaar isegi luges ühte vahepealset varianti ja andis soovitusi. Nii see protsess käis kuidagi keskpõrandale kokku.»

Lavastaja Aare Toikka «Mees, kes ei teinud mitte midagi» proovis. FOTO: Indrek Rammus

Miks sa selle just NUKUs lavastasid?   

Toikka: «See pidi algselt olema NUKU ja VATi koostöö, aga lõpuks jäi ainult NUKU produktsioon, kuigi suur osa VATi meeskonnast oli ikkagi lavastuse juurde kaasatud. NUKUs on uus suur saal ja ressurssi enam, et sellist suurt muusikalavastust välja tuua. NUKU-l oli huvi, nii ta läks.»

Pealtnäha pole mingit põhjust, miks «Mees, kes ei teinud...» peaks just suvelavastus olema. Kas on kavas seda sügisel edasi mängida?  

Toikka: «See oli NUKU pakkumine, et teeme suvelavastusena. Minu meelest tasuks seda tükki kindlasti sügisel edasi mängida. Ainulaadne tükk nii sisult kui vormilt.»

Kui palju tekst proovide käigus muutus?

Toikka: «Mul tihtipeale tekst muutub proovide käigus. Tekst või liigutus, häälitsus, muu lavateose element, kogu see ollus ongi proovides muutumises. Ma lõpetan muutmised ära paar nädalat enne esietendust, sest esitajad peavad ju harjutama ka.»

Kas Heinsaar Toikkale proovide ajal midagi huvitavat ka soovitas?

Toikka: «Heinsaar andis mitmeid soovitusi ja ma ka järgisin neid. Ma tõlkisin Heinsaare maailma lavale, seega oli tal vaba voli panna veto, kui talle miskit ei meeldi.»

Heinsaar: «Eriti ei üritanud, ainult mõningad üksikud nõuanded. Soovitasin tal laiendada veidi Isand Vanaduse tegevusvälja, siit-sealt aitasin pisut kohendada dialoogi. Aare on tohutult dialoogialdis inimene, tähelepanelik kuulaja, tugeva sisemise intuitsiooniga lavastaja.»

Mehis Heinsaar FOTO: Nuku

Aare ütles pärast esietendust Mehisele umbes nii: «Kuidas Heinsaare maailma lavakeelde tõlkida? See ei ole lihtne. Need pildid, mis sa lood ma ei ole kindel, palju mul õnnestus kätte saada.» Kuidas te nüüd mõlemad sellele vastaksite?

Toikka: «Mulle tundub, et me siiski saime üsna kauni ja klaari ning samas kummastava maailma kätte.»

Heinsaar: «Pärast esietendust julgesin tõesti Toikkale kõik ära öelda, kerge südamega, sest miski enam ei painanud, kogu lavalugu sujus harmooniliselt ja võimsalt. Küll aga polnud see nii proovide käigus, kuna mingite kohtade peal läbimängu käigus tabas mu meeli lausa äng – sedavõrd valesti tundusid paljud asjad olevat. Aga see, et vaatamata tohutule segadusele kõik lõpuks klappima sai, näitabki Aare Toikka kui mängulise lavastaja suurust. Tundub lausa, et ta on mingi võlukunstikooli läbi teinud. Muud seletust ma ei oska sellele metamorfoosile leida.»

Lavastus põhineb kahel novellil, lisaks on seal fragmente veel paljudest Heinsaare lugudest. Kuidas need omavahel sobisid?

Toikka: «Mängisin motiivide ja meeleoludega. Lavareaalsuses ongi see võlu, et kõik on võimalik omavahel sobima panna ja ka omavahel sobivad asjad on võimalik sobimatuna välja mängida. See ongi üks teatri võludest. Lavamaailma tekitab lavastaja ja tema tahtest sõltub mulje asjade sobivusest või sobimatusest. Ma olen lavastajana ikka puhas manipulaator.»

Heinsaar: «Lavastus ja algvariant on väga erinevad. Minu jutus on mees, kes ei tee mitte midagi, pigem selline veerandjumala või triksteri sarnane tegelane, pealtnäha vaikne ja heatahtlik hull, aga kui temaga halvasti käituda, siis maksab kätte katku või muude haiguste näol, mis tulevad pärast tema külast lahkumist. Lavastusele on mitu tasandit juurde lisatud:  Toikka juurde kirjutatud kitzberglik külarealism, suur armastus ja kirg, mille paisutavad veelgi suuremaks Saatpalu laulud, erinevad motiivid mu paarikümnest novellist ja siis veel võtmelise tähtsusega unenäomüsteerium «Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elust».»

Lavastaja Aare Toikka. FOTO: Indrek Rammus

Milline suhe sul endal näitekirjandusega on? Kas oled ise draamavormis kirjutanud või kavatsed kirjutada?

Heinsaar: «Olen kirjutanud Tartu Üliõpilasteatrile kolm teatriteksti, need on suuresti seotud olnud ka Daniil Harmsi loominguga. Sahtlis on üks valmis näidend. Tulevikus on plaanis kirjutada kindlasti veel kaks näidendit, kuna selge nägemus on neis toimuvast tegevusest olemas.»

Kuidas te ise ennast tunnete, kui mitte midagi ei tee? Juhtub seda sageli?

Toikka: «Seda ei saa väga sageli juhtuda. Mu aju ehitus ei luba.»

Heinsaar: «Seda juhtub minuga iga päev. Mittemidagitegemine on väga laia värviskaalaga, umbes nagu vikerkaar. See seisund läbib kõik olemise spektrivärvid – täielikust tülpimusest ja tühjuseängist kuni olemise suure müsteeriumi tajumiseni välja. Alles mittemidagitegemise ajal tajud, kuidas suur kosmiline tühjus, tohutu melanhoolia on äärmiselt osavalt läbi põiminud kirgliku, metsiku ja julma elujanuga. Nende mõlema sümbioos ja iga päev kuju muutev läbipõimitus üksteisega – see ongi maapealse elu suur müsteerium.»

Millised on teie isiklikud suhted Kärstna külaga?

Toikka: «Kärstna, Holstre, Vastsemõisa, Mustla – need nimed meenuvad küll läbi lapsepõlvemälestuste hämu, aga las see jääb.»

Heinsaar: «Oi, Kärstna külaga on mul väga head suhted! Kärstna küla lähedal elas üks mu lemmikluuletajaid, traagilise saatusega Hendrik Adamson. Ma ise olen ka väga palju sealkandis ringi liikunud, nii rattaga kui jala. Ja  «Mees, kes ei teinud mitte midagi» sündis nimelt nõndamoodi: sõitsin rattaga mööda Kärstna küla, kui äkki nägin sellist madalat, rohelist, neljakandilist maja, mille ühelgi aknal polnud kardinaid ees. See vaatepilt hakkas kohe meeli painama... Põuasel päeval Karksist Kärstnasse jalgrattaga sõit, see imelik maja ja üldse tolle paiga kummaline hingus vallandasid mus konkreetse nägemuse, nõnda et küla taga pidasin ühe vana kaalukoja juures kinni ja kirjutasin sealsamas märkmikusse paarikümneleheküljelise visandi sellest mehest ja kärstnalastest.»

Mehis Heinsaar lavastuse «Mees, kes ei teinud mitte midagi» proovis. FOTO: Nuku

***

NUKU muusikaline müsteerium

«Mees, kes ei teinud mitte midagi»

Autor: Mehis Heinsaar

Dramatiseerija ja lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik: Rosita Raud

Laulude autor: Lauri Saatpalu

Laval Mart Müürisepp, Lauri Saatpalu, Lauli Otsar, Taavi Tõnisson, Laura Nõlvak, Liivika Hanstin, Anti Kobin, Mihkel Vendel, Getter Meresmaa või Ester Kuntu.

Esietendus 2. juulil

Seotud lood
19.02.2020 20.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto