/nginx/o/2017/08/21/7015775t1hd18b.jpg)
Maaharimine on inimkonda toitnud aegade algusest peale. Ka meie, eestlased, oleme naabruses elavate rahvaste kombel näiteks leiba suhtunud kui millessegi palju enamasse, mitte lihtsalt toiduainesse. See on alati sümboliseerinud rasket tööd, milleta on maal võimatu ellu jääda. Samas on põllumehe amet varem ikka au sees olnud, kuna nemad toidavad teisi inimesi.
Praegu pole põllumajandusel Eestis ega ka mujal Euroopas just parimad ajad ning selles valdkonnas hõivatud inimeste arv on viimase paarikümne aastaga kõvasti langenud. Eesti elanikest on põllumajanduses professionaalselt hõivatud mõnikümmend tuhat, ligemale 400 miljonist lääneeurooplasest elatub põllundusest umbes seitse miljonit ning trend näitab edasist langust.
See üleeuroopaline põllumajanduse kriis kätkeb endas tervet rida probleeme, näiteks hindade volatiilsust ja paljusid normatiive, mida euroopa põllumees peab tänapäeval järgima, kuid mis samas seavad talle suure koorma. Põhimõtteliselt on Euroopa põllumajanduse peamisest voorusest ehk toodangu kõrgest kvaliteedist saanud arengupidur, sest globaliseerunud majanduse konkurentsi tingimustes on vaja hoida väljaminekud madalal. See aga muudab ellujäämise raskeks.
Euroopa ja sealhulgas ka Eesti põllumajandust vaevavaks keerukaks probleemiks on muutunud põlvkondade vahetumisega seotu. Teisisõnu ei leidu enam neid noori, kellele põllumees saaks tulevikus, kui ta ise enam selle tööga tegeleda ei jaksa, oma majapidamise üle anda. Euroopas on raske leida mõnda riiki, kus noorem põlvkond tormaks rõõmuga maale põllumajandust edendama. Ehkki selles vallas valitseb sageli töökätest puudus, pole loota, et tänapäeva noortele mõjuks tõmbemagnetina maaelu ühes raske ja pingelise tööga, mida enamasti tuleb teha ilma puhkepäevadeta ning milles erinevalt linnaelust on palju vähem meelelahutust.
Paljudes riikides on selle probleemi lahendamiseks otsitud täiendavaid stiimuleid rahast – näiteks maksab meilgi PRIA ühekordset toetust summas 40 000 eurot noortalunikele, kes on nõus vanalt peremehelt talu üle võtma. Paraku pole sellised abinõud osutunud tõhusaks nendes riikides, kus on raha meist tublisti rohkem. Peale selle on säärane meede meil ka rehepaplust stimuleerinud. Maaelu ja põllumajanduse päästmine eeldavad põhjalikku strateegiat, mis kätkeks nii bürokraatia hõlbustamist tootja jaoks kui ka riigi tuge põllumajandustoodangu realiseerimisel. See ongi ainus tee, mis aitaks selle elukutse noorema põlvkonna seas uuesti au sisse tõsta ja selle tähendust mõista, kuna põllumees on ju tõepoolest see, kes meid kõiki toidab.