Sisukord
Arter
Postimees
26.08.2017
Eesti Kes mõtleb metsisekanale ehk mida ta arvab polügoonist Savisaar ja Mõis – Tegus Tallinn? (5) Majandus Säutsuvad prügikastid Välismaa Meri sõnad sundisid Putini välja marssima (12) Saksamaal kasutatakse omapärast valimissüsteemi Pettai: Schulz ei suuda Merkelile selget alternatiivi pakkuda Saksamaa Liidupäeva valimiste suur teejuht Arvamus Edasi 1980. aastal: pidustustele vennalikku Kasahstani Kristi Malmberg: kas taimetoit päästab maakera? (11) Maitsetu minister Säutsuvad prügikastid Donald Tomberg: kui... siis... (3) Tänakut aitas Saksamaa asfalt EKI keelekool: häda arusaamise pärast Egbert Martins: Kaulbarsi palee saladus Aadu Must: õpetaja lahkumine. IN MEMORIAM Helmut Piirimäe (2) Ene Pajula veste: Mammi tahaks keeletoimetajad uuesti ausse tõsta (6) Hanno Pevkur: me peame rääkima... meist (7) Kultuur Filmiarvustus: «Rachel, mu piin» on õuduse sugemetega romantika Rasmus Puur: Laulupidu korraldades jääb ego koju Nädala plaat. Lagunemise lühikursus Aja auk. 50 aastat maailma kuulsaimat banaani Nädala plaat. Kirju Kesha Sport Eesti jõuab EMil alagrupist edasi, kui… Kas Ivo Linna päästis võrkpallikoondise EMi? Stiilsemalt ja mugavamalt suusatav Sildaru teeb MK-debüüdi Joosep Susi: kuidas jälgida sporti? (1) Tarbija Eesti-Soome hinnavõrdlus: paanikaks pole põhjust (12) AK Roosa udu hajutamine Sarajevos (19) Donald Tomberg: kui... siis... (3) Aadu Must: õpetaja lahkumine. IN MEMORIAM Helmut Piirimäe (2) VIKERKAAR LOEB. Euraasia tsivilisatsioon? Oleks see vast tore idee! Spiooni igavene küsimus Aegruumifraktal on küsimus kõigile vastustele Nädala plaat. Kirju Kesha Arter Kuidas ja kus digihiilida, digiuurida ja digireisida? Eesti muusikatähtede pidu Peidame külalised metsa Rasmus Puur: Laulupidu korraldades jääb ego koju Filmiarvustus: «Rachel, mu piin» on õuduse sugemetega romantika Merle Lilje: 40 aastat abielu on avastamisrõõm! (1) Tänavamood: argipäevaselt stiilsed Tallinnas SEIKLUSVIDEO! Hakkaks õige Tarzaniks? August lõpeb vähipeoga Vahemere heitlik iil. Kuidas sõidab Maserati Levante S? Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Peidame külalised metsa

5 min lugemist
Jim Self ja Maarja Õunaste oma ökohosteli köögi ees. FOTO: Liis Treimann

Eestlanna ja inglane, kes loobusid tsivilisatsiooni moodsatest hüvedest, on rajanud Lahemaa rahvusparki justkui «Sõrmuste isanda» maailma. See tõmbab inimesi Euroopast Austraaliani lausa magnetina.

Tellijale

Kaks noort Londonist näisid kui lootusetult eksinud. Nagu oleks mingi interneti-kaart nad metsa juhatanud. Seda sõna otseses mõttes. Sest just seal, metsas, nad selle nädala alguses end leidsidki, kummalgi tugevast materjalist raske kohver käe otsas. Rendiauto olid nad jätnud Eestimaa vihmadest porisevõitu metsavahetee äärde puude vahele tillukesse soppi.

Ometi olid nad jõudnud just sinna, kuhu tahtsid. Tania Sheratte, ametilt õpetaja, ja tema elukaaslane, projektijuht Stefan Cave, olid saabunud Lahemaa rahvusparki Loksa-lähedase Hara küla lähistele. Seal, kõrgete okaspuude all, kus pehmel samblasel pinnasel kasvab ohtralt nii mustikaid, kukeseeni kui ka metsmaasikaid, olid nad reserveerinud endale öömaja. Kusjuures, vähemasti Eesti standardite järgi, sugugi mitte odava – 65 eurot öö. Seejuures jäävad kemmerg ja duširuum, mis mõlemad on pehmelt öeldes spartalikud, vähemasti Londoni standardite järgi, ligi saja meetri kaugusele.

Ametlikult olid nad saabunud hostelisse. Täpsemini: ökohostelisse. Ehk ööbimispaika, kus miski peale kruvide ja metallnurkade, kui uskuda hosteli rajajaid, pole ostetud poest. Kõik, millest Maarja Õunaste ja Jim Self, rahvuselt inglane, on nelja aasta jooksul oma metsaaluse hosteli ehitanud, on kunagi kusagil juba kasutust leidnud – ja siis maha kantud või kõrvale heidetud.

Aga just moodsate mugavuste puudumist kaks külalist Londonist ihkasidki. Nad ei tahtnud nüüdisaegset hotelli, nagu eelmises peatuspaigas Helsingis, kuid ei tahtnud ka üdini metsikut telkimist. Nad tahtsid, nagu tunnistas Cave, «kämpimist, mis ei oleks päris kämpimine». Nad tahtsid, nagu ta lisas, pageda Londonist ja lõõgastuda.

Nende valik langes Lahemaa kohale nimega Projekt Kodu. «Omanikud olid veebis sõbralikud ja kohale antud tagasiside oli hea,» põhjendas Cave.

Külalised Londonist Stefan Cave ja Tania Sheratte on jõudnud oma hostelituppa. Inglismaalt pärit telk on väga vihmakindel. FOTO: Liis Treimann

Armastus annab sooja

Tänavu juuni algusest külalisi võõrustav ökohostel Projekt Kodu meenutab linnamugavustega harjunuile küllap hipilaagrit. Jim Self (32), kes oma heleda lokkis juuksepahmakaga – ema geneetiline pärand – ja paaripäevase habemetüükaga sarnaneb pesueht metsamehega, võrdleb enda ja oma hea sõbra Maarja Õunaste (30) ning arvukate vabatahtlike kätetöö tulemust pigem «Sõrmuste isanda» maailmaga.

Ökohosteli saunamaja, mille katusel kasvavad ka vaarikad. Paremal pütt, kuhu saunast tulles end kasta. FOTO: Liis Treimann

Kõik algas kolm aastat tagasi valminud põhusaunast, mille seinad on kaetud liiva-savikihiga, põrand on laotud puidust kaablirulli otstest ning sinistest reklaamtahvlitest katust katab tihe taimestik, sealhulgas vaarikad. Sauna, mille ukse ees on vähem kui ruutmeetrise veepinnaga nelinurkne pütt – kuhu Selfi kinnitusel on ometi mahtunud selfie’t tegema korraga kaheksa ihualasti inimest –, saavad külastajad igal õhtul kell üheksa. Sauna kõrval köeb kahel õhtul nädalas pitsaahi. Katusega väliköögis seisab kaks taaskasutatavat gaasipliiti ning jooksva veega valamu. Tõsi, talvel tuleb torud tühjaks lasta, et need õues lõhki ei külmuks. Köögi kõrval asub heledas telgis külaliste omavahelise suhtluse edendamiseks madalate sohvadega chillout lounge, kuhu ulatuv traadita internet on nii võimas, et korraga saab vaadata kas või viit filmi. Igatahes on wifi Lahemaa looduses võimsam kui kus tahes Inglismaal, kinnitab Self.

Ja neljakohaline kemmerg, kus uste asemel ripuvad Kolumbiast, Guatemalast ja Brasiiliast pärit kirjude kirjadega kohvikotid – see pole üksnes kahekorruseline («Vaatega vets», iseloomustab Self), vaid ka tagasihoidlikult novaatorlik. Vabandust järgneva naturalismi pärast, aga vedelam kraam tuleb lasta tumedasse renni, et see eraldada tahkemast kraamist, millele tuleb pärast protseduuri lõpetamist puistata kapast saepuru. Nii saab kahe aastaga komposti, seletab Self – kes, muide, räägib täitsa tublilt eesti keelt –, ehk loodus saab tagasi selle, mis algselt loodusest tulnud. Aga see ju ongi taaskasutamine. Taaskasutatud on ka metsikuvõitu aiamaa taga võsa servas asuvad vanad päikesepatareid, mis annavad pilvitul päeval nii palju energiat, et ühisruumide valgustid ja veepump püsiks töös ning telefonid ja rüperaalid saaks samuti laetud.

Kahekorruseline tualettmaja ehk vaatega vets. FOTO: Liis Treimann
Juhised välikemmergu õigeks kasutamiseks. FOTO: Liis Treimann

Külastajaile on hosteli ühisasutustest teisel pool metsateed mändide all kuus helebeeži telki. Need tõi Self möödunud jõulude paiku Inglismaalt. «Hullumeelselt kallid,» lausub ta. Kui kallid täpselt, seda ta ei ütle. Ainult naerab kavalalt. Telgis nimega Chanterelle, kuhu londonlased Sheratte ja Cave sisse poevad, ootab neid väike puitkummut, puupakk kahe klaasi ja veepudeliga ning lumivalgete linade ja erepunase tekiga voodi. Põrandat katavad kohvikotid. Ainus, mille puudumise üle suviselt jahedas ja niiskes Eestimaa kliimas kurta võiks, on ahi.

«Mis siin külalisi soojas hoiab?» küsin Selfilt.

25.08.2017 28.08.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto