Hardo Pajula: Bullerby lapsed

«Pajula lääs on «Bullerby lapsed»,» selgitas Ahto Lobjakas Twitteris pärast seda, kui olin möödunud suvel tema arusaama oktsidendist pisut kritiseerida söandanud (vt «Lobjaka lääs», PM 12.06.16). Lindgreni lasteraamat on Ahtol alailma hambus, kohati tundub mulle, et ta peab seda koguni «Mein Kampfi» laadseks tüvitekstiks. Nii said ka Twitteri patroonid samas säutsuvahetuses teada, et «Eesti Bullerby Seltsi mittehedonistliku romantika tõrvik oli ammustel aegadel tuleriida stardipakett».

Katsume seda viimast tähelepanekut siis nüüd koos dešifreerida. «Eesti Bullerby Selts» on torge Edmund Burke’i Seltsi aadressil – see on lihtne. Sõnapaar «mittehedonistlik romantika» viitab meie mõttevahetusele Nihilisti veergudel 2014. aasta lõpus.

Tookord kirjutasin SAPTKi kaitseks avaldatud artiklis «Konformistide koor»: «Kas sajandite jämedusest kristlikust tüvest 1960. aastate seksuaalrevolutsiooni käigus välja kasvanud hedonistlik oksake ka tõsisema talve üle elab, näitab üksnes aeg. Lisette Kampuse kontori jaoks sellist küsimust ilmselt ei eksisteeri, seal on kogu seltskond progressi suunas ja oma teednäitavas rollis täiesti veendunud.»

Romantika, tõrvikute ja tuleriidaga paneb Ahto lause lõpus ühte patta Bullerby, Adolf ja Eva Hitleri, Salemi nõiad ning perekond Helmed. Järeldus on meile juba hästi tuttav: kõik need, kes tihkavad mistahes põhjustel kahelda inimõiguste avardumise «geomeetrilises paratamatuses», on parimal juhul aforistlikud romantikud, aga võib-olla isegi potentsiaalsed inkvisiitorid.

See on tõsine süüdistus. Uuele ajastule iseloomulikult on tõendamiskohustus asetatud neile, kes soovivad säilitada meid sajandeid teeninud asjakorraldust ja põrkavad tagasi neomarksistide kavandatud utoopia ees (vt ka «Kommunistide keelerööv», PM 31.07.17). Kusjuures võtmesõnaks on siin just «geomeetria».

Valitseb arusaam, et inimõigused ja nende võidukäik on midagi sama universaalset nagu trigonomeetria reeglid. Selles käsituses ei ole neomarksistid kaugeltki üksi. Juba Tocqueville pidas läänemaailma poliitilise arengu liikuma panevaks jõuks ümberpööramatut demokratiseerumist ning pidas sotsialismi katkematu ühiskondliku nivelleerimise loogiliseks lõpp-punktiks. Ent pärast kõiki möödunud aastatuhande veriseid egalitarismipuhanguid rõhuvad meid ka tänapäeval ikka veel «struktuurid» – me oleme endiselt haaratud tuhandetesse pädevushierarhiatesse, mis tagavad, et bussid püsivad graafikus ja poed kaupa täis.

Seetõttu on tänapäeva võrdsusideoloogide ees pea sama lai tegevuspõld kui Münsteri anabaptistidel (vt «Vancouveri eksortsist», PM 29.10.13). Ainult et erinevalt viimastest pole postmodernsete ühetaolisusapostlite nõudmised rüütatud mitte piibli, vaid ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni keelde. Poola filosoofi Leszek Kołakowski sõnul on see helistikuvahetus iseloomulik «tsivilisatsioonile, kus domineerib pretensioonikas mentaliteet», eriline kultuuriline neuroos, mis «kuulutab samaaegselt: «tuleb austada kõiki erinevusi» ja «kõik peavad olema ühesugused»».

Et asi liiga üldsõnaliseks ei jääks, vaatame üht konkreetset näidet. Egalitarismi ülim paleus on teatavasti täielik võrdsus. Võrreldes Marxi ajaga on võrdsuse raskuspunkt praeguseks kandunud materiaalsetelt oludelt soolistele, suguelulistele, rassilistele ja kultuurilistele karakteristikutele. See pole eriti üllatav, sest uute usukuulutajate esiridades sammuvad praegu paradoksaalsel kombel Silicon Valley mogulid.

Keskendumegi järgnevalt tänapäeva juhtideoloogiale – feminismile. Millised ka ei oleks olnud selle doktriini teened minevikus – ja neid ei ole kellelgi põhjust pisendada –, praegu nõuab selle radikaalne haru meeste ja naiste täielikku võrdsust ehk ühetaolisust. Samal ajal peavad aga feministid inimõiguste oikumeenilise usutunnistuse järgi austama kõikvõimalike seksuaalvähemuste ja teiste ohvrigruppide erinevusi. Sama kehtib teiste konfessioonide kohta, me võime siin jadast LGGBDTTTIQQAAPP (viimasel lugemisel oli selles hulgas tõesti juba 15 elementi!) võtta ükskõik millise tähe.

Selle ilmse vastuolu ületamiseks on üks võimalus, mida kõik need usutunnistused ka maksimaalselt ära kasutavad: tuleb oletada, et kõik erinevused on sotsiaalselt konstrueeritud, mistõttu «viimases vaatuses» on neist võimalik lahti saada.

Üks tõdemus, millele keegi eriti vastu ei vaidle, on see, et mehed ja naised on huvitatud erinevatest asjadest (kui kõvasti lihtsustada, siis mehed pigem materiaalsetest objektidest, naised inimestest).

Vaieldakse selle üle, kas see erinevus on ankurdatud bioloogiasse või mitte. Ent isegi siis, kui kõnealuse erinevuse päritolu on bioloogiline, ei tähenda see veel, et seda poleks võimalik vähendada (või kaotada, nagu nõuavad kõige pühendunumad). Küsimus on selles, kui palju ressursse selle erinevuse kaotamiseks kulutada ja kui palju on võimalik neid kulutada, enne kui asi muutub türanniaks.

Tuleb ju meil selle ülla eesmärgi saavutamiseks karistada poisse, kui nad tunnevad huvi poisteasjade vastu, või siis premeerida neid, kui nad huvituvad plikade asjadest. Tüdrukutega on loomulikult sama lugu. Seda kõike on võimalik teha, ja seda kõike juba innukalt tehaksegi. Kust me aga teame, et see mäng küünlaid väärib? Erinevused – nagu kõik asjaomased nõustuvad – on olemas, miks me õigupoolest üritame neid välja juurida?

Me püüame need välja juurida, sest me – või õigemini osa meist – peame oma utoopiat väärtuslikuks, ja mida väärtuslikumaks me seda peame, seda rohkem oleme nõus selle saavutamiseks pingutama ja kulutama.

Samas on aga ka nii, et mida rohkem me oma unelmate peale kulutame, seda kallimaks nad meile muutuvad, mitte üksnes rahaliselt, vaid ka psühholoogiliselt. Siin terendab silme ees nõiaring, üsna eemaletõukav veel pealegi, sest kui kord juba millegi väljajuurimiseks läheb, siis ei tea kunagi, kui kaugele me selle halvahõngulise menetlusega minema peame. Selle asemel, et kõik erinevused patoloogilisteks kuulutada, võiksime endalt vabalt ka küsida, kas me siin mitte hoopis üksteist vastastikku ei täienda, seda nii indiviididena kui ka sugudena.

1994. aastal avaldasid USA psühholoog Richard Herrnstein ja poliitikateadlane Charles Murray raamatu «Kellakujuline kõver: Intelligentsus ja Ameerika elu klassistruktuur», milles nad väitsid, et intelligentsus (ja seega ka läbilöögivõime) on suurelt osalt päritavad.

Et autorid julgesid – küll väga ettevaatlikult – puudutada tervete inimgruppide vahelisi intelligentsuse erinevusi, tõi raamat endaga ettearvatavalt kaasa süüdistused rassismis ja teistes moodsa elu surmapattudes. Möödunud sügisel palus poliitikakommentaator Bill Kristol Charles Murrayl «Kellakujulise kõvera» ilmumisest möödunud inimpõlvele tagasi vaadata. Murray sõnul on just grupiõiguste ümber löödav lament raamatu keskse sõnumi tänapäeval eriti oluliseks muutnud.

Vahepealsed edusammud geneetikas on näidanud, et kõikvõimalike inimrühmade vahel valitsevad suured erinevused, mida ei ole kuidagi võimalik ebaõiglase ühiskonna kraesse kirjutada. «Järgmise kümne aasta jooksul näeme sotsiaalteadustes valitseva dogma laupkokkupõrget loodusteadlaste maailmapildiga. Pean tunnistama, et ootan seda põnevusega,» sõnas Charles Murray.

Kui selle kokkupõrke kaja ükskord siia jõuab, tuleb sotsiaalkonstruktivistidel Bullerby laste kõrval ilmselt ära keelata ka gloobus. Sel ajal jõutakse aga haridusministeeriumis loodetavasti järeldusele, et vahepeal on vist midagi kõvasti viltu läinud.