Selle ilmse vastuolu ületamiseks on üks võimalus, mida kõik need usutunnistused ka maksimaalselt ära kasutavad: tuleb oletada, et kõik erinevused on sotsiaalselt konstrueeritud, mistõttu «viimases vaatuses» on neist võimalik lahti saada.
Üks tõdemus, millele keegi eriti vastu ei vaidle, on see, et mehed ja naised on huvitatud erinevatest asjadest (kui kõvasti lihtsustada, siis mehed pigem materiaalsetest objektidest, naised inimestest).
Vaieldakse selle üle, kas see erinevus on ankurdatud bioloogiasse või mitte. Ent isegi siis, kui kõnealuse erinevuse päritolu on bioloogiline, ei tähenda see veel, et seda poleks võimalik vähendada (või kaotada, nagu nõuavad kõige pühendunumad). Küsimus on selles, kui palju ressursse selle erinevuse kaotamiseks kulutada ja kui palju on võimalik neid kulutada, enne kui asi muutub türanniaks.
Tuleb ju meil selle ülla eesmärgi saavutamiseks karistada poisse, kui nad tunnevad huvi poisteasjade vastu, või siis premeerida neid, kui nad huvituvad plikade asjadest. Tüdrukutega on loomulikult sama lugu. Seda kõike on võimalik teha, ja seda kõike juba innukalt tehaksegi. Kust me aga teame, et see mäng küünlaid väärib? Erinevused – nagu kõik asjaomased nõustuvad – on olemas, miks me õigupoolest üritame neid välja juurida?
Me püüame need välja juurida, sest me – või õigemini osa meist – peame oma utoopiat väärtuslikuks, ja mida väärtuslikumaks me seda peame, seda rohkem oleme nõus selle saavutamiseks pingutama ja kulutama.