See kooslus – Edgar Savisaar koos oma alles jäänud jüngritega, Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõis – ei ole mingi üllatus neile, kes juba suve hakul rääkisid, et Sõõrumaa valimisliidu idee olevat algusest peale mõeldud Savisaare toetuseks või vähemalt mingis vormis koostööks temaga.
Esimene küsimus on suhtumine korruptsiooni. Korruptsioon röövib kodanike heaolu, murendab usku, et ühiskonnas kehtivad ühesugused reeglid kõigile. Ei saa olla juttu ettevõtjate vabast konkurentsist, kui salamahti saab keegi endale paremaid tingimusi osta.
On selge, et õigusriigis (ja Eesti Vabariik seda kahtlemata on) kehtib süütuse presumptsioon – kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. See põhimõte kaitseb iga kodanikku, kui teda süüdistatakse kuriteos, olgu ta miljonär või kerjus. Tõde selgub ja inimese saatust mõjutav otsus sünnib kohtusaalis.
Seda põhimõtet lihtviisil poliitiliste juhtide valimisele laiendada on aga demagoogiline. See eeldab vaikimisi, justkui oleks valijatel mingisugune kohustus arvestada seda, et süü või süütuse kohta pole veel seaduse jõus kohtuotsust. Tegelikult aga pole meil ausate inimestena mingit sundi valida endale juhte, kelle aususes on põhjust kahelda. Tegelikult ei otsi me valimistel inimesi, kes on n-ö vähem süüdi, vaid neid, kelle kätte usaldame mõneks aastaks osa oma käekäiku määravatest otsustest. Kandidaate, kellele pole esitatud süüdistust meie usalduse, võimu kuritarvitamises, on alati piisavalt.