Alla 1500 elanikuga jäi vaid viis saartel asuvat valda ja Piiri vald Narva jõe taga. Linnades elas 32 protsenti elanikest, väikseimad linnad olid Paldiski (726), Mustla (1022), Suure-Jaani (1116), Keila (1175), mujal oli üle 1200 elaniku. Tallinn ja Tartu olid suveräänselt suurimad, järgnesid Narva ja Nõmme, mille elanike arvu kasvutempo on võrreldav praeguse Viimsi vallaga. Pealinna lähedus avaldas mõju juba siis.
Maailmasõja ajal haldusjaotuse muutmiseks aega ei jäänud, ainsaks erandiks oli Nõmme linna liitmine Tallinnaga. Niipea kui nõukogude võim arvas jälle end kindlustanud olevat, algasid haldusjaotuse muudatused. Eesti territooriumi vähendati 1427 ruutkilomeetrivõrra, kui seitse Petserimaa ja kolm Narva jõe tagust valda arvati Vene NFSVsse.
Loogiline oleks olnud haldusüksuste arvu vähendamine, kuid nõukogude võim tegi kõike teisiti. 1945–1950 suurenes Eesti esmatasandi haldusüksuste arv kaks ja pool korda, võrreldavaks 1870. aastate ühe mõisa maadest loodud valdade ajaga.
Alustada võiks uute alevite moodustamisest: 1945 loodi maa-asulatest 14 töölis-, linna tüüpi või kuurortalevit, 1948–49 lisandus veel viis. Enamikus neist oli alla 1000 elaniku. Sooviga luua alev esines ka mitu muud asulat. Põhjus: alevi elanikud said toidukaardid, nii lihtne see oligi. Põlevkivikaevanduste piirkonnast sai mõni asula kohe linnaks.
See oli külanõukogude moodustamisega võrreldes aga lapsemäng. Valdade täitevkomiteed teatasid, et nad ei suuda kõigi neile pandud riiklikke kohustusi täita. Juba 1945. aasta talvel alustati külanõukogude (vene keeles selsovet) loomise ettevalmistustega. Algsest kavast – 650 külanõukogu, milles keskmiselt 1000 elanikku ja 250 majapidamist – siiski loobuti.
Augustis-septembris antud seadlustes oli neid siiski 637, osa alustas tööd hiljem. Kõige enam loodi neid Tartumaal – 108, Harjumaal aga 77, seega võrreldav praeguse haldusreformi kogu Eesti haldusüksustega. Kuna vallad oma täitevkomiteedega säilisid, võib külanõukogusid võrrelda praeguste linnaosavalitsustega või tulevaste osavaldadega.
1946. aastal tekkis iseseisev maakond ligi poole oma sõjaeelsest elanikkonnast kaotanud Hiiumaal. Üsna mõttetu näib Jõgeva ja Jõhvi maakonna loomine 1949. aasta veebruaris, sest vaid paar kuud hiljem algasid ettevalmistused, et teha Eesti haldusjaotuse ajaloo suurim muudatus: luua maarajoonid ja muuta külanõukogud teise astme haldusüksusteks.
Maksimumvariandis oli ette nähtud 45 rajooni, rajoonikeskuste asukoha valikul oli oluline ka rajooni asutustele vajalike hoonete olemasolu. Tegelikkuseks sai 39 maarajooni. Väga sarnased sammastega hooned Orissaares, Otepääl või Keilas kerkisid hiljem. Esialgu pidi mõnes asulas kool või rahvamaja end koomale tõmbama, et majutada rajooni täitevkomiteed, EKP rajoonikomiteed ja muud sarnast.
Valdavalt kadusid senised maakonnapiirid, sest ühest maakonnast võidi eraldada osi kuni kaheksa rajooni moodustamiseks, uus rajoon võis sisaldada osi kuni kolmest senisest maakonnast.
Kas on võimalik tõmmata võrdlusjooni nende rajoonide ja selle aasta lõpuks tekkivate uute valdade vahele? Siiski vähe. Hiiu vald võrdub täpselt Hiiumaa rajooniga, Saaremaa vald koosneks Kingissepa ja Orissaare rajoonist, viimane ilma Muhumaata. Pärnu-Jaagupi rajoon oleks lähedane Halinga vallale, aga ilma Vigalata, jämedais joontes identsed on Valga rajoon ja uus Valga vald, Otepää ja Tõrva rajoon olid mõnevõrra suuremad. Loksa rajooni piires oleks 2017 võinud tulla Kuusalu vald, kuid ei tule – nagu ei tule ka Keila rajooni aladel Suur-Keila valda.