/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
Mõni aeg tagasi soovitas üks inimene kommunismi asemel kapitalismi kritiseerida. Nojah, eks ma siis teengi seda. Muidugi, vaba ühiskonnakriitika on võimalik vaid arenenud kapitalistlikus ühiskonnas. Kes seda ei usu, võib sõita Eritreasse või Põhja-Koreasse ning üritada kritiseerida kohalikku riigikorda. Arvan, et tagasisõidupileti raha saab kokku hoida.
Nüüd aga kapitalismist. Mäletan, kuidas 1990. aastate algul korrati mantrat, et kapitalil pole rahvust. See väide oli osaliselt seotud erastamisega, mille käigus ilmus Eestisse igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Paraku jäeti ütlemata valemi teine pool, mille lõpuks üks tark inimene lisas – kuid kapitalistil on rahvus.
Milles seisneb erinevus, kui kapitalist on näiteks eestlane või hiinlane? Või rootslane? Kala otsib, kus sügavam; inimene, kus parem, ning kapital, kus kasumlikum. See on paratamatu seaduspära. Näiteks on valdav enamik lääne tekstiilitööstusest liikunud Aasiasse. Bangladeshi lapstööjõuga on väga raske konkureerida ning 2010. aastal kuulutas Rootsi tekstiilifirma Borås Wäfveri välja Narva Kreenholmi pankroti, mille mõju oli piirilinna kogukonnale katastroofiline.
Kui kapitalist oleks olnud kohalik eestlane (või venelane), oleks ta tõenäoliselt kogukonnast enam hoolinud ning otsinud ellujäämisvõimalusi, pürgides mõnda erilisse nišši, nagu näiteks tulekindla tekstiili tootmine päästjatele. See oleks olnud keerukas ja küllap mitte väga kasumlik, ent siiski võimalik.
Juulis selgus, et uus Prantsuse president Emmanuel Macron otsustas riigistada Bretagne’is asuva laevatehase STX France, vältimaks selle enamusaktsiate langemist itaallaste kätte. Tegemist on Prantsusmaa ainsa laevatehasega, kus saab ehitada sõjalaevu ja isegi lennukikandjaid. Prantsuse riik pakkus itaallastele 50-protsendilist osalust, millest nood keeldusid, ja seejärel panigi Macron tehingule veto. Esiteks kartsid prantslased, et itaallased hakkavad eelistama oma tööjõudu, ning teiseks, et strateegiline oskusteave langeb hiinlaste kätte, kellega ostuhuviline Itaalia Fincantieri oli sellel aastal alustanud ühisprojekti.
Kas meie valitsusel oleks piisavalt… julgust, et teha sarnane liigutus, kui Tallinki enamusaktsiaid sooviks ühel hetkel osta Hiina investeerimisfond? See ei ole hüpoteetiline situatsioon. Niisugune fond tegutseb Riias eelmisest aastast, kui teda käis avamas Hiina peaminister Li Keqiang. Kui Infortarile kuulub 38 protsenti Tallinki aktsiatest, siis kolmele Citigroupiga seotud ettevõttele kuulub ühiselt 23,7 protsenti. Tallinkist on kõlanud, et Citigroup võib soovida oma aktsiaid müüa. Viimaks, suvel võis avalikkus kuulda huvitavat uudist, et eestlaste ja soomlaste järel on hiinlased arvukuselt kolmas rahvus, kes reisib Tallinki laevadel.
Tundub, et tõeks võib saada minu vanavanaisa restoranis öeldud lause, et «hiinlased tulevad ja näitavad teile» (selle eest viidi ta Siberisse). Vaadates rahvuslike alkoholitootjate olukorda, pole näha, et valitsus kuidagi nende ellujäämisest hooliks. Tallink võiks siiski Eesti kapitalistidega seotud firmaks jääda, ehkki nende laevade pardal tarbitakse rohkelt alkoholi ning Tallink ei opereeri sõjalaevade ja lennukikandjatega. Arvestades firma käivet ja mereühenduste mõju Eesti majandusele on vaieldamatult tegemist strateegilise mõjuga ettevõttega.
Muidugi on ka positiivseid välismaiste kapitalistide näiteid, näiteks Sonny Aswani, kes päästis hävingust Kehra paberivabriku. Aga me ei saa jätta kogu kodutööd rahvusvaheliste sõprade õlule.
