Nüüd aga kapitalismist. Mäletan, kuidas 1990. aastate algul korrati mantrat, et kapitalil pole rahvust. See väide oli osaliselt seotud erastamisega, mille käigus ilmus Eestisse igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Paraku jäeti ütlemata valemi teine pool, mille lõpuks üks tark inimene lisas – kuid kapitalistil on rahvus.
Milles seisneb erinevus, kui kapitalist on näiteks eestlane või hiinlane? Või rootslane? Kala otsib, kus sügavam; inimene, kus parem, ning kapital, kus kasumlikum. See on paratamatu seaduspära. Näiteks on valdav enamik lääne tekstiilitööstusest liikunud Aasiasse. Bangladeshi lapstööjõuga on väga raske konkureerida ning 2010. aastal kuulutas Rootsi tekstiilifirma Borås Wäfveri välja Narva Kreenholmi pankroti, mille mõju oli piirilinna kogukonnale katastroofiline.
Kui kapitalist oleks olnud kohalik eestlane (või venelane), oleks ta tõenäoliselt kogukonnast enam hoolinud ning otsinud ellujäämisvõimalusi, pürgides mõnda erilisse nišši, nagu näiteks tulekindla tekstiili tootmine päästjatele. See oleks olnud keerukas ja küllap mitte väga kasumlik, ent siiski võimalik.
Juulis selgus, et uus Prantsuse president Emmanuel Macron otsustas riigistada Bretagne’is asuva laevatehase STX France, vältimaks selle enamusaktsiate langemist itaallaste kätte. Tegemist on Prantsusmaa ainsa laevatehasega, kus saab ehitada sõjalaevu ja isegi lennukikandjaid. Prantsuse riik pakkus itaallastele 50-protsendilist osalust, millest nood keeldusid, ja seejärel panigi Macron tehingule veto. Esiteks kartsid prantslased, et itaallased hakkavad eelistama oma tööjõudu, ning teiseks, et strateegiline oskusteave langeb hiinlaste kätte, kellega ostuhuviline Itaalia Fincantieri oli sellel aastal alustanud ühisprojekti.