Sisukord
Uudised
Postimees

Sada aastat headust teeb inimese ilusaks

3 min lugemist
Lydia Inglist uurib vanu pilte luubiga. Kõike hästi enam ei näe, aga kõik on hästi meeles. FOTO: Sille Annuk

Lydia Inglisti sajandat sünnipäevapidu peetakse täna Tartu lähedal Õssu külas, kus juubilar elab koos oma kasutütre poja Tarmo Tiido ja ta naise Kaie Kaasiku ning nende kahe pojaga. Majas, mille ümber on roheline aed ja õitsevad roosid.

Lydia Inglisti isa oli Tartu ärimees, rauatöökoja omanik, kes ostis endale talu Lääne-Virumaale Kiltsi jaama lähedale, Ebavere mäe kallakule. 

Tollest Satsi talust ning hoolitsetud aiast ja muruplatsidest räägib Lydia Inglist palju. Tema head kasvatust ja suurepärast kõnemaneeri ei varjuta ei aastad ega väsimus. 

Võib-olla minu headuse pärast on mul natuke ilusam nägu peas kui teistel, ütleb Lydia Inglist.
Lydia Inglist väikese tüdrukuna. FOTO: Sille Annuk

«Mina olen selles koolis käinud, mis on praegu Miina Härma kool,» ütleb ta. «Seal koolis oli väga hea juhataja – proua Luiga. Ta tegi meile treppidest üles-alla jooksu nii, et ise jooksis ees!»

Lydia Inglist tahab vahepeal teada, kas ajakirjanik on ehk proua Elisabeth Luiga pilti näinud, või et vaadaku kuskilt, kuna proua Luiga oli väga ilus inimene. 

Ning täpsustab, et kool, kus ta õppis, kandis nime Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium.

«Kui ma ülikooli õppima läksin – ma õppisin kaks aastat majandust –, elasid mu vanemad juba maal,» jätkab ta. «Aga meid tehti ju kulakuks. Kas te teate, mis see sõna tähendab?»

Aeti talust minema

Tuleb välja, et see oli 1950. või 1951. aastal. Lydia Inglist töötas siis Väike-Maarja haiglas majandusjuhataja kohal, kui haigla juhtidele tulnud pähe idee avada tuberkuloosiosakond. Ning otsustati, et see osakond rajatakse nende tallu ning tema vanemad peavad sealt lahkuma, kuna nemad on kulakud.

Lydia ise oli haiglatöötajana väga heas kirjas ja uue osakonna tohter tahtnud väga, et Lydia asuks just tema juurde tööle. «Aga meid aeti majast minema ja tervest rajoonist välja,» ütleb Lydia kurvalt. «Oh, aga ärge teie vaevake ennast selle kõigega, mu elu on liiga keeruline. Mul on palju töökohti ja palju peremehi olnud …»

1951. aastast on Lydia töötanud Tartus kehakultuuriga seotud ameteis – kokku nelikümmend neli aastat. Tema kasutütre poeg Tarmo Tiido täiendab, et Lydia ei ole küll ise aktiivselt sporti teinud, aga ta on kogu aeg väga tervislikku elu elanud. 

«Vähe söönud, palju liikunud ja matkanud,» sõnab ta.

Lydia Inglisti töökohad on olnud Tartu linna spordikomitees ja linna staadioneil. Ja veel oli ta instruktor-metoodik Tartu ülikooli spordiklubis.

Kasuema ja kasuvanaema

Ühest asjast peab veel rääkima – suurest headusest ja abivalmidusest. Lydia Inglist kiidab oma vanemaid, öeldes, et nemad olid maailma kõige paremad inimesed, kes kõiki teisi alati aitasid. Nii näiteks jäi nende perre kasvama üks väike tüdruk. Selle tüdruku vanemad olid ta isa juures rauatöökojas tööl, aga nende abielu läks lõhki. Laps jäi neile ja Lydia kasvatas selle tüdruku üles. 

Sellest lapsest sai ema Tarmo Tiidole, kelle perega koos Lydia Inglist juba aastaid elab. Kuidagi kujunes nii, et Lydia aitas ka Tarmot kasvatada. Ning ta on olnud ka Tarmo ja ta naise Kaie lastele kuldaväärt seltsiline.

Küsimuse peale, miks Lydia ise abiellunud ei ole, vastab naine, et austajaid tal tõesti oli. Aga kui tema oli noor, olid ajad rasked ning ta ei söandanud perekoormat enda õlgadele võtta. Ning hiljem oli kõik palju keerulisem. Hiljem aitas ta muudkui teiste lapsi kasvatada...

Lydia Inglist - 100 aastat selja taga. / Sille Annuk FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Küsimuse peale, miks saatus talle pika ea ja nii hea väljanägemise on kinkinud, vastab Lydia: «Seda mina ei tea. Võib-olla minu headuse pärast on mul natuke ilusam nägu peas kui teistel ...»

Lydia võtab taldrikult suure tüki kooki ning rüüpab mõnuga kohvi peale, ilmselgelt oma vaimukast vastusest rõõmu tundes.

Seotud lood
30.08.2017 01.09.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto