Peipsi sibulana kipub letile trügima hoopis Poola kaup

Kasepää sibulakasvataja Aleksandra Sergina peenardel kasvas kolm tonni sibulaid, mis nüüd lähevad kaubaks hinnaga kaks eurot kilost ja kuni kümme eurot suure vaniku eest. Peipsi sibulale on iseloomulik värvikirevus. FOTO: Eero Vabamägi

Peipsi-äärsetes sibulakülades on kiired päevad, sibul kuivab päikese käes ja saunas. Kuid Peipsi sibula kuldset sära on hakanud endale haarama ka välismaa kraam.

Sibulaküladest, olgu Tartumaa Kasepää või Jõgevamaa Raja või mõni muu, ei saa kergelt tühjade kätega minema. Sibulad, mis põimitud vanikutesse, maksavad mugula suurusest ja kaalust sõltuvalt kuus kuni kümme eurot. Lahtist sibulat saab kahe euro vastu kilo.

Georgi Kuznetsov / Eero Vabamägi FOTO: Eeri Vabamägi

Saak pole kurta, aga pole ka laita, tõdevad müüjad üsna üksmeelselt. Ilm oli jahe ja vihmane, nõnda et kõrgete peenarde vahel loksus vesi. Madalad maad ikkagi. Üksjagu raskust on kuivatamisega, mis on hiliseks jäänud, ja kuivavate sibulate lavatseid on kõikjal, osa mugulaid taheneb ka peenrais.

Georgi Kuznetsov Kasepäält ütles, et vanikuid on ta müünud küll, lahtist sibulat veel mitte eriti. Kaubaks läheb tal umbes kolm tonni ja ta ei muretse, et kätte jääb.

«Eile tuli buss soomlastega ja kõik osteti tühjaks,» rääkis ta. Jutt käib muidugi valmis pandud vanikutest. Need on tema naise osavate käte töö.

Pettuse kahtlus

Kes Peipsi sibula headust tunda saanud, tuleb seda kaugelt otsima reklaamitagi, aga sellel sügisel on siginenud kohalikele uus mure, sest laatadel ja ka teeservas on müügil nähtud sibulaid, mis kohalikke kõrgeid peenraid ja töökaid käsi küll pole tunda saanud.

Andrei Sergin FOTO: Eero Vabamägi

Andrei Sergin, Kasepää vanausuliste koguduse eestseisja, kelle peenrais kasvab tonne sibulaid, on olukorra peale pahane. Juhtunud on nii, et lätlased tulevad sibulalaadale ja ostavad kaasa Lätis kasvanud sibulat. Või isegi Poolas kasvanud sibulat.

Asi pole ainult selles, et kohalikul kraamil turg käest võetakse. Asi on suuresti ka selles, et olgu hind sama, ei ole sibul samaväärne ei välimuselt, säilimisomadustelt ega maitselt. See kisub mainet alla.

Sergin tõdes, et midagi ei saa olla selle vastu, kui importsibulat müüakse, aga siis tuleks seda ka ausalt öelda. Olgu peale Poola sibul, aga öeldagugi nii.

Kuigi turumajandus, on pettuse maik juures. Sedasama sibulat, mida Mustvees müüdi kahe euroga, müüakse poes 27 sendiga. «Me oleme väljapääsmatus olukorras,» ohkas ta.

Tema naine Aleksandra lisas, et kohalikele tähendab sibulakasvatus ikkagi suvi läbi tööd.

Omanäoline sibul

Seesama tõotab korduda Varn­jas, kus sibulalaata tavapäraselt septembris peetud, tänavu 16. kuupäeval.

Jelena Nikitina, kuulanud ära küsimuse ja probleemi selgituse, juhatab külalised maja taha: näete, siin on peenrad, siin lõikan, siin kuivatan.

Et aga välismaine sibul nende oma kõrvale trügib, pole talle uudis.

«On küll nii,» kinnitas ta. Ja sellele on ka hinnang: «Nad raha tahavad, aga tööd teha ei taha.»

Õpetussõnu, kuidas eristada «õiget», on mitmesuguseid. Alustuseks või see, et Peipsi sibul pole sort. Seemneid kasvatatakse ise, aga kes pani kasvama esimese mugula, millest loetakse Peipsi sibul lugu, ei tea küll keegi. 

Peipsi sibula iseloomulik joon kasvatajate seletusel on värvikirevus, olgu sibul vanikus või võrgus. Toon ulatub kuldsest roosa ja punaseni.

Teise nipina soovitatakse vaadata, kuidas on vanik punutud: peab olema ikka pealsetest palmitud, isegi kui nöör tugevduseks sees.

Ning Peipsi sibul on kange – kui koort kraabid, siis võtab silma niiskeks.

Sergini naaber Galina Kulak ütles, et tema arust on lahendus lihtne. Kontrolli võiksid enda peale võtta omavalitsused, sest inimesed on väikeses valla ju tuttavad. Ja küsida tuleks, kas sibulamüüjal on maa või pole. Kui pole, las müüb sibulat, aga mitte Peipsi sibula pähe.

Peipsiääre vallavanem Aleksandr Širokov ütles, et probleem on tuttav, Kallaste laadal tõesti nii oli ja inimesed on pahased. Vähemasti Varnja laadalt on plaanis mujalt pärit sibul eemal hoida. «Me ei luba seda müüma, vähemalt proovime,» lubas ta.

Širokov ütles, et kohalik sibul pigem ei jää kätte, raskusi võib müügiga olla ehk väiksematel kasvatajatel, kes oma mõnesaja kiloga ei käi turgudel.

Viimane saak kuivas eilses päikesepaistes veel peenardel. FOTO: Eero Vabamägi
31.08.2017 02.09.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto