Nahkhiirte kuningriik Eesti esimeses fosforiidikaevanduses

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Toni Läänsalu

  • Fosforiidikaevandus Ülgasel oli rajamise ajal üsna muljetavaldav tööstusrajatis.
  • Nahkhiirte tõttu on käikude külastamine aasta ringi keelatud.

Et saada valmis järjekordne artikkel sarjast «Eesti kõige-kõige», käis Postimees Maardu külje all kunagises Ülgase fosforiidikaevanduses otsimas väidetavalt seal asuvat Eesti suurimat maa-alust juga. Juga jäi leidmata, aga muidu oli väga huvitav.

Vikipeedia ja teiste esmajoones käe alla jäävate allikate põhjal võib järeldada, et Eesti esimene fosforiidikaevandus Ülgasel oli rajamise ajal ehk 1920. aastate paiku üsna muljetavaldav tööstusrajatis.

Fosforiit on lihtsustatult iidsete käsijalgsete kojad või karbid, mis sisaldavad väetisetööstusele vajalikku ainet difosforpentoksiidi. Ülgasel veeti karbipooli sisaldav kiht, mille paksus oli alla meetri, sealsamas mäeküljel asunud rikastusvabrikusse. Seal sõeluti karbid massi seest välja ja jahvatati fosforiidijahuks. Sellise väetise fosforiidisisaldus oli väike, see polnud kuigi nõutud kaup ning sestap polnud ka tollane fosforiidikaevandamine just kõige kasumlikum äri.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles