Martin Miller, debüüdi A-koondise eest tegite mullu novembris Kariibi turniiril Antigua ja Barbuda vastu. Kui võrdleksite toda kogemust mängudega Kreeka ja Küprose vastu, siis kuivõrd erinevad need olid?
Kariibimaades olid maavõistlused, need olid rohkem mängijate katsetamiseks ja mängus oli vaid au. Valikmängud on aga koondise prioriteet, seal mängitakse punktide peale ja pinge on hoopis teine. Nii et selles mõttes erinevad need kogemused päris suuresti.
Kas Eesti koondise peatreener Martin Reim andis teile juba pärast Kariibi turniiri teada, et samas vaimus jätkates võite edaspidigi tema valikusse mahtuda?
Sellist juttu otseselt ei olnud, aga eks ma teadsin ise ka, et uuesti koondisesse pääsemiseks tuleb iga päev kõvasti vaeva näha, niisama seda kutset ei tule.
Aga kas see ikkagi üllatas teid, kui saite teada, et kuulute Kreeka ja Küprose vastu koondisesse?
Esmalt sain kutse hoopis U21 koondisesse ja arvestasin, et mängin seal. Siis tuli aga teade, et olen oodatud A-koondisesse. Muidugi oli väga suur ja positiivne üllatus, et selle võimaluse sain. Ning eriti hea meel on muidugi selle üle, et Martin Reim mind usaldas ja mõlemas mängus ka platsile pääsesin.
Mis sõnumiga treenerid teid neis mängudes väljakule saatsid, mida teilt ennekõike oodati?
Kodus oli mäng Küprosega vaja kindlasti võita, nii oli prioriteet rünnakul teravust luua, kuid mõistagi ei saanud unustada ka kaitset. Aga peatreeneri juhised olidki, et ole aktiivne ja näita, mida oskad.