Sisukord
Arvamus
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (6) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (1) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (8) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (9) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mihkel Mutt: hargajastu ja rändemaisus ehk kas Eestil on tulevikku?

4 min lugemist
Mihkel Mutt. FOTO: Arno Saar / SL Õhtuleht

Keel pole kunagi neutraalne. Sõnad ja mõisted niihästi kirjeldavad kui ka väärtustavad, andes nähtustele mingi mündi või värvingu. Ja kuna me tajume kõike suurel määral keele kaudu, siis haldab ja kujundab keel omakorda tegelikkust.

Nii võib mingi uus mõiste, mis pealtnäha kirjeldab midagi putukateadlase kiretu huviga, osutuda lähemal vaatlusel lohutavaks mantraks või imeravivaks loosungiks. Meie sõnaruumi on hiljuti lisandunud kaks mõistet.

Eesti keeles olid varem sõnad «diasporaa» ning «hajala», nüüd on veel «hargmaisus». Võiks arvata, et selle järele pole otsest vajadust, sest omakeelne sõna luuakse tavaliselt siis, kui ees on üksnes võõrkeelne. Äärmisel juhul ka siis, kui omakeelne on mingil põhjusel kipakas. Meil oli eestikeelne olemas, pealegi veel täitsa kaunikõlaline.

Teiselt poolt – mis võiks veel ühe sõna vastu olla? Autorid saavad sünonüümide seast paremini valida, milline sobiks konkreetse teksti laadi ja adresaadiga.

Muidugi... Kui need ikka on sünonüümid. Sest päris nii see praegu  pole. «Diasporaa» on lihtsalt võõrsõna. Selle all mõistetakse ühe rahvuse rühmade pillutatust üle ilma, nii et nad uutes asukohtades säilitavad oma identiteedi. Nad peavad end sidemetega ühendatuks nendega, kes elavad kodumaal, mida nad väärtustavad jne.

«Hajala» puhul kerkib silme ette midagi kauget ja eraldi olevat, nagu lohutud laigukesed või pritsmed, mille seos algkoduga on nõrk. Igal juhul sugereerib see sõna kaduvustunnet ja melanhooliat. Hajala on ilus, aga depressiivne.

Seevastu «hargmaisus» on tüse tükk, peaaegu midagi füüsiliselt katkematut, mida saab käega katsuda. Kujutage ette, üks maa lihtsalt hargneb, emast väljuvad mingid väädid nagu kombitsad, vereringe on üks. Hargmaisus justkui viitaks tihedamale läbikäimisele vana tsentrumiga.

See on ideoloogiliselt õige sõna, mis peab kinnitama poolametlikku versiooni eestluse õnnelikust käekäigust neljas ilmakaares seitsme maa ja mere taga ka pärast seda, kui kümned tuhanded kodumaalt lahkuvad.

Teiseks moemõisteks on «rändeajastu». Muud ei kuulegi. Kes selle kehtestas, kes ta kirikutulpa lõi, seda ei tea keegi, aga kõik muudkui kirjutavad ja räägivad üliväga sügavmõtteliselt, et jah, mis sa teed, käes on meil see rändeajastu, peab vaatama, kuidas temaga rinda pista, kui ta igal pool juba on jne. Justkui käiks jutt objektiivsest paratamatusest nagu kuuvarjutused.

Rändeajastu tundub vähemalt osaliselt modelleeritud nn suure rahvasterändamise eeskujul. Viimane oli teatavasti Lääne-Rooma lagunemise lõpuga kaasnev nähtus, mille tagajärjel moodustus osa praeguse Euroopa protoriike.

Vahe on selles, et siis oli plats enne puhtaks löödud. Praegu vist arvatakse olevat võimalik, et vanad struktuurid jäävad püsima ja isegi tugevnevad. Vaatamata sellele, et rändamine on veelgi massiivsem (juba seetõttu, et ei piirdu Euroopa ja selle lähiümbrusega nagu toona).

Praeguses rändeajastus võib eristada vähemalt kolme tasandit (omaette kategooria on maailma ligi 60 miljonit sõjapõgenikku). Esiteks elu ja töökoha vahelise pendeldamise sagenemine ajas ja ruumis. Näiteks õpetab keegi vaheldumisi Ameerika ülikoolis ja Euroopas.

Siis on need, kes elavadki põhiliselt hotellides ja külaliskorteristes, aasta siin, teine seal ja nii lõputult. (Meenutagem igaks juhuks, et ka vanasti elasid suure riigi ohvitserid oma peredega enam-vähem sama elu, paar aastat ühes kohas, siis viidi mujale.)

Ja kolmandaks massiturism. (Teise maailmasõja eelse erudeeritud ning terase pilguga džentelmenist rännumehe ja nüüdse odavlennuajastu seljakotibarbarite vastandamine on snoobide üks lemmikteemasid.)

Kas rändeajastu tähendab, et rändaja hea, mitterändaja halb?

Kui keegi vanamoodne lapsevanem küsib oma järeltulijalt, et kuhu sa nüüd tuiskad, endal pole sul haridust ega raha ega midagi, kõlab vastuseks: «Aga ema, isa, praegu on ju rändeajastu!»

Kui varem hakkas inimene võibolla mõtlema, et ei tea, kas säärane rändamine on ikka õige asi, siis nüüd ta tunneb, et see pole mitte üksnes lubatud, vaid lausa kohustus. Just Eestis kükitamine on ebaviisakas nagu seltskonnas näpuga nina nuuskamine. (Näen juba loosungit seinal, kus minu poole sihib nõudlik näpp: «Kuidas sina kavatsed rändeajastus osaleda?»)

Rändeajastu ja hargmaisus kuuluvad kokku. Skeptik näeb mõlema mõiste hoogsas kasutamises orwellikku uuskõnet. Rändeajastu on metafoor Eestist lahkumisele, hargmaisus tähendab tegelikult maailmas lahustumist. Need väljendid on ühtaegu uimasti, indulgents ja suhkruvõõp.

Tõsilihtsameelne hoiataks koguni verbaaldiversiooni eest EV vastu, aga see oleks üle pakutud, sest raske on uskuda karvast kätt, kelle otsene huvi oleks Eesti tühjendamine inimestest.

Nende mõistete invasioon ei anna niivõrd tunnistust lingvistide loomingulise energia ülejääkidest, kui üldisest ebakindlusest, mille varjamiseks kirjeldatakse olukorda uute sujuvate sõnadega.

Sest asi pole ju rändamises ega mujal elamises kui niisuguses. Enamikul ajastutel on oma Hamleti-küsimus või ka mitu. (Näiteks nõukaajal oli paarikümne aasta jooksul mõtleva inimese ees valik, kas astuda parteisse, et püüda süsteemi seespoolt muuta, või säärane naiivne üritus kõrvale jätta, elades vaikivas opositsioonis).

Praegusaja mõtleva eestlase Hamleti-küsimus on see, kas ta näeb Eestil täisväärtusliku tulevikku või mitte. Vastus kujuneb igaühe sisimas, sageli pikema aja vältel ja enamasti inimene ei teadvustagi seda endale jäigas emba-kumba vormis.

Selle asemel on aimdus, hoiak ja usk. Muidu elavad inimesed oma igapäevast elu nagu kõikjal, nagu ka pool sajandit tagasi, sõltumata oma veendumustest. Aga mõju see usk või selle puudumine avaldamata muidugi ei jäta.

Spekulatsioonid ja ennustused sel teemal on kahjuks tulutud. Liiga palju on uusi ja veel täitsa tundmatuid mõjureid. Alles veerand sajandi pärast, kui on üles kasvanud digiajastu teine põlvkond, saab esimesi vastuseid. Siis näeb, kas Eesti on rändeajastul tõesti hargmaine või on ta pihustumas rändmaisuseks uuel hargajastul. Kõik on võimalik.

Seotud lood
15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto