Aet Annist, Anna Markina: kuritegelikkus ja muutuv ühiskond

Täiuslik aeg uurimuseks

1985. aastal jagab ühe Eesti erikutsekooli kasvataja, psühholoog Jüri Saar oma kasvandikele laiali pataka ankeete küsimustega nende pere, kooli ja sõprade, eluolu ja -tingimuste, vaba aja, hoiakute ja tulevikuplaanide kohta. Saar käib ka teistes tollastes erikoolides ja Viljandi noortevanglas ning saab viimaks kokku ligi 320 nooruki andmed, kes on tol aastal sellistes asutustes järelevalve all. Kuni 1999. aastani kogutakse iga viie aasta tagant samade noorte kohta materjali eri allikatest (peamiselt kuritegevuse registrist, rahvastikuregistrist, kohtumaterjalidest). Siis järgneb pikem paus. Viimati koguti andmeid sama kohordi ehk uuritavate grupi kohta aastatel 2009–2012.

Pikaajalisi ehk longituuduurimusi on kurjategijate kohta läbi viidud haruharva, kuna need nõuavad järjepidevat rahastust ja uurijate võimalust pühenduda. Mullistusterohke perioodi jooksul Eestis on säärane uurimistöö olnud eriti keeruline. Ometi on andmed kogutud materjalist eriti väärtuslikud just tohutute muutuste tõttu. Seni pole uurijatel kusagil sedavõrd vedanud, et panevad juhtumisi vaid paar aastat enne kogu maailma poliitikat raputavaid revolutsioone alguse pikaajalisele uuringule.

Uurimuse fookusesse jäävad noored ilmestavad seetõttu mitut dünaamikat korraga. Esiteks klassikaline küsimus, mida uurimus pidigi alguses ainsana uurima: kuidas inimese kuritegelikkus vanusega muutub? Teiseks ootamatu lisaküsimus: kuidas mõjutab ühe eagrupi kuritegelikkuse arengut totaalne ühiskondliku režiimi muutus? Ja kolmandaks boonusküsimus: millised uued eristused kujunevad sellise muutuse käigus niisuguse kuritegeliku grupi sees?

Kuritegelik elukaar

Uurijatena vormime kogutud materjalist artiklit peamiselt seepärast, et neis andmetes peegeldub ühiskonnaga vastuolus olevate inimeste elukaar läbi väga keeruliste ühiskondlike muutuste. Üks meist, Anna Markina, on Tartu Ülikooli kriminoloog, kelle laual on neil materjalidel olnud oma koht 2009. aastast. Teine, Aet Annist, on antropoloogina peale laiemate ühiskondlike arengute Ida-Euroopas uurinud noorte ja ühiskonna suhteid ning seda, mil moel kontrollitakse ühiskonnas mõnda gruppi rohkem kui teisi. Karistused, mis langevad osaks noortele, on siin hea näide: need on tihti vanusepõhised. See tähendab, et täpselt sama tegu poleks mõnel puhul vaid paar päeva hiljem enam mingi rikkumine. Katke ühest intervjuust pikaajalise kurjategijaga osutab, kui kerge võis olla sattuda näiteks «miilitsa lastetuppa». Sellest esimesest kontaktist võis asjaolude kokkulangemisel kasvada miski, mida on kriminoloogias hakatud nimetama kuritegelikuks karjääriks.

«Mänguautomaadid ja miilitsa lastetuba olid üksteise kõrval. Käisin seal mängutoas mängimas ja tegin väljas suitsu. Miilits tuli välja ja mina nalja pärast vilistasin talle. Miilits ehmus, rabas mu kinni ja viis alaealiste osakonda, seal pandi arvele. Sellest ajast algasid probleemid ka koolis, hakkasin väljakutsuvalt käituma.»

Kõik uuritud noored alustavad enam-vähem ühtmoodi konfliktipositsioonilt, repressiivse ühiskonna karistusasutuse hammasrataste vahelt. Mõni on selles paremini hakkama saanud, teine kehvemini. Või nagu osutab järgmine intervjuu.

Intervjueeritav: «Alaealiste koloonia on väga... jõhker ja range... ja kui sa selle oled ületanud, siis sul järgmise vangistuse ees pole enam hirmu.»

Intervjueerija: «Kas see jõhkrus tuli administratsiooni poolt või kaaslaste poolt?»

Intervjueeritav: «Ei... igalt poolt, igalt poolt. Nendestsamadest seintest, sellestsamast kausist, sellestsamast riietusest, ülemusest, kongikaaslase käest, söögist, köögist, tualetist, pesuruumist, kust iganes… Oli vähe kohti, kust ei tulnd seda... kust iganes. Igast praost puges sulle sisse. Ja kui sa selle olid üle elanud, aastaid harjunud juba sellega. Kujutage ette, mis saab – nüüd sa sellega harjud ära. Kaks aastat imbud sellest…»

Sellise kogemuse läbikäimine tähendab ükskõiksuse kujunemist karistuse suhtes, aga viib sellised noored ka ühiskonna kõige alumistele pulkadele. Isegi pealtnäha üsna võrdses nõukogude koolisüsteemis leidusid tipus eliitkoolid ja redeli alumisel astmel erikoolid ning noortevangla. Ühtlasi võis nõukogude eestlane olla küll ühiskonnakorralduse suhtes üsna kriitiline, ent erikooli sattumist eeldati pigem õiglast otsust peegeldavat. Nii peeti neid noori põhjakihiks juba enne päris kihistunud ühiskonnakorra algust. See suhtumine vormis ka nende suhet ülejäänud, ontliku ühiskonnaga. Stigma ehk negatiivne märk ja sellega kaasnev negatiivne suhe reegleid kehtestava ühiskonnaga jäi neile niisiis külge juba 1980. aastatel.

«Võitjate põlvkonna» kaotajad

Kuritegelikul karjääril on inimeste elule ränk mõju. 2009. aastaks on alguses küsitletutest jäänud järele alla 250 mehe. Ülejäänud on Eestist lahkunud või registritest jäljetult kadunud, enamik aga erinevatel asjaoludel surnud. Juba see tõik on tähelepanuväärne: nende seadusega pahuksisse sattunud meeste suremus on üle kahe korra kõrgem kui ülejäänud sama vanusegrupi – 1966.–1969. aastal sündinud – meestel tollases Eestis. Peale varaste surmade ja jäljetu kadumise näitavad andmed endiselt kõrget kuritegelikkust: algsest uuritavate kogumist on 1999. aastal ikka veel või taas vanglas 15 protsenti. Kogurahvastikust on selles vanuses vanglas alla ühe protsendi Eesti elanikest.

Üks uurimuse eesmärkidest oli algusest peale uurida kriminaalse aktiivsusega seotud muutusi inimese elu jooksul. Enamasti osutavad uurimused, et kuritegelikkus hakkab vanusega langema umbes 20. eluaastate keskelt: mida aeg edasi, seda vähem satutakse seadusega pahuksisse. Uuritute hulgas sellist langust aga aset ei leia. Vastupidi: nende kuritegelikkus tõuseb 1995. ja 1999. aasta vahel ehk keerulisel üleminekuperioodil.

Kuidas sellist iseäralikku muutust seletada? Teooriad osutavad, et inimeste kuritegelikkus väheneb, kuna aja jooksul jõuavad nad elus mingite pöördepunktideni – seaduslike võimalusteni töö, hariduse, uute kohtumiste ja kohustuste või pereelu loomise kaudu. Stabiilses ühiskonnas toimub see üsna sujuvalt ja me näeme endiste kurjategijate järkjärgulist eemaldumist kuritegelikust elust. 1990. aastad mõjuvad aga nii, et see protsess pidurdub: uue ühiskonna algus on rohmakas. Inimestevahelised suhted liiguvad uutele alustele ja osalt murenevad. Sellega koos väheneb sotsiaalne kontroll: juba ühiskonnast mõnevõrra irdunud inimestel on ükskõik, mida nende valikutest arvab seaduskuulekas enamus. Alles kujunevad uued institutsioonid ei suuda aga sotsiaalset kontrolli täielikult asendada.

Ühtlasi on seaduskuulekate kättesaadavate valikute hulk väike, samas seaduserikkumist soodustatavate valikute hulk suurem. Pikalt vanglas viibinutele on pöördepunktid ka vähem kättesaadavad – pere loomine, kohustuste omaksvõtmine tuleb hiljem, kui selleni üldse jõutakse. Lisaks on 1999. aastaks, mil kõik uuritavad on üle 30 künnise jõudnud, ilmsemaks muutunud ka kihistumine ühiskonnas. See tähendab, et ilma ühiskonnas väärtuslikuks peetavate ressurssideta (materiaalsed hüved, haridus, suhted, prestiiž, võim, raha jms) inimestel on üha keerulisem teistele järele rebida ja minevikku maha raputada. Paraku ei suurenda see olukord juba õigelt teelt kõrvale kaldunute seaduskuulekust.

Vanusegruppi, kuhu uuritud kuulusid, iseloomustati tollal kui «võitjate põlvkonda». Selle eagrupi hulgas on tööhõive väga kõrge: koguni 90–91 protsenti tööeas meestest on majanduslikult aktiivsed. Ent mõistagi pole mitte iga «võitjate põlvkonna» esindaja võitja. Võitjate põlvkonna taustal tõusevad sama vanad kaotajad isegi selgemalt esile. Nii selgub, et meie uuritutest oli 1990. aastal suuteline tööd leidma vaid 51 protsenti. Aasta-aastalt läks olukord kehvemaks ning 1999. aastaks oli tööl vaid 32 protsenti uuritutest. Kui 1990. aastal oli 23 protsenti võtnud end töötuna arvele, siis 1999. aastaks oli töötustaatus juba üle 40 protsendil.

Rahvuse mõju

Muutuseaastad mitte ainult ei joonistanud välja, kes alustas ja lendas madalamalt. Need tõid kaasa ka hoopis uued eristused, mis seni polnud hakkama saamise võimalustele mõju avaldanud. 2010–2012 viisime läbi intervjuud kohordi püsikurjategijatega – meestega, kes veel 40. eluaastates on kas vanglas või kriminaalhoolduse all, ja küsisime, kuidas nad oma elule tagasi vaatavad. Paljud neist olid veendunud, et hetk, mil neil ei olnud enam tagasiteed normaalsesse ellu, tabas neid lapsepõlves või noorukieas. Ehk teisisõnu, nad olid veendunud, et neil oleks elus nii või naa viltu vedanud, sõltumata sellest, mis toimus riigikorraga. Selline kipub olema ka suure osa ühiskonna lähenemine. Pealtnäha on niisiis tegemist ühtmoodi halbade eeldustega grupiga – inimestega, kel oleks pidanud enam-vähem ühtmoodi kehvasti minema pärast riigikorra muutumist. Nii alguses ka enam-vähem läheb.

Pärast 1991. aastat ilmneb aga üks oluline tunnus, mille olemasolu kindlustab mõnele veel eriti kehvad tulemused. Selleks negatiivseks mõjuriks osutub vene päritolu. Seni oli sel olnud peamiselt neutraalne või isegi veidi väiksemat kuritegelikkust tagav mõju.

Mida aeg edasi, seda selgemaks muutub rahvuse mõju eri näitajatele uuritavas grupis uues Eestis. See mõjutab ellujäämise tõenäosust: 2010. aastaks on eestlastest alles 88 protsenti, venelastest 78 protsenti. See mõjutab surma põhjusi: eestlased surid pigem loomulikel põhjustel, st haigustesse, venelased välistel põhjustel, nt alkoholimürgitusse või vägivalla tagajärjel. See kergitab juba niigi kõrget töötuse taset, mis ajas aiva kasvab. Kui 1990. aastal on töötuid eestlaste hulgas 21 ja venelaste hulgas 25 protsenti, siis 1999. aastaks on käärid kasvanud juba üle 10 protsendi: töötuid eestlasi on kohordis 38, venelasi 49 protsenti. See mõjutab kuritegeliku karjääri püsivust. Kui 1990. aastal on eestlastest kohordi liikmetest endiselt või taas vanglas 13 ja venelastest 11,5 protsenti, siis 1995. aastaks on eestlastest vangis 11 ja venelastest 16 protsenti.

Uurimuse olulisus

Kui inimesel puudub piisav hulk positiivseid seoseid ühiskonnaga, saab temast kurjategija. Kui neid positiivseid seoseid ei teki, jääb inimene kurjategijaks pikemaks ajaks oma elust. Kui ühiskondlik muutus joonistab välja juba niigi kuritegevusse haaratud inimeste hulgast kindlate omadustega grupid, realiseerivad just nemad oma võimaluste horisondile jäänud vähesed, sageli kuritegelikud võimalused.

Nii tähendab erikooli kasvandiku staatus algset stigmat. Kui sotsiopoliitiliste murrangute käigus satub üks rahvus- või ka muude omadustega grupp ühiskonnas negatiivsess positsiooni, on see omakorda stigma. Kaks stigmat kokku viivad kehvemate tulemusteni. Kriminaalne karjäär tsementeerub kihistunud ühiskonnas tekkivate eristuste mõjul: algsele stigmale lisanduvad uued stigmad on omavahel võimendavas seoses ja määravad võimaluste horisondi.

Nii jäävad sellisesse positsiooni sattunud inimesed pikemaks ajaks kuritegelikku maailma ega jõua vajalike pöördepunktideni, et kriminaalset karjääri lõpetada. Sama võib eeldada juhtuvat ükskõik millise ühiskonnagrupiga, mis on tõrjutud positsioonil, olgu need siis migrandid või kohalikud, töötud, vaesunud või kodakondsuseta isikud.

Kui mistahes probleemselt positsioonilt alustanud inimesed (endised erikooli kasvandikud, tänased noored narkomaanid, aga ka pagulased, kes on kõik kaotanud või kellesse suhtutakse eelarvamustega) põlatakse ühiskonna äärealadele, kitsendab see nende valikuid sedavõrd, et vastuolu ühiskonnaga jätkub kauem ja intensiivsemalt.