Pärast 1991. aastat ilmneb aga üks oluline tunnus, mille olemasolu kindlustab mõnele veel eriti kehvad tulemused. Selleks negatiivseks mõjuriks osutub vene päritolu. Seni oli sel olnud peamiselt neutraalne või isegi veidi väiksemat kuritegelikkust tagav mõju.
Mida aeg edasi, seda selgemaks muutub rahvuse mõju eri näitajatele uuritavas grupis uues Eestis. See mõjutab ellujäämise tõenäosust: 2010. aastaks on eestlastest alles 88 protsenti, venelastest 78 protsenti. See mõjutab surma põhjusi: eestlased surid pigem loomulikel põhjustel, st haigustesse, venelased välistel põhjustel, nt alkoholimürgitusse või vägivalla tagajärjel. See kergitab juba niigi kõrget töötuse taset, mis ajas aiva kasvab. Kui 1990. aastal on töötuid eestlaste hulgas 21 ja venelaste hulgas 25 protsenti, siis 1999. aastaks on käärid kasvanud juba üle 10 protsendi: töötuid eestlasi on kohordis 38, venelasi 49 protsenti. See mõjutab kuritegeliku karjääri püsivust. Kui 1990. aastal on eestlastest kohordi liikmetest endiselt või taas vanglas 13 ja venelastest 11,5 protsenti, siis 1995. aastaks on eestlastest vangis 11 ja venelastest 16 protsenti.
Kui inimesel puudub piisav hulk positiivseid seoseid ühiskonnaga, saab temast kurjategija. Kui neid positiivseid seoseid ei teki, jääb inimene kurjategijaks pikemaks ajaks oma elust. Kui ühiskondlik muutus joonistab välja juba niigi kuritegevusse haaratud inimeste hulgast kindlate omadustega grupid, realiseerivad just nemad oma võimaluste horisondile jäänud vähesed, sageli kuritegelikud võimalused.
Nii tähendab erikooli kasvandiku staatus algset stigmat. Kui sotsiopoliitiliste murrangute käigus satub üks rahvus- või ka muude omadustega grupp ühiskonnas negatiivsess positsiooni, on see omakorda stigma. Kaks stigmat kokku viivad kehvemate tulemusteni. Kriminaalne karjäär tsementeerub kihistunud ühiskonnas tekkivate eristuste mõjul: algsele stigmale lisanduvad uued stigmad on omavahel võimendavas seoses ja määravad võimaluste horisondi.
Nii jäävad sellisesse positsiooni sattunud inimesed pikemaks ajaks kuritegelikku maailma ega jõua vajalike pöördepunktideni, et kriminaalset karjääri lõpetada. Sama võib eeldada juhtuvat ükskõik millise ühiskonnagrupiga, mis on tõrjutud positsioonil, olgu need siis migrandid või kohalikud, töötud, vaesunud või kodakondsuseta isikud.
Kui mistahes probleemselt positsioonilt alustanud inimesed (endised erikooli kasvandikud, tänased noored narkomaanid, aga ka pagulased, kes on kõik kaotanud või kellesse suhtutakse eelarvamustega) põlatakse ühiskonna äärealadele, kitsendab see nende valikuid sedavõrd, et vastuolu ühiskonnaga jätkub kauem ja intensiivsemalt.