Siin näete minu rikkust, minu vaesust, minu rõõmu, minu kurbust

  • Legendaarne fotograaf meenutab käidud teed.
  • Fotomuuseumis on piltniku enda leiutatud fotofilmide ilmutamise masin.
  • Elu ilusaim aeg saabus pensionile jäädes.

Gustav German.

FOTO: Erik Prozes

Gustav Germani fotod. Neid kolme sõna teab iga keskmise või vanema põlvkonna eestlane. Praegu valab legendaarne piltnik endale igal õhtul klaasikese head brändit, asetab DVD-mängijasse plaadi lemmikmuusikaga ning võtab istet oma Veskimetsa eramu teisel korrusel endises stuudios, mis praegu meenutab pigem näitusesaali. Taiesteks loomulikult vanameistri enda tehtud fotod.

Bakenbardid, mida isegi Uno Loop kadestaks, naeratus, mis on nii särav, et toob naeru ka teiste inimeste nägudele, ja pildid, mille üle oleks uhke iga fotograaf. Kolmkümmend kaks aastat ajakirjanduses – nii Noorte Hääles kui ka Nõukogude Naises – tegutsenud Gustav German (85) on pildistamise sinnapaika jätnud, kuid tema aastakümneid kestnud tööd on nautinud mitu põlvkonda ning tal on ette näidata üle kolmekümne fotoalbumi. «Tegin endale selgeks, et kallis mees, aitab küll,» kostab Gustav German.

Noorena oli Gustav tubli spordipoiss, lõpetas kiitusega omaaegse kehakultuuritehnikumi ja Tallinna pedagoogilise instituudi kehakultuuri eriala. Kuigi eriti tublid tulemused olid noormehel ujumises, paelus fotograafia sportimisest ja võimalikust kehalise kasvatuse õpetaja tööst tunduvalt enam, ning nõnda saigi temast ajalehe Noorte Hääl piltnik.

Tagasi üles