Lähenevad valimised on ajanud kohalikud poliitikud kihevile. Muidu nii vaoshoitud ja soliidsed mehed ning naised kalpsavad nagu vasikad karjalaske aegu. Tänavapildis troonivad hiigelsuured plakatid ja klantsitud näod. Lubada võib kõike, hea kui sellest kolmandikul on määratud täituda.
Inimesekesksust, turvalisust ja suuremaid lapsetoetusi on kindlasti vaja.
Samuti vajab ajakohastamist Tartu bussiliiklus. Suur-Tartu tekkimisega tahavad mugavalt kesklinna pääseda Haage, Märja ja Ilmatsalu elanikud. Üheski valimislubaduses sellest ei räägita.
Suuremate erakondade programmides ja lubadustes puudub tee, mis näitaks, kuidas tuua Tartu välja kapslist.
Keegi ei armasta rääkida, miks meil on muu maailmaga ikka veel puudulikud ühendused. Need on kahjuks algelised. Võime teha märkimisväärseid edusamme hariduse-, tervishoiu- ja sotsiaalvallas, ent kui tahame reisile minna või soovib võõras siia tulla, tuleb läbida Kolgata tee. Seda kõike 21. sajandil, mil mujal tuhisevad voolujoonelised rongid ja ehitatakse uusi kiirteid ning kerkivad uued lennujaamad.
Kui keegi on uhke selle üle, et kord päevas käib Tartust propellerlennuk Helsingisse ning sedagi mitte kõige sobivamal ajal, siis seda tuleks minu meelest nurgas häbeneda.
Unistus, et siit hakkab lendama meie kodumaine lennufirma Nordica, on naiivne ega ole määratud täituma.
Tartu ei ole Nordica ja selle strateegilise koostööpartneri LOT Polish Airlinesi logistikutele ahvatlev ega kasumit toov sihtkoht. Jääme endiselt Finnairi lõa otsa ja sõltume soomlaste heast tahtest.